jutustatakse kaks müüti). „Pidusöögi“ narratiiv on üles ehitatud eeskätt selleks, et tõsta esile Sokratese isikut ja eluviisi, mis on kooskõlas tema õpetusega. St. Platon tahab näidata, et Sokrates ise elab seda, mida ta räägib. Tuleme selle aspekti juurde veel hiljem tagasi; vaatame esialgu teooria-osa, mis on esitatud kuues esimeses kõnes armastuse ülistuseks, ja eeskätt neist viimases, Sokratese kõnes. Viimane, seitsmes kõne, Alkibiadese oma, asub mõnevõrra eraldi ning haakub pigem teksti narratiivse küljega, laiendades seda veelgi. Niisiis, Agathoni pidusöögil otsustatakse Erost kõnedega ülistada; vaatame lühidalt, millest kõneldakse esimeses viies kõnes. 1. Esimese kõne peab Phaidros (kes oli Platoni lähedane sõber ja kellele ta pühendas samanimelise dialoogi). Phaidrose järgi on Eros kõige vanem jumal, kuna tal pole vanemaid, vaid sünnib otse algkaosest koos Gaiaga.
Pinged indiviidi ja kollektiivi vahel Iga osaleja kõneleb armastusest Ühiskonnale vastandumine: Ainult Sokrates (või Diotima) näeb üldist probleemi “Eneseväljenduse” ja “enesetruuduse” ideaal Samas isiklik lugu võib avada veel midagi (Alkibiadese kõne) Romantilise kunstniku (boheemlase) “aukoodeks” vs filistinism Aristophanese kõne Ühiskonna nimel suremine: Inimesed algselt eneseküllased, sarnased jumalaile Individuaalne au seotud isamaa-armastusega, seega kollektiivse auga Karistuseks tahte eest kõike valitseda lõigati pooleks
oli vaja ka väliseid hüvesid. Hilisemas eluetapis väitis ta, et õnn ongi võrdne voorusega ainult. Platon armastuse olemusest ning eri vormidest (Sokratese kõne Pidusöögis) Suurimaks raskuseks on inimese seksuaaltung, mis viib üksiku armastamiseni ning jätab inimese juhuse meelevalda. Platon küsib, kas armastusest on võimalik vabaneda? Vastust on kahetine: võib armastada seda, mis meid ei orjasta, vaid vabastab. Pidusöögis kirjeldab Platon läbi Alkibiadese, Aristophanese ja Sokratese erinevaid armastuse vorme. Alkibiades kirjeldab isiklikku kitsast kogemust, kirjeldades Sokratese väärtusi ning samas tõestades, et on ise oma armastuse ori. Ometi seisneb tema jaoks armastuse väärtus just individuaalsel armastusel. Aristophanes pidas armastuseks (eros) oma teise poole otsimist (inimesed olnud algselt eneseküllased, karistuseks oma tahte eest lõigati nad pooleks ning pooled ei suutnud oma uue olekuga leppida)
rahumeeleolud ja 421. a. sõlmiti ateenlase Nikiase pingutuste tulemusel 50 aastaks rahu nn Nikiase rahu. Ateenlaste sõjaretk Sitsiiliasse. Nikiase rahuleping jäi täimata, sest Sparta liitlased polnud nende selja taga kokku lepitud tingimustega nõus. Ateenas tõusis tol ajal esile aristokraatlikku päritolu kuid demokraadina esinev riigimees Alkibiades (Periklese sugulane ja hoolealune), kes võttis kindla suuna vaenu taasõhutamisele. Alkibiadese katse organiseerida Sparta-vastane liit Peloponnesoses lõppes küll lüüasaamisega suures lahingus Arkaadias Mantineia linna juures (418.a.). Kuid peagi terendas võimalus laiendada ateenlaste võimupiire lääne pool Sitsiilias. Paar väiksemat Sitsiilia linna (Egesta ja Leontini elanikud) palusid ateenlastelt abi Sürakuusa vastu. Ägedate vaidluste järel rahvakoosolekul, kus Alkibiades kõneles sõjaretke poolt ja Nikias selle vastu, otsustati 415. a. laevastik teele saata
Ateena oli seetõttu pidevas piiramisseisundis. 412 lõid mitmed Väike-Aasia ranniku ja saarte liitlaslinnad (Mileetos, Hiios jt) spartalaste toel Ateenast lahku. Spartalased said rahalist toetust Pärsia asevalitsejalt ja finantseerisid selle eest oma laevastikku. Algas meresõda Väike-Aasia rannikuvetes. 411 toimus Ateenas oligarhiline riigipööre: võimu haaras 400 vandenõulast. Väike- Aasia rannikuvetes (Samose saarel) paiknev Ateena laevastik jäi demokraatlikuks. Laevastik kutsus Alkibiadese pagendusest tagasi ja valis ta strateegiks. Laevastiku nõudel taastasid mõõdukamalt meelestatud oligarhide liidrid Theramenese juhtimisel järkjärgult demokraatliku riigikorra (410). 410 408 võitis Ateena laevastik Alkibiadese juhtimisel spartalasi Musta mere väinades, taastades seal vahepeal kõikuma löönud Ateena ülemvõimu. 407 tuli Alkibiades laevastikuga Ateenasse ja valiti erakordsete volitustega strateegiks. Kuid veel samal
Armastus 1. Platon armastuse olemusest ning eri vormidest (Sokratese kõne Pidusöögis) Suurimaks raskuseks on inimese seksuaaltung, mis viib üksiku armastamiseni ning jätab inimese juhuse meelevalda. Platon küsib, kas armastusest on võimalik vabaneda? Vastust on kahetine: võib armastada seda, mis meid ei orjasta, vaid vabastab. 6 Pidusöögis kirjeldab Platon läbi Alkibiadese, Aristophanese ja Sokratese erinevaid armastuse vorme. Alkibiades kirjeldab isiklikku kitsast kogemust, kirjeldades Sokratese väärtusi ning samas tõestades, et on ise oma armastuse ori. Ometi seisneb tema jaoks armastuse väärtus just individuaalsel armastusel. Aristophanes pidas armastuseks (eros) oma teise poole otsimist (inimesed olnud algselt eneseküllased, karistuseks oma tahte eest lõigati nad pooleks ning pooled ei suutnud oma uue olekuga leppida)
Kas armastusest on võimalik vabaneda? Jah ja ei: võimalik armastada seda, mis meid ei orjasta, vaid vabastab Symposioni meetod Iga osaleja kõneleb armastusest Enamik ei mõista, et lähtub kitsast isiklikust kogemusest Ainult Sokrates (või tema õpetaja preestrinna Diotima) näeb üldist 8 Samas isiklik lugu võib avada veel midagi, nagu näitab Alkibiadese lugu Sokratese Diotima kõne: Armastus tähendab, et x ihaldab y Ihaldamise ja omamise vahekord Armastus ja surematusetaotlus Armastus ja ilu (hüve): · kui x armastab y, siis y on "ilus" · x armastab y's ilu, ei midagi muud · igas tervikinimeses on ka inetust · seega armastatakse konkreetseid ilusaid omadusi, mitte inimest kui tervikut 2. Apostel Paulus Jumala armust
Ei ole võimalik vabaneda armastusest kui sellisest, kuid on võimalik armastada seda, mis ei orjasta, vaid mis vabastab. Peab suutma jõudma teistlaadi armastuseni. · Pidusöögi meetod: · Iga osaleja kõneleb armastusest. Platon näitab, et kõik teevad seda oma kitsast vaatepunktist või kogemusest lähtuvalt, üksnes Sokrates esitab need ideed nähes tõelist armastust. Samas isiklik lugu võib avada veel midagi (Alkibiadese kõne purjus). Selle loo käigus tuleb välja midagi sellist, mida Platon ei suuda oma abstraktses loogilises lähenemises näha. · Aristophanese kõne mütoloogilise kujul esitatud lugu, kuidas armastuse tung on tekkinud. Inimesed algselt eneseküllased (terviklikud), sarnased jumalaile. Terviklikkus tähendas seda, et nad olid perfektsed vormid ehk ümarad. Lapik
Armastus ja surematusetaotlus Armastus ja ilu (hüve) a. kui x armastab y, siis y on "ilus" b. x armastab y's ilu, ei midagi muud c. igas tervikinimeses on ka inetust d. seega armastatakse konkreetseid ilusaid omadusi, mitte inimest kui tervikut Seksuaalne armastus (keha ilule suunatud. Tuleb armastada kõiki ilusaid kehasid. Veel parem inimhingi, veel parem seadusi, tavasid, kombeid) ja sokraatiline armastus. Alkibiadese lugu näitab aga sellist inimest raidkujuna: kahte korraga ei saa - inimeske jääda ja sokraatiliselt armastada. Agathon kiidab Erose ilu ja tarkust ja seda, et tänu temale on jumalate seas rahu, kunstimeisterlikkust jms. Sokrates hädaldab, et tema arvas, et ülistuskõnedes räägitakse tõtt ja räägib oma tõe. Tõestab, et Eros oli kole ja halb. Või tegelt ei olnud ka. Diotima järgi oli ta vahepealne: "Ära käi siis peale, nagu peaks kõik,
Lõpptulemusena, erinevaid ilusid vaadeldes, saavutab inimene selge nägemuse iga ilu vormi täpsest suurusest ja kohast võrreldes teistega. Nii vaadeldes ja mõtiskledes võibki jõuda tõelise kõrgema ehk Sokratlise armastuseni. Sokratiline armastaja armastab midagi kõrgemat kui üksikut inimest. Sokratiline armastaja ei sõltu teistest, teda ei huvita väline, ta on vooruslik, ta on tundetu valu suhtes, hoiab distantsi maailmaga. Sokratese kõnele järgneb Alkibiadese lugu, kes väidab, et kavatseb rääkida tõtt. Tõde, mida ta näeb, on tegelikult tunded Sokratese kui mehe suhtes. Ta näeb ja kirjeldab Sokratese väärtusi ning väidab, et need väärtused, tema arusaam armastusest, on muutnud Sokratese raidkuju sarnaseks: ta ei hooli ilusast kehast, ei räägi kauneid isiklikke sõnu. Alkibiades tunnistab, et samas tema ise on muutunud orjalikuks; tema hinges on selline torm, ta ei kontrolli ennast ning läheneb hullumeelsusele
annaabi.ee 
