Ajakirjandus ei tohiks olla kallutatud (0)

Ajakirjandus ei tohiks olla kallutatud
Igal hommikul saabuvad meie postkastidesse ajalehed, avades interneti, näeme tohutult uudiseid, raadio sisse lülitades hakkavad me kõrvu kostma värsked teadaanded. Pea igal perel on olemas, kas raadio, televiisor, internet või koju tellitud ajaleht. Meid kõiki ümbritseb tohutu meediaring. Mis annab uudistele ja ajakirjandusele sedavõrd suure mõjuvõimu, et me kõik sellest sõltume. Muutuste tegemiseks tuleb kasutusele võtta karme meetmeid.
Avades Eesti ühe loetuma seltskonnaelu teemalise veebilehe elu24 .ee, võin tõdeda, et 99% kirjutistest on kollased. Kollane ajakirjandus on ajakirjanduse liik, mis edastab uudiseid, mille allikad pole piisavalt usaldusväärsed või piisavad ning mille eesmärk on huvitavate pealkirjadega köita lugejate tähelepanu, et võimalikult hästi end maha müüa. Kasutatakse skandaalsust , liialdamist ja inimestevahelistest suhetest rääkimist. Seda kõike tehakse selleks, et lugejaid juurde saada ning, kui on rohkem lugejaid võib ka lehe servadesse kallimalt reklaami müüa. Viimastel aastatel on meedias väga olulisele kohale tõusnud reklaam ja meelelahutus.
Uudiseid reklaamitakse ning kirjutatakse hoolimata kirjutatavate heaolust. Alles hiljuti tõusis suur skandaal selle üle, et Õhtulehe ajakirjanik kirjutas loo, kuidas Lähte Ühisgümnaasiumis rebaste ristimisel „kooriti“ noored (16-17aastased) pesu väele. Mõtlemata ise, et nende piltide tõttu ei pruugi üks või teine nooruk tulevikus tööd saada või juhtub midagi hullemat nagu juhtus Kanadas elava Amanda Toddiga, kelle pilte (mitte küll ajakirjanike poolt) veebis avaldati.
Tundub, et tänapäeva ajakirjanikud on keskendunudki just negatiivsele, nagu oleks see meie (inimeste) loomuses . Kirjutatakse uudis, mis on küll tõene, aga pole olulise edastaja . Vaadatakse vaid, et oleks provokatiivne. Selle tõestuseks, et eelistatakse kõmulisi ja negatiivseid uudised, räägib fakt, et Eesti ajalehtedest töötas eelmisel aastal kõige suurema kasumiga, kollaseid uudiseid edastav, Õhtuleht. See muudab lugejad kritiseerivaks ja sallimatuks. Inimesed hakkavad mõtlema ja tundma, et ongi õige teise inimese eraelu pahemaid pooli avalikustada, kuulsusi ebasündsates olukordades pildistada ja üleüldse teineteist maha teha.
Mõtlete, mida saaks teha, et seda kõike peatada? Lahendusi on mitmeid, kuid kõige efektiivsem oleks ära keelati ajakirjanikel seitse punkti: hirmutav pealkiri väga suures kirjas, kuid uudis ise on lühike, palju põnevaid fotosid ja fantaasiarikkaid joonistusi, olematuid intervjuud, eksitavaid pealkirjad, pseudoteadus , rõhku tuleks panna nädalauudistele, mitte pühapäevastele täisvärvilistele lisalehtedele ning dramaatiline kaastunne inimeste vastu, kes on süsteemi hammasrataste vahele jäänud. See oleks üsna absurdne, kuid samas kui inimestel on põhiseadus, siis miks ei võiks olla ajakirjanikel ajakirjanikuseadus.
Probleem on üsna tõsine, kuid lahendusi on. Tuleb hakata vähehaaval kirjutiste sisu kontrollima tolerantsuse piirides, see oleks juba suur asi. Ajakirjandus loodi info edastamiseks, mitte oma lähikondlaste mahategemiseks ja see võiks nii ka edaspidi olla. Isiklikult arvan, et kuna kollane ajakirjandus müüb kõige paremini, ei ole just raha see, mille pärast neid lugusid kirjutama peaks. Raha ei ole meie elus kõige tähtsam. Inimväärikus peaks säilima meis kõigis.