Alan Macfarlane „Kirjad Lilyle maailmaasjadest“ (0)

Alan Macfarlane „Kirjad Lilyle maailmaasjadest“ Johanna-Liisa Mölder Määratle teose eesmärk ja juhtmõte. Too välja, kuidas teemat käsitletakse. Alan Donald James Macfarlane on Indias sündinud, kuid Briti päritolu mees, kes on ühteaegu nii antropoloog kui ka ajaloolane. Raamat „Kirjad Lilyle“ on Macfarlane poolt kirjutatud epistolaarne romaan oma lapselapse Lily Bee'le. Teoses püüab Macfarlane läbi enese elus kogetud ning õpitud tarkuste seletada lapselapsele suuri küsimusi, peamised mis Macfarlane ise välja toob on järgmised: „Esimene:  millised   on  inimesed   tegelikult?  On  nad  põhimõtteliselt   vägivaldsed  või  sõbralikud, isekad või ühiskondlikud, loovad või igavad? Ning teine: kust on pärit ning milline on loomu poolest see maailm, kus me elame?“ Macfarlane on teosesse kokku pannud 30 kirja, mis kõik on vastused tema teadmistehimulisele lapselapsele ning ta jagab julgelt oma arvamusi  ja teadmisi, mis põhinevad  kogu elu kestnud rännakutel Euroopas ja Aasias ning mida autor illustreerib väheste, kuid see-eest tabavate tsitaatidega.  Kirjuta välja teose põhimõisted ja nende definitsioonid Üks teose põhimõisteid on ilmselt üsna teose alguses mainitud „sotsiaalne sugu,“ mis tähendab seda, et me ei sünni ei mehe ega naisena, vaid sugu omandatakse tänu sotsiaalsete normide ja kasvatuste,   mis   meid   ümbritsevad,   milles   Macfarlane   sõnul   ei   ole   midagi   „loomulikku“   või geneetilist.  Macfarlane leiab, et perekond on meile meie esimese viieteistkümne eluaasta jooksul, mil meie eest hoolitsetakse, ning võib-olla ka vanas eas emotsionaalselt tähtis. Autori arvates on perekond vaid üks   element   meie   poliitiliste   tõekspidamiste,   uskumuste,   sõprade,   töö   ja   usaldusisikute   kõrval. Samuti   tõi   autor   välja   huvitava   väljendi  “institutsionaliseeritud   hullus,“   mis   oli   vajalik,   et kindlustada laste eest hoolitsemist ning julgustada pikaajalisi suhteid lühiajaliste seksuaalsuhete asemel. Nõndasama jäi kõlama autori arvamus sõprusest, mille ivaks on tema arvates võrdsus. Macfarlane jaoks on sõprus miski, mis peab tuginema meeldimisel, huvidel, jagatud tunnetel ja mõtetel.  Oluline   on   ka   Macfarlane   poolt   välja   toodud   definitsioon   riigile.   Autor   leiab,   et   riik   on organisatsioon, millel on vägivalla kasutamise monopol. Vägivald teiste riikide vastu ehk sõda ja vägivald kodanike vastu, mis on pigem vaimne. Huvitav oli lugeda, kuidas autor jaotab sõja kaheks, „külm sõda“ ehk passiivne, mis tähendab peamiselt ähvardusi ja vastuähvardusi ning „kuum sõda“ ehk aktiivne sõda koos füüsilise vägivallaga.  


Macfarlane tõi välja mõiste “kurjuse telg,“ mis tema seletuste kohaselt on maailm, seotud kristluse ja islamiga. Usutakse, et keegi, kelle motiive nad ei mõista, püüab nende elulaadi hävitada, see nähtamatu rahvas on kurjusega seotud ning paljud arvavad, et nad on saatanaga mestis. Ka mõiste „konnad   kaevus“   –   mis   tähendab   sündroomi,   kus   inimesed   konnade   kombel   tõmbavad   tagasi igaühe, kes püüab kaevust välja saada – leidis kasutust autori teoses.  Too välja teose peamised autorid ja teooriad, millele see tugineb Kohe raamatu algul mainis autor filosoofi Francis Baconit, kes väitis järgmist: “Mõni raamat on maitsmiseks, teised neelamised ning väga vähe on neid, mida mäluda ja seedida.“ Selle kaudu kirjeldab   ka   Macfarlane,   kuidas   tema   raamatus   on   kohti   mida   tuleks   „mäluda   ja   seedida.“ Macfarlane mõistet „sotsiaalne sugu“ illustreeris feminist Simone de Beauvoir näide: “Keegi ei ole sündinud  naisena,  vaid   saab  selleks.”   Rääkides  natsionalismist  toetus  autor  ka  Albert  Einsteini väitele, et natsionalism on lastehaigus. Justkui inimkonna leetrid. Macfarlane mainis kuidas me mõtleme välja ka oma päritolu, libastudes mõttel, et kõik mis meid ümbritseb leiutati või kohandati meie omaenda ühiskonnas. Selle juurde tõi autor välja antropoloog Ralph   Lintoni,   kelle   näide   keskmisest   ameeriklasest,   kui   enesekesksest   ja   „klapid   peas“ suhtumisega inimesest, ideaalselt antud arvamust toetab.  Rääkides armastusest ja sõprusest vastandab Macfarlane kahte isikut, tuntud kirjanikku Oscar Wilde ning Ameerika presidendi Jimmy Carteri ema Lillian Carterit, seoses vanemate armastusega laste vastu ning vastupidi.  Alan Macfarlane tsiteerib ka Ameerika kunagist presidenti Roosevelti, kes on öelnud järgmist: „Ma kinnitan, et usun kindlalt – ainus asi, mida peame kartma, on hirm ise.“ Ning sellega Macfarlane ka nõustub. Usust rääkides mainib autor ära ka kaks tuntud filosoofi Michel de Montaigne ning Montesquieu. Raamatu üsna lõpus toob Macfarlane välja kirjaniku Douglas Adamsi ning sellega paneb ta ka suurepärase punkti oma teosele.  Too välja ja esita teose peamised tulemused, järeldused, kokkuvõtted. Leian, et üks olulisemaid kokkuvõtteid, mis Macfarlane tegi oli see, et lääne mudeli puhul ei saa vanemad nõuda oma lastelt tingimusteta armastust ja kuulekust. Ning nende lapsed ei saa nõuda, et nende vanemad näitaksid üles lõpmatut armastust ja tuge. Armastus tuleneb eneseohverdusest ja sallivusest, mitte liiga suurtest ootustest või soovist oma lastes läbi elada omaenda ebaõnnestumisi ja puudusi. Samuti meeldis mulle autori öeldu, et tänapäeva maailmas on ilmne, et tarbijaühiskond on rakendanud romantilised tunded kauplemise tarbeks ning armastusega kauplemine on viinud selle tunde kõrgele kultuuri haripunkti. Armastus pakub lubadust vabaduse saavutamiseks ning elu mõttest sügavamaks arusaamiseks.


 Armastuse kõrvalt jäi meelde ka äärmiselt armsalt sõnastatud järeldus, kus autor väitis, et võime küll elada tänapäeval „võlumata“ maailmas, kuid antud oletus on vale. Macfarlane sõnas: „Maagia elab   hästi.   Selle   pealinn   on   Disneyland.“   Paeluvaks   osutus   ka   autori   järeldus,   et   seisame ebameeldiva fakti ees, et nagu kõikidel loomaliikidel, tuleb ka inimestel olla vägivaldne, kuid kogu küsimus on määras ja kavatsustes.   Ilmseks üheks oluliseimaks kokkuvõteks on autori enda lõpusõna, kus ta mainis, et võime püüda maailma parandada  ent võimatu on pöörata see tagasi kujuteldud paradiisiaega. Lõpuks saame vaid aksepteerida oma vastuolulist loomust. Küll aga võime püüda kahjustada kaasinimesi ning teisi looma- ja taimeliike, kellega me jagame seda väikest planeeti.  Reaktsioonid. Dialoog autoriga. Kommentaarid teose väärtusest Sinu eriala kontekstis. Leian, et tegemist on fantastilise raamatuga. Lihtne struktuur ja kirja vormis paberile pandu on just see, mis teose omapäraseks teeb. Selle lihtsus ning isiklikkus teevad köite veelgi huvitavamaks ja kaasahaarvamaks, muidugi  annavad omalt  poolt juurde ideaalselt illustreerivad tsitaadid.  Antud raamatu   lugemine   andis   mulle   kindlasti   palju   selgema   pildi   mida   õigupoolest   antropoloogiline kirjutis endast kujutada võib, kuna tegemist on ka minu enda erialaga, tuleb see teadmine kindlasti kasuks. Keeruline on välja tuua midagi tõeliselt meeldejäävat, pigem leian, et raamat ise ongi see tõeliselt meeldesööbiv. Tihtipeale on teemad nagu näiteks usk, bürokraatia ja demokraatia minu jaoks pigem igavad, kuid antud teose puhul olin üllatunud, sest tõepoolest suutis autor teha ka need valdkonnad huvitavaks. Leian, et tegemist on teosega, millega võiks kokkupuutuda kõik vähegi mõtlemist   harrastavad   inimesed,   sest   midagi   nii   huvitavalt   ja   samas   tabavalt   ning   paeluvalt kirjutatut   on   keeruline   leida.   Kindlasti   võtan   selle   raamatu   veel   mitmeid   kordi   ette,   sest informatsiooni, mida talletada on meeletult.