"Eesti suurim turvalisusrisk on harimatus" (0)

Eesti keel 12.02



„Eesti suurim turvalisusrisk on harimatus.“ (Jaak jõerüüt) Inimene vajab mingisugust õpet, väljakoolitamist nagu masin. Ta seab endale eeskujud ja vastavalt keskkonnale tõekspidamised kogu eluks. Selle jaoks ongi vaja haridust. Tänases riskidega maailmas, kus meid ümbritsevad lisaks igapäeva elule, mured nii riigi kui ka enda julgeoleku, terrorismi, iseseisvuse ja tuleviku ees, ei ole kerge. Tänapäeva maailmas, mille oleme küll ise selliseks kujundanud, kuuleme üha rohkem püssipaukude asemel diplomaatiat. Diplomaatia aga ei tohiks olla harimatu. Harimatuse tõttu võime taas näha sõda ja kannatusi maarjamaal. Tihti mõistab ühiskond hariduseta inimesed hukka ja seostab neid vaid pahaga. Sellega kaasneb ühiskonnas tööpuudus, kuritegevuse kasv ja rahulolematus. Seetõttu ei suhtuta harimatutesse inimestesse heaga, kuna nemad kipuvad olema need, kes jäävadki tavaliselt elu hammasrataste vahele. John Hibben on öelnud „Haridus on võime õigesti tegutseda ükskõik millises olukorras“. Sellest saab järeldada, et haritud inimesed tegutsevad harimatute inimeste eest. Harimatud aga vajavad abi, sest ei suuda ise toime tulla. Eestis on põhiliselt nö eesotsas haritud inimesed ja seetõttu nemad otsustavadki ühiskonnas toimuva üle. Kuid igal pool ja alati ei pruugi see nii olla. Nii vähe kui ma raamatuid olen lugenud siis Oskar Lutsu raamatust „Kevade“ on mul mõned seigad isegi meelde jäänud. Ma arvan, et sellised situatsioone, kus harimatud otsustavad haritute eest oli raamatus küll. Näiteks siis, kui Tõnisson palus Arnol valetada, et nad mõlemad läksid eelmisel päeval peale luuletuse õppimist koos koju, kuna püüdis pääseda parve põhjalaskmise süüdistusest, nii see tegelikult ju polnud. Sellise olukorra kohta sobib hästi ütlus „Loll võib olla, aga kaval peab olema“. Looduses peab alati säilima tasakaal, arvatavasti vajabki ka meie ühiskond harituid ja harimatuid, et olla tasakaalus. Kui kuskil maailmas on ühesugust väga palju, pole see kasuli. Iseseisvudes oldi ära hirmutatud sotsialismist ning võeti eeskujuks liberalistliku heaoluriigi mudel. Ka haridussüsteemis võeti eeskuju suurematelt ja targematel. Lisaks sellele on üleüldse see süsteem pidevalt arenemas ja muutumas. Näiteks on hakatud vaatama ka ameerikaliku haridussüsteemi poole. Seal süsteemis puudub riiklik õppekava ja kontroll ning iga osariik õpetab seda, mida ta heaks arvab ja


vajalikuks peab. Seda kas just selline süsteem just kõige parem on otsustagu igaüks ise. Harimatus on küll probleem, aga siiski liigub see aina paremuse poole. Eesti riik püüab seda reguleerida nii kohustusliku üheksa klassi haridusega kui ka tasuta haridusega. Rääkides kohustuslikust haridusest tagab ka meie riik tasuta nii põhihariduse kui ka paljudel juhtudel kesk- ja kõrghariduse. Robin Uspenski 11D