"Eluhelbed" Betti Alver luulekogu analüüs (0)

“Eluhelbed” Betti Alver 1.  Luulekogu tutvustus raamatumüüjana: Betti Alveri luulekogu “Eluhelbed” tuli välja 1971 aastal, mil Alver on 65 aastane,  mis võib selgitada ka luulekogu pealkirja. Ma ütleks, et kogu tema luule on nagu  habras müsteerium. Luulekogu on jagatud neljaks suuremaks peatükiks “Ja see oligi  kõik,” “Väike perekonnalugu,” “Õhukivi” ja “Eluhelbed.” Kogu tema luulekogu on  tugevalt seotud loodusega, kõige enam esimene osa. Väikeses perekonnaloos on ta  teinud luuletuse emast, isast, külalistest ja tuulelastest. Üleüldiselt on tajutav pigem  negatiivsus ja minu arust kõige enam “Õhukivis,” kus on väga palju nukrameelseid  epiteete ja seda ka põhjusega, et seal on luuletatud sõjast. “Eluhelbed” arutleb läbi elu  kulgevate teemade üle, näiteks rõõm, haigused ja murde ning mis on üldsegi elu. 2. Välimus ja kujundus: Luulekogu on jaotatud neljaks osaks ning igat osa alustab illustreeriv pilt, mis on ka  kogu illustratsioonid. Iga pilt kujutab peatüki sõna, näiteks “Õhukivi” puhul on must- valge joonistus pilvede vahel olevast suurest kivist, “Ja see oligi kõik” puhul on pildil  ristid ning rõngasristid, mis kujutavad surma. Iga luuletuse jaoks on eraldi lehekülg,  mis muudab lugemise lihtsamaks. 3. Luuletuste teemad: Luuletuste teemadeks on näiteks luuletaja surm ja kuidas mõistetakse luulet, tegudest, mis võivad rikkuda kogu elu, halvasti elatud elu, saatuse summutamine alkoholiga,  riidude kiire ja asjatu tekkimine, haigused, inimeste eluring, mis algab halvaga ja  lõpeb samuti halvaga, sõjast ja selle mõjust inimesel ja mis on üldsegi elu. 4. Autori vaade erinevatele valdkondadele elus. Betti Alver näeb maailma ja inimsuhete vigaseid ja tühjasid kohti. Kogu tema luule  räägib pigem sellest, et õnne järel on alati õnnetus ja kui midagi läheb hästi, siis läheb  kindlasti ka halvasti, sest paljud tema luuletused algavad hästi, kuid lõppevad halvasti  nagu näiteks “Kuulajale,” mille esimene salm on, et sina õnnelik, õnnelik, kuid 


järgnevad on juba “oled õnnetust õnnetum?...sina õnnetu-õnnelik!” Samuti luuletus  “Tuju” on sellele sarnane, kus luuletaja voolib savist kuju, kes ärkab ellu ja kelle  nimeks on Rõõmu poeg Tuju, kuid luuletuse lõpus ta hukkub ja kaob ning on laused:  “Mul on au. Mul on annet. Mul on raha. Surnud svi aga ei taha enam saada elavaks.”  See näitab seda, et kõike peale tujude on võimalik välja teenida. Alver räägib ka  sõjast, kui osast elust, mis pole inimeste teha, mida juhib keegi kõrgem, kes  inimestest, ega nende hingedest ei hooli, mis tuli eriti hästi välja luuletuses  “Ärakinkija.” Üleüldiselt on ta rääkinud sõjast kui elurüüstajast.  5. 7 luuletust ja nende peamõte: 1.  “Tüli” - inimesed mõistavad teineteist väga kiiresti hukka ning seisavad iseenda  arvamuse ees, teadmata, miks teine inimene teisiti arvab. Luuletuse puhul rääkisid  inimesed erinevat murret, mille tõttu ühe jaoks oli ämber, kuid teise jaoks pang. 2. “Mustjalg” - koosneb seitsmest nädalapäevast ning kirjeldab inimese eneseotsingut, mis kestab kogu elu, kuid jõutakse ikkagi tagasi algusesse oma juurte juurde. 3. “Õhukivi” - arutleb selle üle, kas see sõda jääbki selliseks ning miski ei ole enam  endine. 4. “Hirm” - sõja ajal on pidev hirm ning iga väike hääl võib tähendada halba. On  pidev hirm, et sinult võetakse sinu kõige kallimad ja lähedasemad. 5. “Masin” - olles ise osa sõjast oled sa justkui nagu masin, kes täidab kõrgema  inimese käsku. Sa tahadki olla masin ja dehumaniseerida ohvreid, sest sul ei ole teist  võimalust, kui tahad püsida elus.  6. “Laul” - kirjeldab elu lõppu, kus enne surma mõtleb inimene veel kogu oma elu  läbi, kuuldes seda enda peas lapsesuuga. 7. “Eluehelbed” - Elu ei ole võimalik lahti mõtestada või määrata oma saatust. Elu  ongi see kõik: “surmkümmend suudlust, hullsada ilusat hetke ja tummtuhat  valutuiget.” 6. Luulekogus käsitletud teemad ja seisukohad. Luulekogu peamised neli teemat olid surm, tema lapsepõlv ja pere, sõda ning  mõtisklused elu üle. Alver teadis, et surm on ootamatu ning kord tabab see kõiki.  Surmaga kaasnes vaid negatiivsus ning sellega seonduvad peatükis juurdles ta  saatusega leppimise ning elus toimunu üle. Perekonnaloos on mõista, et nende pere oli pigem vaesem ning neid alandati selle tõttu, mis tuleb hästi välja luuletuses “Jõgeva ja


Pedja vahel,” kus selgub ka see, et ta armastab loodust ja eriti lilli.  Sõda mõjutas teda  rängalt ning ta mõistis kogu seda hirmu ning vaimset vangistust. Tema jaoks oli sõda  lihtsalt kõrgemate inimeste omavaheline rivaalitsemine, mille tõttu pidi kannatama  kogu rahvas. Elu all on mõista, et tema jaoks on inimene kõigest vennike, sest meid  mõjutab kõik muu. Elu algab ja kord ka paratamatult lõppeb 7. Lemmikluuletus: Minu lemmikluuletus on kindlasti “Tüli,” sest see on teema, mis läbib inimesi  igapäevaselt ja ei ole kedagi, kes sellega kokku ei puutu. See on lühike ja konkreetne  andes väga hästi edasi sõnumi, et inimeste omavaheline valesti mõistmine on  tihtipeale algatus tühistele tülidele. Selle loo puhul räägivad inimesed lihtsalt  erinevaid murdeid, mille tõttu mõistavad üksteist erinevalt. Ämber\pang, varrukas\ käis. 8. Pealkiri. Luulekogul on selline pealkiri, kuna luulekogu võtab kokku sündmused elust ning iga  sündmus on helves. Räägitud on lapsepõlvest, suhetest ema ja isaga, sõjast ja surmast. Luuletus “Mustjalg” on nagu lõikudeks jaotatud elu, kus iga nädalapäev tähendab  ühte etappi elust. Luuletus “Ja see oligi kõik” räägib täielikult surmast lõppedes  järgnevalt: “Tuule vingudes vihm ainult vuhas vastu riste. Ja see oli kõik.” Luuletus  “Jõgeva ja Pedja vahel” räägib Alveri lapsepõlvest, kuidas ta armastas loodust ja lilli,  kuidas nende pere elas enamasti vaesuses ning kuidas ta veetis palju aega  raudteejaamas, kuna tema isa töötas seal. 9. Milline mulje jääb luulekogu põhjal autorist? Betti Alver on sündinud vaesesse perre, kus tema isa on tööl raudteejaamas. Ta  jumaldab lilli ja loodust, mille tõttu võib tema hobiks pidada looduses viibimist.  Arvatavasti on see ka tema moodus koguda ja selgitada oma mõtteid. Ta on suuresti  mõjutatud sõjast ning kardab, et tema või keegi tema lähedasteks viiakse minema.  Kuna on elanud vaesuses peaks ta olema salliv ja mõistev inimene teiste suhtes, sest  teab, kui raske on elada langedes nii sügavale põhja. Ta mõistab asjatuid tülisid, kuid  eeldatavasti on ta neid ise kogenud, et oskab nendest luuletuse kokku teha. Samuti on  ühe luuletuses vihase tooniga räägitud alkoholi joomisest ehk tema elus oli arvatavasti keegi, kes jõi ning ta ei sallinud seda.