«Jumalaema kirik Pariisis» Kirjanik Victor Hugo sündis 26.02.1802. a Besanonis ja suri 22.05.1885. a Pariisisis. Raamat «Jumalaema kirik Pariisis» ilmus 1831. aastal. Kirjanik lähtus oma teos romantismi ideest, ajaloolisusest ja vastuhakust surmanuhtlusele. Antud teos on pälvinud nii kinematograafide kui lavastajate tähelepanu oma keerulise kuid intrigeeriva sisu poolest. Teoses on kajastatud inimestevahelisi suhteid, ajastu eripära, suurepärast Pariisi arhitektuuri. Peamised tegelased: ESMERALDA -- ilus ja suure südamega mustlasneiu; PIERRE GRINGOIRE -- noor poeet ja lavastaja, kelle elu päästmiseks Esmeralda abiellub temaga; PHOEBUS DE CHATEAUPERS - noor kapten;
a) Indeks märk tähistaja ja tähistatava vahel on alati otsene või füüsiline. Looduslikud märgid on jalajälg, suits, kaja. b) Ikoon sarnasus: näib, kõlab, maitseb samamoodi (näiteks mõni foto, joonis) c) Sümbol märk, mis asendab midagi ilma välise sarnasuseta, see on kokkuleppeline (näiteks liiklusmärgid) 4. Uushistoritsism ja uus kultuurilugu. Mida tähendab L. Montrose'i väide ajaloo tekstuaalsusest ja teksti ajaloolisusest? Kuidas mõjutasid uushistoritsistide arusaamad kirjandus- ja ajalootekstide suhet? Uushistoritsistid nägid selget suhet kirjandustekstide ja ühiskonnas valitsevate hoiakute ja võimustruktuuride vahel. Millele nad eriti tähelepanu pöörasid? Kas uushistoritsistid leidsid, et kirjandusteosed peegeldavad ühiskonnas valitsevaid arusaamu, või loovad neid? Milline on uue kultuuriloo arusaam kultuurist? Kuidas see muudab meie arusaama kirjandusest?
mustrit)? Millised kirjandusteksti analüüsis harilikult olulised jooned jäävad strukturalistlike teooriate huviorbiidist välja? Semiootika on samuti üks strukturalistlikke kirjanduse ja kultuuri analüüsiteooriad. Semiootika kesketeks mõisteteks on märk ja märgisüsteem: mida need semiootikas tähistavad? 26 27 Uushistoritsism ja uus kultuurilugu. Mida tähendab L. Montrose’i väide ajaloo tekstuaalsusest ja teksti ajaloolisusest? Kuidas mõjutasid uushistoritsistide arusaamad kirjandus- ja ajalootekstide suhet? Uushistoritsistid nägid selget suhet kirjandustekstide ja ühiskonnas valitsevate hoiakute ja võimustruktuuride vahel. Millele nad eriti tähelepanu pöörasid? Kas uushistoritsistid leidsid, et kirjandusteosed peegeldavad ühiskonnas valitsevaid arusaamu, või loovad neid? Milline on uue kultuuriloo arusaam kultuurist? Kuidas see muudab meie arusaama kirjandusest? 28
kirjandusajalugude kirjutamise jaoks? - Positivistliku kirjandusuurimise keskmes on kirjaniku elulugu ja kirjanduse ajalugu. Kandvad ideed: historism ajaloolisuse idee; kausaalsus põhjuslikkuse idee. Kirjanduse arengu kirjeldamine põhjus tagajärg suhte alusel. 19. sajandi kirjanduslood on rahvuskirjanduste ajalood. 33. Milles seisneb võrdlev-ajalooline meetod? - Historistliku lähenemisega (arusaam kultuurinähtuste ajaloolisusest) liitub võrdlemine mitmel tasandil, erinevuste ja sarnasuste otsimine. 34. Mida uurib võrdlev kirjandusteadus? - Uurimisküsimusi: rändmotiivid; mõjud ja laenud; kultuurikontaktid, sh kirjanike retseptsioon teises kultuuris, tõlked jne. 35. Millised on maailmakirjanduse mõiste erinevad tähendused? Milline neist on Teie arvates kõige sobivam? a) kõigi rahvuskirjanduste summa, b) rahvusülene kirjandus, c) parim osa rahvuskirjandustest 36
ühiskondliku kokkuleppe) alusel, nt. numbrid, liiklusmärgid. 20. Uushistoritsism ja uus kultuurilugu. Vastandub formalismile, uuskriitikale ja dekonstruktsioonile. Fookus teksti loomise ajaloolistel ja kultuurilistel tingimustel, selle tähendustel, mõjul, hilisematel tõlgendustel. NB! Ajalugu ei ole teksti taust, tekst ise on ajalugu/osa ajaloost. Mida tähendab L. Montrose’i väide ajaloo tekstuaalsusest ja teksti ajaloolisusest? Vastastikune huvi tekstide ajaloolisuse ja ajaloo tekstuaalsuse vastu. Ajalugu ei ole määratud tähendusega objektiivsete faktide kogum, on tekst, mida tõlgendatakse; iga teksti võib vaadelda kui kui minigsuguse ajastu ideoloogia poolt vormitud kultuuriliste konstruktsioonide väljendust. Uushistoritsistid nägid selget suhet kirjandustekstide ja ühiskonnas valitsevate hoiakute ja võimustruktuuride vahel. Millele nad eriti tähelepanu pöörasid
kõik ühes suunas. Kultuuri areng allus selles käsituses looduse ja/või Jumala seadustele. Varane “kultuuriajalugu” oli ennekõike keele ja kirjanduse uurimine; arutati rahvakeele tähtsust kirjanduskeelena, ilmus ülevaateid rahvuse suurtest kirjanikest. Kultuuri arengust räägiti pigem allakäigu ja taassünni võtmes. • Saksa valgustuse rüpes sündis 18. sajandi teisel poolel arusaam kultuuride ühismõõdutusest ja ajaloolisusest. Kultuuri areng allub tema enda sisemisele loogikale, mis ei ole iseloomult tingimata progressiivne. Hakati uurima konkreetsete kultuuride arengut. • Prantsuse valgustus (kõige ilmekamalt Voltaire) mõistis kultuuriajaloo all eeskätt “tsiviliseerumise ajalugu”, eesmärk oli näidata, kuidas kunstide ja kommete areng on aidanud kaasa inimeste tsiviliseerumisele. Valmisid uurimused inimtsivilisatsiooni arengust täiustumise suunas
ühisjooned (st tekstides otsitakse struktuuri, seda korrastavat mustrit)? Millised kirjandusteksti analüüsis harilikult olulised jooned jäävad strukturalistlike teooriate huviorbiidist välja?Semiootika on samuti üks strukturalistlikke kirjanduse ja kultuuri analüüsiteooriad. Semiootika kesketeks mõisteteks on märk ja märgisüsteem: mida need semiootikas tähistavad? Uushistoritsism ja uus kultuurilugu. Mida tähendab L. Montrose’i väide ajaloo tekstuaalsusest ja teksti ajaloolisusest? Kuidas mõjutasid uushistoritsistide arusaamad kirjandus- ja ajalootekstide suhet? Uushistoritsistid nägid selget suhet kirjandustekstide ja ühiskonnas valitsevate hoiakute ja võimustruktuuride vahel. Millele nad eriti tähelepanu pöörasid? Kas 8 uushistoritsistid leidsid, et kirjandusteosed peegeldavad ühiskonnas valitsevaid arusaamu, või loovad neid? Milline on uue kultuuriloo arusaam kultuurist
ilmus ülevaateid rahvuse suurtest kirjanikest.Kultuuri arengust räägiti pigem allakäigu ja taassünni võtmes. Prantsuse valgustus (kõige ilmekamalt Voltaire) mõistis kultuuriajaloo all eeskätt "tsiviliseerumise ajalugu", eesmärk oli näidata, kuidas kunstide ja kommete areng on aidanud kaasa inimeste tsiviliseerumisele.Valmisid uurimused inimtsivilisatsiooni arengust täiustumise suunas. Saksa valgustuse rüpes sündis 18. sajandi teisel poolel arusaam kultuuride ühismõõdutusest ja ajaloolisusest. Kultuuri areng allub tema enda sisemisele loogikale, mis ei ole iseloomult tingimata progressiivne. Hakati uurima konkreetsete kultuuride arengut. JOHANN GOTTFRIED HERDER (1744 1803) Üldised seisukohad Historismi-printsiip: oluline pole "puhta mõistuse" analüüs, vaid selle ajalooliste avalduste analüüs. Singulaarsuse-printsiip: asjade mõistmiseks on vaja neid tunda nende ainulaadsuses. Inimkonna ajalugu = kultuuriajalugu: inimeste areng on seotud
Näiteks W. Churchill on ajaloo- liselt tähtis isik. See on suhtumisväärtuse mõiste. Positiivne või negatiivne. Tähtsus iseloomustab ju ka mõju suurust, kuid selle kindlaks tegemine on tülikas ja võib olla üldse mitte võimalik. Mille suhtes me mõju mõõdame? See võib olla kindlaks tehtav ja siis saab tähtsad ja vähemtähtsad kindlas- ti eristada. Niipea, kui fikseerime, mille suhtes see tähtis on, saame hakata selle tõesust uurima. Tulemusena igaüks, kes räägib ajaloolisusest ja ei täpsusta, siis räägib ta segaselt. Kui inimene endale mõne mõiste selgeks teeb ja valib tähenduse, siis järgneb sellele kogu tegevusprogramm. Kui ajalugu on müüt, siis võib öelda, et ka juutide tapmine natside poolt on jama, sest see on müüt. Milleks on vaja õpetada koolides mütoloogiat? Voltaire rääkis filosoofilisest ajaloost ja pidas silmas tähtsamate sünd- muste ajalugu. Descartes ajaloofilosoofia oli eelviimase epohhi algus. Tema hakkas mõist-
Isegi tänapäeval, kus absoluutsed kategooriad enam ei kehti, kipuvad traditsioonilisemad seda liini järgima. Mõnikord räägitakse kirjandusele omasest struktuurist ja keelest. Retoorika määrab teksti kuuluvuse. Kirjanduse keel on kujundlik. Kui on tegemist mittekujundliku keelega, pole see enam kirjandus. Kuid ka teaduse keel võib olla kujundlik ja metafoorne. Samas on palju kirjandust, mille keel ei ole kujundlik. Viimasel ajal räägitakse esteetilise funktsiooni ajaloolisusest. Kunst on see, mida teatud ajastu kunstiks nimetab. J. Muzakovski: iga ese võib osutuda esteetilise 1 funktsiooni kandjaks. Rahvakunst oli algselt praktilise, nüüd esteetilise väärtusega. Psühhoanalüütikud, sotsioloogid ja filosoofid leiavad, et kirjandus allub teistele teadusvaldkondadele. Kirjanduse autonoomsuse rõhutamiseks tõstetakse esile kirjanduse kriitilisus. N
annaabi.ee 
