Ajalooromaan „Auschwitzi tätoveerija“ Heather Morris (0)

Ajalooromaan „Auschwitzi tätoveerija“ Heather Morris Lugu saab alguse peategelase Lale kodust, Krompachy väikelinnast, 
Slovakkiast. Lale on peres keskmine laps, tal on vanem vend Max ja 
noorem õde Goldie, nad on juudid. Ühel õhtul tuleb õde koju teatega, et 
iga juudipere peab saatma ühe vähemalt 18-aastase lapse Saksa valitsuse
heaks tööle, juures ka hoiatus, et kui peres on selline laps ja teda ei 
saadeta, siis satub kogu pere koonduslaagrisse. Max on valmis minema, 
aga Lale ei taha, et Max läheks, sest tal on juba naine ja 2 väikest last, 
seega Lale otsustas ise minna – ta läks Prahasse ja pani end nimekirja.  Lale pandi loomavagunile koos teiste meestega ning algas sõit 
teadmatusse, ta suutis kogu reisi jääda rahulikuks ning aitas ka sellega 
teisi, eriti Aronit. Nad jõuavad lõpuks kohale ning kõik vara, mis neil 
kaasas on, võetakse ära. Nad juhatatakse edasi, läbi raudväravate, kus 
peal on kirjas saksa keeles „töö teeb vabaks“, varsti jäävad nad seisma 
ning relvastatud SS-lased valvavad neid, laagri ülem hakkab rääkima, 
nende koduks saab Auschwitz II – Birkenau. Kõik saavad enda vasakule 
käsivarrele numbri, Lale numbriks on 32407, see ongi nüüd tema nimi, 
kogu identiteet. Peale seda viidi nad pesuruumi, kus paluti riidest lahti 
riietuda ning end ära pesta – kui mehed pesid võeti ära kõik nende riided 
ning asendati need SS-i sõjaväevormidega. Juuksed aeti maha. Kõik 
mehed jaotati plokkide vahel ära, Lale ja Aron jõuavad 7.plokki, voodeid on
liiga vähe, nad jagavad neljakesi üht. Meeste tööks saab uue ploki ehitus, 
Lale suunatakse katusele. Ta saab teada, et kõigil gruppidel on enda 
tähistus: rohelise kolmnurgaga on kriminaalid, mõrvarid ja vägistajad; 
punase kolmnurgaga saksavastaste poliitiliste vaadete edendajad, musta 
kolmnurgaga viilijad ja laiskvorstid, kollase tähega on juudid ning 
venelastel polegi märki – ühtlasi saab ta hiljem teada, et need, kes 
kannavad tsiviilriideid on hoopis palgatud sinna ehitama. Mõne päeva pärast näeb Lale pealt olukorda, kus viiakse kümneid paljaid 
mehi veoautost imeliku välimusega bussi, uksed pannakse kinni ning 
valvur võtab kanistri ning valab katuseluugist midagi sisse – inimesed 
bussis karjuvad ja üritavad välja saada, kuniks kõik jääb vaikseks ning 
uksed avatakse – surnud mehed kukuvad välja. Järgmisel hommikul 
tunneb Lale end väga halvasti ning kaotab teadvuse nädalaks – siis tuleb 
teadvusele ja näeb meest, kellel nimeks Pepan, tätoveerija. Tuleb välja, et 
Lalel oli tüüfus ja teda hakati juba ära viima, kuid Aron päästis ta elu – 
Pepan otsustas, et aitab ka, ju siis on väärt päästmist. Kui Lale terveneb 
saab ta Pepani abilisena töötama hakata. Ühel päeval hakatakse ka sinna 
laagrisse tooma naisi, enne toodi vaid mehi. Mõned päevad hiljem muutub
olukord ja Pepanit ta enam ei näe, talle öeldakse, et tema on nüüd ise 
tätoveerija. Ta sai endale abiliseks Leoni. Tätoveerija amet annab Lalele 
privileegi – ta saab alati topeltportse, koti ning võis igalpool öelda, et ta on
poliitilisest osakonnast ning keegi ei tohtinud teda siis häirida; ühtlasi saab
ta uues äsja valminud plokis, mis on alles tühi, plokiülema toa endale. 


Lalel on hea süda ja ta hakkab oma lisaleiba viima 7.plokis olevatele 
meestele. Mees nimega Baretski valvab Lale tööd, sest teda ei usaldata 
veel piisavalt. Ühel päeval näeb Lale ühte noort naist, kellesse ta armub 
esimesest silmapilgust – ta ei tea ta nime, aga ta teab, et plokinumbrit ja 
isikunumbrit. Baretski annab talle paberi ja pliiatsi, et Lale saaks naisele 
kirjutada – isegi kui selle kirjutamisega riskib ta kõikide eludega. Nad 
hakkavad kohtuma pühapäeviti, sest pühapäevad on ainukesed vabad 
päevad, tüdruk kirjutas talle vastu – ta on ka Slovakkiast ja ta töötab 
„Kanadas“ ehk laos, kus vangid sorteerivad konfiskeeritud vara. Tüdruku 
nimi on Gita, nad õpivad üksteist aina enam tundma ja mõlemad on 
kõrvuni armunud, kuid Gita keeldub ütlemast oma perekonnanime enne 
kui nad laagrist lahkuvad. Gita identifitseerib iseend numbrina, mitte enam
inimesena, aga Lale leiab usu temas uuesti üles. Lale otsustab ühel päeval
tsiviilriietes inimestega rääkida. Tuli välja, et nad käivad seal lihtsalt tööl, 
ehitamas krematooriumeid ning lähevad õhtul tagasi oma koju – see 
tähendas, et nad said väljast kaupa tuua nagu vorsti, šokolaadi jt asju. 
Mees nimega Viktor, otsustas, et soovib Lalet aidata, see on vähim, mis ta 
teha saab. Lale tahab siiski mehele kauba eest tasuda, seega hakkab 
käima läbi paari neiuga, kes toovad talle ühest laost kalliskive ja raha ning 
vastutasuks annab neile vorsti, mida nad teistega jagada saavad. Ühtlasi 
viib Lale vorsti ka 7.ploki meestele ning Gita plokki. Lale maksab toidus ka 
Gita ploki valvurile, et nad saaksid vahepeal koos aega veeta, kui teisi seal
ei ole. Järsku jääb Gita haigeks – tal on tüüfus ja ta vajab penitsilliini 
koheselt. Lale saab seda ka Viktori abil ning Gita jääb elama. Mees 
korraldab ka selle, et Gita viidaks üle tööle administratsioonihoonesse, kus
köetakse ja ei ole vaja füüsilist tööd teha. Ta kohtub seal Cilkaga ning 
nendest saavad väga head sõbrad. Laagriülem kasutab Cilkat pidevalt ära,
aga tüdruk ei saa keelduda, sest see tähendaks tema elu lõppu.  Vahepeal kolivad Lale plokki romad, kusjuures nüüdseks tuuakse sinna 
laagrisse ka lapsi, õnneks lastele tätoveeringuid ei tehta. Endiselt käib Lale
koos Leoniga iga päev inimestele tätoveeringuid tegemas, inimesi tuleb 
juurde aina rohkem. Iga päev piirab tuhapilv mõneks ajaks nägemist, sest 
krematooriumid töötavad koguaeg. Lale jäi lõpuks oma kaubaäriga vahele,
ta madratsi alt leiti palju väärtasju ning ta saadeti täiesti teise kohta 
ülekuulamisele, tema õnneks oli ülekuulajaks mees, kellele ta esimesel 
päeval oli süüa andnud, seega teda küll peksti, aga ta pääses sealt. Ta 
saadeti plokki, kus ülesandeks oli raskeid kive ühest kohast teise tassida 
ning siis uuesti tagasi, igapäev viimaseks jäänud mees tapeti ära. Läbi ime
suutis ta Baretskit kohata ning sõnumi edastada naistelaagrisse, seega 
Cilka sai kasutada oma laagriülema suhteid selleks, et Lale vabastada. Ta 
viidi tagasi enda tavalisse plokki. Lale murdus siis kui kõik romad öösel 
gaasikambrisse viidi, kaotas usu, kuid Gita aitas seda uuesti leida.  Jutud levisid, et vene ohvitserid on lähedal ning hakati inimesi järjest ära 
transportima. Gita viiakse ära ja ta karjub oma perekonnanime Lalele. Gita
teekond on läbi paksu lume kõndides, kus tee peal naised järjest surid – ka


ta sõbranna Dana sureb, ta leiab mingite poolataride kolmiku, kellega koos
nad põgenevad lähedal olevasse majja kui naisi rongi peale hakatakse 
panema. Edasi jõuab ta lõpuks Slovakkiasse. Lale viidi Austria laagrisse, 
sealt edasi harulaagrisse. Lõpuks jõuavad venelased juba nii lähedale, et 
igal pool on kaos, ta saab lihtsalt laagrist välja jalutada, tee peal vene 
sõdureid kohates üritab neile seletada, et ta oli kolm aastat 
koonduslaagris, kuid nad ei teadnud, et sellised asjad üldse olemas on. Ta 
keelteoskus avaldab muljet ning ta viiakse venelaste nö peakontorisse, 
kus ta saab oma toa, rikkalikult süüa ning üle 3 aasta vannis käia. Ta peab
hakkama nende kupeldajaks, algul koos valvega, lõpuks üksi – ta põgeneb 
sellel päeval kui ta üksi läks ning jõuab lõpuks Bratislavasse, ta läheb koju 
ja leiab oma õe, Goldie, tal on vene mees ja ta on kaitstud. Lale ostab 
ühelt vanamehelt hobuse ning läheb tagasi Bratislavasse, et leida üles 
oma eluarmastus – ja läbi õnne ta kohtabki teda seal linnas! Lale võttis 
oma perekonnanimeks Goldie mehe nime, sest see oli venenimi ja 
ohutum. Ta abiellus Gitaga ja nad elasid Bratislavas, hiljem kolisid 
Austraaliasse, nad said poja.  Ma lugedes mõtlesin koguaeg, et see on pandud kokku erinevate allikate 
põhjal, ei ole ju võimalik, et üks mees nii paljudes jamadest elusalt välja 
tuli ning see, et nad pärast uuesti kohtusid. Ometigi on see päris lugu, see 
on Ludwig Sokolovi lugu, Lale jutustas selle loo autorile kui ta naine oli äsja
surnud, ta jutustas kolm aastat ning siis läks ise ka Gitale järele. Hirmus on
see, et see ei ole üldse vana lugu, Lale suri alles 2006. aastal, saanud äsja 
90-aastaseks. Lale sattus laagrisse 26-aastaselt, Gita vaid 17-aastaselt. 
See on päris lugu. See on elu. Ja see on nii hirmus, et keegi arvas, et nii on
okei teha. Keegi ei kaitsnud neid, sa sünnid juudiks, su kuritegu oli 
sündimine sellesse rahvusesse. TEEMAD. Teemadeks on Usaldus, sõprus, Armastus, Headus, Lootus, Ebainimlikkus, 
Hirm, Ebakindlus, Kurjus, Surm. Eriti  Lootus paremale homsele ja 
paremale tulevikule. Neid kõiki tunnuseid kirjeldasin ka sisus. LOO ÜLESEHITUS Lugu jutustatakse läbisegi Auschwitzi laagri ajast ja minevikust, peale 
Auschwitzist lahkumist vaid olevikus. Lugu jutustatakse küll 3. isikus, et 
Lale tegi seda ja teist, kuid esitati samas ka mõtteid, mis olid tema peas 
samal ajal. Gitaga oli samamoodi. Teistest räägiti vaid umbisikulises 
vormis. Kasutatakse palju otsekõne. KEELEKASUTUS. Keeleliselt väga lihtne lugeda Lühikesed laused Ei kasutata eriti kujundeid, üksikud väljendid.


Minu lemmikväljend: „Päästa üks hing on päästa terve maailm“ TEKSTINÄIDE „Oled sa kindel, et sa pole kass?“ Lale kuuleb neid sõnu ega suuda kohe 
taibata, kus ta viibib. Ta avab silmad ja näeb irvitavat Baretskit enda 
kohale kummardumas. „Mida?“ „Sa oled vist kass, sest sul on küll rohkem 
elusid kui kellelgi teisel siin.“