Looniit Karl Eensaar Madis Anton Kaspar Konist sept. 2012 Sissejuhatus Looniit- loopealne, alvar ja aru. Lääne-, Loode- ja Põhja-Eestis. Aluskivimiks on lubjakivi Taimkate Kidur, kuid väga liigirikas Palju käpalisi, haruldasi õistaimi Samblad ja samblikud Kadakas, arukask, mänd jt. Loomastik Spetsiifilist loomastikku pole alvaritel välja kujunenud Kariloomad Haruldased putukad Närilised Vähe varjupaiku suurematele loomadele Linnud( kiivitaja, punajalg-tilder, kanepilind, kivitäks) Tekkimine peamiselt sekundaarse tekkega kujunenud kunagistest põldudest karjatamise tõttu vähesel määral on primaarseid loodusid, mis on kujunenud maakerke tagajärjel merest kerkinud maale Mullastik asub paesel aluspinnal õhuke lubjarikas ja kivine muld
Äntu Sinijärv on kahtlemata kõige sinisema ja selgema veega järv Eestis. Vesi on rohekas-helesinise või sinakasrohelise värvusega ja suvel on õige märgatavalt kihistunud. Suvel on vesi hapnikurikas, talvel, aga hapnikust vaene ja sisaldab väävelvesinikku. Järve põhja katab järvelubi. Järv saab oma vee peamiselt põhjaosas olevatest allikastest. Äntu Sinijärv on omapärane ka selle poolest, et see on läbivooluta järv karbonaatsete muldadega alvaritel sellist tüüpi järvi on Eestis vähe. Sinijärv toitub allikate kaudu põhjaveest, aga samuti valgala kevadisest sulaveest. Järve kaugnurgast lähtuv ojake voolab 50m lõuna pool olevasse Rohelisse järve. Järve elustik: Loomad, kalastik koosneb ahvenast, särjest ja haugist; kõige arvukam näib olevat ahven. Põhjaloomi on üsna palju. Leidub üksikuid järvekarpe. Taimed: Aastail 1972 ja 1973 kattis taimestik peaaegu kogu järvepõhja, liike oli aga ainult 11.
ka koosluse tasemel. Olenevalt liigitusest võib loopealsete taimestiku jagada kuni seitsmesse tüüpi, mis erinevad üksteisest peamiselt mullaomaduste tõttu. Väga madala taimestiku tõttu ei saa alvareid niita ja neid kasutatakse tavaliselt karjamaadena. Tuulele ja päikesele avatus, õhuke pinnas ja selle all olev paekivi loovad tingimused, kus looniidud on vihmasel ajal väga märjad ja kesksuvel äärmiselt kuivad. Põud on sageli nii suur, et alvaritel võib eristada kahte vegetatsiooniperioodi, mida eraldab kesksuvine aeg, kui pinnas kuivab täiesti läbi. Ekstreemsete kasvutingimuste tõttu domineerivad alvaritel stressi taluvad liigid. Looniitude tüüpiliste liikide põhilevila on sageli Kagu-Euroopa steppides või Põhja-Euroopa subarktikas. Loopealsetel kasvab väga sageli tugeva põõsarinde moodustav harilik kadakas, mille tihedus sõltub majandamise intensiivsusest. (Luhamaa, H. jt. 2001.) Rannaniidud
maavarad. Lubjakivi ja savi sobivad telliste valmistamiseks. [5] 5 Pinnakate Mis on pinnakate? Pinnakate ehk kvaternaarisetted on pudedaist setendeist koosnev kiht, mis lasub aluspõhjal. Eesti pinnakate koosneb põhiliselt moreenist. Pinnakate katab suuremat osa Eesti pinnast. Pinnakate puudub näiteks alvaritel ehk loopealsetel. Seal lasub muld otse pealiskorrakivimitel, enamasti paekivil. Selliseid muldi nimetatakse paepealseks mullaks. [9] Lääne-Virumaa pinnakate Rannikumadalikule on iseloomulikud kivikülvid (Käsmu poolsaarel) ja rändrahnud (Ehalkivi jmt). Jõed on paekaldasse uuristanud sügavaid orge. Viru lavamaa põhjapiiri moodustav Põhja-Eesti paekallas on Lääne-Virumaal rannajoonest kaugel, osaliselt mattunud ega moodusta selgepiirilist astangut
alvareid, luhaheinamaid, rannaniite, aga ka teisi karja ja heinamaid, kus inimmõju on piirdunud vaid niitmise ja karjatamisega. 3 3. NIIDUTÜÜBID 3.1 ALVARID 3.2 Iseloomustus Alvareid on kõige lihtsam iseloomustada kui õhukesemullalisi lubjarikkaid niite, milledel puud ja põõsad praktiliselt puuduvad. Alvaritel võib mullakihi tüsedus ulatuda kahekümne sentimeetrini kuid kohati võib see ka täielikult puududa ning taimkatet leidub sellistel juhtudel vaid kaljupragudes ja väiksemates lohkudes. Sademete vähesuse korral on alvaritele iseloomulik see, et nad kuivavad aluspõhjani läbi. Sellele aitavad kaasa õhuke mullakiht, hõre taimkate ja tuultele avatud maastik. Alvareid saab jaotada mitmesse rühma
Põhjavee loodusliku kaitstuse määrab põhjaveekihti katva suhteliselt vettpidava pinnasekihi paksus, selle koostis, filtratsiooniomadused, pinnaseosakeste reoaine sidumisvõime ja keemiline aktiivsus. Reostuse leviku ulatuse määravad reoaine keemiline püsivus või lagunemisaeg koostoimes "reoaine mikroorganismid pinnas". Siiski, mida paksem ja savikam (vettpidavam) on kattekiht, seda kindlam on põhjavee kaitstus igat liiki reoaine puhul. Põhjavesi on kaitsmata: karstialadel; alvaritel (pinnakatte paksus on alla 1 m); aladel, kus pinnakatteks on kuni 2 m paksune moreen (k=0,010,5 m/ööpäevas); aladel, kus levib alla 20 m paksune liiv või kruus (k=15 m/ööpäevas). Oigusaktides nimetatud kaitstuse kategooriad on maaratletud konkreetse piirangu voi soodustuse kehtestamiseks ja pole automaatselt ule kantavad erinevatele reoainetele ja veekihtidele. Põhjavee isepuhastumine
29. Eesti põhjavee kaitstus? Aladel, kus vettandva liivakivi või lõhelise lubjakivi kihid avanevad otse maapinnal või õhukese pinnakatte all, pääseb reostus kiiresti põhjavette need on kaitsmata põhjaveega alad (kasutatakse ka sõna tundlikud alad). Samas võib paksu savipinnase kihiga kaetud põhjaveekihist saada puhast põhjavett ka reostuskolde kõrvalt need on kaitstud põhjaveega alad. Põhjavesi on nt kaitsmata karstialadel, alvaritel ja aladel, kus levib alla 20 m paksune liiv või kruus. Suur osa Põhja- ja Kesk-Eesti põhjaveest on kaistmata. 30. Kus avanevad Eestis aluskorra kivimid? Eestis ei avane aluskorra kivimid.
Lubjarikastel puisniitudel leidub tavaliselt üle 50 soontaime liigi ruutmeetril. Need on taimed, mille vartes ja juurtes esinev hästi arenenud veevarustuse mehhanism võimaldab neil asustada kuivi alasid. Siia hulka kuuluvad sõnajalg-, paljasseemne- ja katteseemnetaimed. See on tunduvalt rohkem kui üheski teises metsavööndi taimekoosluses. Võrdluseks: puudeta aruniitudel on rohustus kuni 30 taimeliiki ruutmeetril, alvaritel küünib see üksikutes kohtades 40-ni. Viiel Lääne-Eesti puisniidul on kirjeldatud enam kui 60 liiki ruutmeetril, sealhulgas Vahenurme küla puisniidul Pärnumaal kuni 74, Saaremaal Tagamõisa puisniidul 67 liiki. Euroopas on suuremat liigirikkust leitud üksnes üksikutes metsastepi säilinud fragmentides Lõuna-Venemaal. Puisniidud on haruldaseks näiteks ökosüsteemist, mille liigirikkus ja esteetiline väärtus on inimtegevuse tulemusel kasvanud. Puisniitude
-Alvareid leidus veel 1950ndate aastatel ligikaudu 44 000 hektarit, peamiselt Ida-Saaremaal, Muhumaal ja Loode-Eestis. 1950ndate lõpuks oli neid alles veel kuni 5000 ha, kuid suur osa sellest pindalast on tugevalt kadakasse kasvanud. Taimestik: -puurinne: üksikuid mände -põõsarinne: üksikud või rühmitunud kadakad -rohurinne: madal ja vaheldusrikas, aasta jooksul väga muutlik, sõltudes peamiselt niiskustingimustest. Taimestiku liigiline koosseis alvaritel on väga mitmekesine ja omapärane, võrreldes teiste põhjamaiste kooslustega. -on liike, mis oma peamise levikuga kuuluvad Kagu-Euroopa stepialasele, nagu kaljupuju, kevadmaran, aas-hundihammas, mägiristik, harilik keelikurohi, värv-varjulill, metsülane. Samas on ka liike kaugelt põhjast alpiaasadel, nagu mägi kadakkaer, alpi nurmikas, mägimaran. Loomastik: -alvarite piiratud leviku ja nende vähesuse tõttu ei ole neil spetsiifilist loomastikku välja kujunenud.
1Taimedest on eelis kõrgekasvulistel ja tugeva mättaga taimedel, mis ei karda hapnikunälga (pilliroog, mätastarn, seaohakas). 2.2Maapinna loomastik (pisiimetajad) vajab üleujutuse ajaks mingit pelgupaika 3.üleujutus loob lammidel ja rannas lokaalse heterogeensuse koos sellega kaasnevate elu- ja toitumispaikadega (vallide taha kogunevad lombid) 4.Tsonaalne niiskuse kättesaadavus (paralleelselt jõekalda või rannajoonega) määrab ka taime- ja loomakoosluste paiknemise ja iseloomu 5.Alvaritel üldse väga tugev kahetine niiskuse mõju 5.1paene aluspõhi ei lase vett hästi läbi - üleujutused kevadeti või suuremate vihmadega; 5.2Päikesele ja tuulele avatud ning õhukene mullakiht kuivab suviti põuasel ajal lõpuni läbi. 6.Seega on siin taimedel pidev/sage stress, mida paljud liigid ei talu. Mullaomadused 1.Soolsus rannaaladel - ainult halofüüdid taluvad (Eestis siiski soolsuse mõju vähene); 2
Sellele aitavad kaasa õhuke mullakiht, hõre taimkate ja tuultele avatud maastik. Levik Läänemere saartel ja Lääne- ja Põhja-Eesti rannikualal. Taimestik: -puurinne: üksikuid mände -põõsarinne: üksikud või rühmitunud kadakad -rohurinne: madal ja vaheldusrikas, aasta jooksul väga muutlik, sõltudes peamiselt niiskustingimustest. Loomastik: -tüüpilised liigid alvaritele: kiivitaja, alpi risla, punajalg-tilder, kanepilind, kivitäks -rannaniitudest erinevalt ei pesitse alvaritel hanelisi. Lamminiidud- enamasti lagedad, kasvavad kiiresti kinni, kui puudub kasutus, kujunenud enamasti lammimetsadest. Viljakas muld, suurveega suur toitainete sissevool. Levik: leidub järvede, jõgede ja ojade üleujutatavatel madalatel kallastel Taimestik: harva esineb üksikuid puid ja põõsaid puurindes võib kasvada: tamm, hall lepp, haab, toomingas Põõsarindes võib kohata: pajusid, harilikku sarapuud.
Seltsi kuulub üle 2000 liigi üle maailma, Eestis elavad loopealsetel ja liivase pinnaga karjamaal sõnnikus, on Eestis isegi kohati sagedased, aga näiteks Soomes on nukitssitikate kõik seal esinenud liiki muutunud üliharuldaseks. Nende kadumise põhjuseks on peamiselt elupaikade hävimine. (Wikipedia, 2011) Teelehe-mosaiikliblikas (Euphydryas aurinia) Teelehe-mosaiikliblika elupaigad on niisked lillerohked märjad või soostunud niidud ja võrdlemisi kuivad alvarid. Tegelikult on ka alvaritel piisavalt niiskeid piirkondi. Põhja- Iirimaal elavad nad isegi liivikuil. Liblikas muneb munad 530 kaupa toidutaime lehtede alaküljele. Röövikute toidutaimede loetelu on pikem kui eelmisel liigil. Sellesse kuuluvad mitmed teelehed, mailased, kurerehad, leedrid, peetrileht, emajuur, palderjan, kuslapuud, enelad, lodjapuud. Inglismaal on toidutaimena märgitud veel harilik äiatar ja tui-tähtpea. Sügiseni toituvad röövikud koos võrgendist pesas. Talvituvad varjatult kulusse tehtud
annaabi.ee 
