Need on sarkastilised ühiskondlikud kommentaarid, mis toimivad ka ilma muusikalise saateta. Teine punkmuusika ja -kirjanduse juhtfiguur on Tõnu Trubetsky (1963), kuulsa punkbändi Vennaskond laulja ja sõnade kirjutaja. Trubetsky haare on Tamme omast kihilisem ja keerulisem tema sõnades segunevad omavahel anarhismi idealiseeriv ühiskondlik närv ja romantilised nägemused hämaruses mootorratastel kihutavatest rokkaritest, seksuaalse vabaduse allusioonid ning mineviku idealiseerimine (Trubetsky nimetab Eestit näiteks Maavallaks). Trubetsky maailmanägemus tuleb hästi välja tema proosateostes, eelkõige 1992. aastal ilmunud maagilise realismi sugemetega jutustuses ,,Inglid ja kangelased", mis on kirjutatud kahasse Vennaskonna kitarristi Anti Pathique'iga. Aastast 1989 on tema kuulsaim luulekogu aga ,,Pogo". Pungiga paralleelselt vormus üks ilukirjanduslik hoovus, mida võib pidada nii
armulaulude kui ka lapsepõlvemaade sidumine vanatestamentlike motiivide ja maastikega. Jäljendajana ja pühapaistet andvate seoste loojana on ta suurejooneline, teisalt aga ilmneb varakult ka tema kiindumus väikestesse ja lihtsatesse, turvalisust pakkuvatesse asjadesse. Need annavad tooni ka tema pagulaspõlves kirjutatud memuaristikas. Adsoni kolmandas luulekogus "Roosikrants" (1920) toetavad tema sümpaatiat väikse maailma vastu mõnikord literatuursetena mõjuvad allusioonid saksa ekspressionistlikule luulele. 1920. aastate kirjanduse üldtendentse eepilisuse suunas järgib ballaadilise aine süvenemine luulekogus "Pärlijõgi" (1931). Hilisemas Adsoni luules muutuvad valdavamaks surma- ja kaduvikumeeleolud ("Kaduvik", 1927; "Lehekülg ajaraamatust", 1937), kuid nende kõrval leidub rohkesti nii realistlikke looduspilte kui argipäeva pühapaisteliseks toonivate eluseikade poetiseerimist. 1920. aastatel oli Adsonil vanema põlvkonna kirjanikuna
sidumine vanatestamentlike motiivide ja maastikega. Jäljendajana ja pühapaistet andvate seoste loojana on ta suurejooneline, teisalt aga ilmneb varakult ka tema kiindumus väikestesse ja lihtsatesse, turvalisust pakkuvatesse asjadesse. Need annavad tooni ka tema pagulaspõlves kirjutatud memuaristikas. Adsoni kolmandas luulekogus "Roosikrants" (1920) toetavad tema sümpaatiat väikse maailma vastu mõnikord literatuursetena mõjuvad allusioonid saksa ekspressionistlikule luulele. 1920. aastate kirjanduse üldtendentse eepilisuse suunas järgib ballaadilise aine süvenemine luulekogus "Pärlijõgi" (1931). Hilisemas Adsoni luules muutuvad valdavamaks surma- ja kaduvikumeeleolud ("Kaduvik", 1927; "Lehekülg ajaraamatust", 1937), kuid nende kõrval leidub rohkesti nii realistlikke looduspilte kui argipäeva pühapaisteliseks toonivate eluseikade poetiseerimist. 1920. aastatel oli Adsonil
Armastus- ja looduslaulude kogu ,,Amores" (1917) musikaalsus ja käibetõdede eitamine viis eesti luule uuele tasemele. Peale selle ilmumist kujunes eesti esipoeediks. Aastal 1944 põgenes Saksamaale ja sealt 1949. aastal USA-sse.(2;3;4) August Alle (1890-1952) luuletaja, följetonist ja publitsist. Alustas kirjanduslikku tegevust uusromantiliste värssidega perioodikas (1911), sealhulgas ,,Noor-Eesti" väljaannetes, kuulus ,,Siuru" ringkonda. Esikkogu ,,Üksinduse saartele" (1918) allusioonid näitavad head antiikmütoloogia ja ajalootundmist. 1920. aastate alguseks oli Alle oma teravate kirjalike ja suuliste väljaastumisetga tuntuks saanud kui sõjakas ja skandaalilembene kirjandustegelane, kellel oli oma aja noortele suur mõju. Ta võttis aktiivselt osa radikaalsete ajakirjade ,,Murrang" ja ,,Tarapita" väljaandmisest. 6 Johannes Barbarus (Johannes Vares) (1889-1946) luuletaja, literaat, günekoloog ja poliitik
said uut hoogu.Gümnaasiumijärgne aeg, millest ettekujutluse loovad valikkogu ,,Voog ja kolmpii"(1971) esimene tsükkel ,,Eilne mees väljas" ning mõningad ,,Söerikastaja" luuletused, on möödunud arbujate tähe all. Ühisjooni võiks leida A. Sanga ja K. Merilaasi värssidega. Eriti äratuntavad on aga B. Alveri impulsid, kelle intellektuaalne, klassikaliselt selge ning keeletaidurlik luule näib Krossi eelduste ja taotlustega enim resoneerivat. Üldinimlik vaatepunkt ning allusioonid avarasse kultuuritusta olid iseloomulikud arbujatele ka noorele Krossile. Retoorilised pöördumised ja deklaratsioonid, mis ennustvad üht tulevast thku, võiksid seevastu osutuda eeskujuseostele J. Barbaruse luulega. Noore Jaan Krossi luule tähtpunkt on sageli intellektuaalne, mingi mõtte või tõe kujutus luulevahenditega. Näiteks piiblimotiivilistes luuletustes. Tugevamate luuletuste hulka tuleks arvata
Liilia oli tema jaoks ,,puhtuse ja rikkumatuse" sümbol. Liilia oli püha lill kuninglikule romantikule, kes ei otsinud ideaali mitte Saksamaa loodusest, vaid Prantsuse ajaloost. Tema kuninglikkuseihaluse teiseks sümboliks oli päike. See oli tema jaoks Louis XIV atribuut, see säras Prantsuse ja nüüd ka Baieri lossides, kus Ludwig II püüdis ennast oma eeskuju hiilgusega soojendada. Baieri kuningat häirisid saksameelsed, natsionalistlikud allusioonid. Ludwig pelgas ka reisimist. 8 Lugemine asendas talle nägemist, lektüür kogemusi. Tema fantaasia toitus lugemisest saadud kogemustest, tema maailmapilt kujunes välja lugemispalade kildudest, tema maailmatundmine ei olnud pärit elus enesest, vaid ammutatud raamatutest ja piirdus teoreetiliste teadmistega. Näitemängude kirjutamine pidi toimuma tema ütlemiste järgi, ka olemasolevad
tööd tegema. See joon on ka läbiv Vilde tekstides. Samuti ka see, et kirikuõpetajat on üsna negatiivselt kirjeldatud: nt silmakirjalik (E. P. Särgeva), ülbe, kõrk ja arrogantne. Särgeva ,,Paised" kirjeldab kirikuõpetajat, Weitlingi. Tihtipeale on kirikuõpetajad üsna paksud, see viitab sellele, et nad elavad rikkat, toidulaud on rikkalik jne. Ka selle välisküljega tahetakse kriitilist suhtumist väljendada ja esitada. Vilde jutustus ,,Nende poeg": allusioonid jumala pojale. Jutus on eit ja taat, küla, nad lähevad hommikul vara kihelkonna keskusesse, et minna kirikusse, sest nende poeg peab seal jutlust, ema ja isa on väga uhked ja lähevad seda jutlust esimest korda kuulama. Jutlus rääkis sellest, et vanemaid on vaja austada. Jutlus lõppes ära ja isa-ema tahavad pojaga kokku saada, poeg ütleb, et oodake köögis, et tal pole aega. Nad ootavad poega päev otsa. Aga nad ei näegi teda. Sõidavad sama targalt koju tagasi. Jutlus
koolkonna, ajastu stiili, sõnavara, lausestust vm. Enamasti on tegemist mängulise laenamise või tsiteerimisega, harvem originaalsuse puudumisega. Erilist huvi on pastiss pälvinud postmodernismis, mis käsitlevad kirjanduslikke tekste tihedas omavahelises põimingus (intertekstuaalsus). Allusioon varjatud vihje teisele kirjandusteosele, üldtuntud isikule, sündmusele või faktile, nt Juuda tegu, Tootsi taskud, Potjomkini küla. Allusioonid võivad lisada tekstile sügavust ja laiemat kandvust. Lüürika aluseks on elamus, väljendumine toimub vahetult, suure emotsionaalsusega seda nim lürismiks. Esitusviis on monoloogiline, autor esineb enamasti minavormis. Esikohal on seotud kõne. Lüürikas esineb keele kogu muusikaline element rütm, riim, refrään, kordus. Põhinõudeks on kujutatud elamuse ühtsus. KIRJANDUSTEOSE VAATEPUNKT Romaani tegevus avaneb lugejale alati mingist vaatepunktist. Kirjandusteose VAATEPUNKT
Aluseks muinasjutt, mis on peapeale keeratud. Prints läheb õiget Tuhkatriinut otsima (elumõtte kahtlev küsitelu). Varasemate tekstide ülekirjutamine nii kirjanduses kui ka teatriuuenduses. Küsimus, mis on õige ja mis vale, muutub keeruliseks (Olla v mitte olla). Süü ja vastutus, juhuse ja paratamatuse, illusioonide puudumise ja lootuse kinnitamise teemad kontsentreeruvad. See on Rummo luules sellest peale olemas. Süveneb mitmekihilisus, sagenevad allusioonid varasematele eesti luuletajatele ja sõnalummuslike seisundiluuletuste juures liigub üha enam kõnekeelsuse ja sotsiaalsuse poole. Tegemist ruumi modelleerimisega. Läheb lossi, kus seikleb (Kafka loss taustaks). Lahendus kinnisesse ruumi pannakse seiklus käima, see on tol ajal tüüpiline. Tekivad ka poliitilised tõlgendused. Rummo enda jaoks polnud poliitiline kiht kõige tähtsam, pigem inimeksistentsi püsivus laiemalt.
Modernistlik proosa kujutab endast ärapöördumist lineaarsest, ratsionaalse arenguga põhjuslikele seosetele ülesehitatud reaalsuse kujutamise viisist realistlikus proosas. Narratiivne ülesehitu snõrgeneb. Mod. reaalsuses on kogemus mitmekihiline, vihjeline ja katkendlik; selle väljunditeks mod. proosas on fragmenteeritus, vastandlikkus, teatud motiividele keskendumine (letimotif: teatud motiivide, sümbolite ja kujundite variatsioonidega kordamine), sümbolid, allusioonid, interteksuaalsed viited (vihjed kirjanduslikele eeskujudele, nende imiteerimine), müütiliste arhetüüpide kasutamine Leitmotif /Joyce: pruun värv kui Dublini lagunemise või halvatuse märk, läbib kogu loomingut, näit. Dublinlased: Härra Browne. Fitzgeraldi Suur Gatsby: Sädelusega seotud sõnad ja kujundid. Tihe keel ka keelega mängimine. ei käsitleta enam kui läbipaistvat meediumit mis õigesti tarvitatuna laseb reaalsust (läbi) näha, keelt käsitletakse keeruka ning
majakese ka erinevad varemetestseenid, varemetes sillad. Sildadelt avaneb alati uus vaade, mille keskmeks on mõni rajatis. Mida suuremaks läheb pargiosade mastaap, seda suuremaks muutub ka mitmekesisus seal, ilmuvad suuremad parginiidud ja park läheb järk-järgult üle põllumajandusmaaks. Vürst Franz püüdles harmoonilise suhte suunas inimese, looduse ja ümbruskonna vahel. Kõik Saksamaa 18. sajandi lõpu aiad olid läbi põimitud kirjanduslikkusest. Kirjanduslikud allusioonid stimuleerisid kujude, mälestuskivide jms abil igati vaatajate kujutlusvõimet. Sellest aedade sentimentaalsest koketeriist loodusega vabanetakse alles sajandivahetusel, mil puud, niidud ja vesi said peaaegu ainukesteks kujunduselementideks. Kuni 1820ndateni loodud sellelaadsetest ümberkujundustest peetakse kõige paremateks näideteks Wilhelmshöhe't, Nymphenburgi (1804 - Ludwig Sckelli poolt) ja uutest aedadest Müncheni Inglise Aeda (nn Englisher Garten, 1804, Sckell).
annaabi.ee 
