Ajakirjandus peab ühiskonda parandama (13)

Ajakirjandus peab ühiskonda parandama
Meedia, tänapäeva inimese tähtsaima infoallika , vahendusel saame päevast päeva kõikvõimalikku teavet alates ilmateadetest ja spordivõistluste resultaatidest kuni poliitiliste intriigide ning kultuuriliste tippsündmusteni. Seejuures ei märkagi me, kuivõrd me sellest informatsioonist sõltume ning mil määral ajakirjandus (selle mõiste kõige laiemas tähenduses) meid ja meie riigi üldist arengut mõjutab.
Meedial, või neljandal võimul nagu teda mõnel pool kutsutakse, on palju erinevaid funktsioone ning mitmeid mooduseid ühiskonna mõjutamiseks. Tähtsamateks peaksin kritiseerivat-analüüsivat ja informeerivat-harivat rolli, millest mõlemad võivad inimestele ja riigi arengule nii positiivselt, kuid samas ka negatiivselt mõjuda. Kui palju keegi aga ennast meedial mõjutada laseb , sõltub juba inimesest endast.
Ajakirjanduses käsitletavad teemad annavad ülevaadet sellest, mis riigis, kus me elame, toimub. Sõnavõtte tegemistest mugandatakse lihtkodanike kõnepruugi järgi ning antakse neilegi võimalus olla kaasatud riigi igapäevaellu. Ajakirjanduses räägitakse faktidest, mille üle annab arutleda.
Ühiskonnale on kogu meedia üks suur alustala,millega olla inimestega kontaktis ning tänu millele on sõnavabadusel see tähendus nagu sel praegu meie sõnastikes on. Ajakirjandus toob ühiskonda veidigi selgust ja mõistmist, mis muidu võib jääda kodanikele halliks uduks või segadust tekitavaks faktoriks, oma riigi usalduse osas. Igal,ka kõge väiksemal arvamusel, mida avaldatakse meedias kõvahäälselt, on suur mõju ka laiema üldsuse arvamusele . Lähtudes arvamusliidrite soovitustest ning arvamusest ollakse väga mõjutatavad.
Ühiskondlikus perspektiivis on ajakirjanduse tähtsus väga suur, sest aastast aastasse suureneb interaktiivne suhtlemine ning teabe kasutamine. Meedias kajastatav on inimestele väga oluline. Ajakirjanduses kirjutatakse õigetest ja valedest käitumisnormidest ning suhtumisest ühte või teise ühiskonda läbivasse teemasse. Tihti kirjutatakse just sellest, mida inimesed sisimas ootavad ja millest lugeda tahaksid, mitte aga sellest, millest tegelikult oleks vaja kirjutada.
Ajakirjanduses üritatakse leida vastuseid paljudele ühiskonnas esilekerkivatele probleemidele. Kuigi samas ei pruugita jääda objektiivseks ning kaine mõistuse juurde, siis püütakse anda vähemalt mingigi positiivne toon asjale. Halli argiellu tuuakse positiivsemaid ja soojemaid toone mõne naljaka või uskumatu looga laiast maailmast. See annab võimaluse pääseda korraks karmist tõest, mis toimub meie endi ümber ning naerda kellegi teise õnne või õnnetuse üle.
Ajakirjanduse mõju üldsusele on minu arvates ebanormaalselt suur. Oma argipäeva elus sõltuvad inimesed nii palju sellest, mida kirjutab üks või teine ajakiri ning ajakirjanik. Näiteks enamik poliitikuid on oma ütlemistes ja tegudes tunduvalt vaguramaks jäänud, sest sisimas kardetakse rahva hukkamõistu. Just press ning meedia ongi need mõjutusvahendid, mis antiiksevalitseja kombel otsustavad, keda süüdi mõista ning keda mitte. Allasuunatud pöial tähendab kritiseerivaid artikleid ning sel viisil ka inimeste pahameelt konkreetse avaliku elu tegelase vastu. Üldsuse hukkamõist omakorda tähendab valijaskonna vähenemist, ameti-isikule järsku langust karjääriredelil. Seega omab nii press, kui ka meedia, mõju mitte ainult prominentide, kui ka tavakodanike üle. Viimasel, tõsi küll, jääb siiski võimalus otsustada, kas uskuda kõike, mida ajalehtedes kirjutatakse ja televiisoris näidatakse või mitte.
Tänases Eestis näivad ajakirjanikud lausa raisakotkaparvena, kes oma ohvri, hoolimata selle abitusest, koheselt tükkideks rebivad. See kehtib eelkõige niinimetatud kollaste ajakirjade esindajate kohta, kelle ainsaks eesmärgiks näib olevat väljaande läbimüügi suurendamine . Seejuures eiratakse kõige elementaarsemaidki seadusi, mille täitmise kontrollimine iga õigusriigi püha kohus peaks olema. Siinkohal tasub mainida, et on kõigile teada ju ammune tõde, et kedagi ei või süüdlaseks nimetada enne kui tema süü kohtulikult tõestatakse. Kõmureporter aga, märganud kellegi käitumises-olemises midagi kahtlast, ei vaevugi oma huviobjekti selgitust ära kuulama , rääkimata siis tõendusmaterjalide hankimisest.
Ajakirjanduse puudumine 21.sajandil näib olevat võimatu.Tema osakaal riigi ühiskonna edendamisel on väga suur. Ta kas paneb rahva naerma või nutma, toetama või vihkama. Siiski mina leian, et ajakirjandusel on ühiskonda parandav mõju. Tihti seda ei märgata ning seepärast jäetaksegi see päästerõngas kasutamata.