Rootsi aeg Rootsi aeg on periood Eesti ajaloos, mille kestel oluline osa Eesti territooriumist kuulus Rootsile. Rootsi aeg kestis Eestis 17.sajandil. Selle perioodiga käisid kaasas nii helded kui ka rasked ajad ning toimus palju muutusi. 1629. aastal sõlmiti Rootsi ja Poola vahel pikemaajaline vaherahu. Pidevatest sõdadest räsitud maa andis masendava pildi-põllud olid võsastunud, linnad, alevid, linnused, mõisad ja külad olid ahervaremetes. Tol ajal oli rahvaarv ligikaudu 100 000. 1630. aastatel hakati maad tasapisi uuesti kasutusele võtma. Mõisinikud võtsid küladesse uut rahvast ning vabastasid ümberasujad kolmeks aastaks maksudest. 17. sajandi teisel poolel hakkas Eestisse tulema hulgaliselt teisi rahvaid. Pärast sõdade lõppu kasvas ka eestlaste arv kiiresti. 1695. aastaks oli rahvaarv üle 350 000 inimese. Teadaolevalt kõige laastavam näljahäda oli Eestis 1695-1697. aastal.
teise järgi 1721, mil sõlmitud Uusikaupunki rahu loetakse Põhjasõja lõpuks. Kolmanda seisukoha järgi lõppes Rootsi aeg Põhjasõjaga, millega algas Vene aeg, uus periood Eesti ajaloos. Seda perioodi on nimetatud ka Poola-Rootsi ajaks, sest just neil riikidel õnnestus sellel ajal siin püsivamalt valitseda. Eesti aladel oli pikka aega sõditud ning maa oli suuresti harimata ja võsastunud. Paljud inimsed olid kodust lahkunud ja talud olid maha jäetud. Osa linnu ja aleveid oli ahervaremetes. Tööjõu saamiseks hakkasid mõisnikud võtma küladesse uut rahvast vabastades ümberasujaid tavaliselt kolmseks aastaks igasugustest maksudest. Uutesse elukohtadesse asus sel ajal elama umbes kolmandik Eesti talurahvast. Tingimused olid palju vabamad ja seetõttu tõusis mõne aja pärast ka teiste rahvaste esindajate arv, eriti tuli vene talupoegi, aga ka soomlasi ja lätlasi. Algul keelasid Rootsi kuningad soome ja rootsi talupoegi
Samuti rändas sisse palju lätlasi. Mõningaid tagasilööke rahavaarvu pidevale kasvule tingisid VeneRootsi sõja sündmused ja 16561658 aasta katk. Nende tõttu rahvastiku kasv küll ajutiselt pidurdus, kuid 1695. aastaks arvatakse Eestis olevat olnud isegi veidi üle 350 000 inimese. Maa oli pikkade sõdade tõttu harimata ja võsastunud. Paljud inimesed olid kodust lahkunud, talud olid maha jäetud. Osa linnu, aleveid, linnuseid, mõisaid ja külasid olid ahervaremetes. Rootsi ajal hakkas põllumajandus taastuma ning mõisasid hakati juurde rajama. Hakati rajama manufaktuure. Edukalt töötasid ettevõtted, milles töödeldi Venemaalt toodud lina ja kanepit Lääne- Euroopasse veoks. Baltimaid nimetati tol ajal Rootsi viljaaidaks, kuna Eestist viidi välja väga palju teravilja. Mõisate jaoks oli see muidugi hea, kuid talupoegade jaoks halb, kuna sellega kasvasid ka nende koormised ning näljahädal viidi teravilja välja selle asemel, et omasid aidata.
Niinimetatud "Hea aeg" kestis aga äga üürikest aega, Rootsi kuninga Karl XI valitsemise ajal kuni 1680. aasta suure näljani. Mõisate reduktsioon, riigi talupoegade pärisorjusest vabastamine, talurahvakoolid ja rahvavalgustus tõid lühikese ajaga kaasa olulise muutuse rahva mentaliteedis. Maa oli tänu pikkadele sõdadele harimata ja võsastunud.Paljud inimesed olid kodust lahkunud, talud olid maha jäetud. Osa linnu, aleveid, linnuseid, mõisasid ja külasid olid ahervaremetes. 1620 aastal oli Eesto rahvaarv vähem kui 100 000 inimest. 1630ndatel aastatel hakati maad uuesti kasutusele võtma. Rootsi riik asus talupoegadele aktiivselt luterlikuse põhitõdesid tutvustama ning isegi kirikutes ja kabelites havati pidama eestikeelseid jumalateenistusi. 1632. aastal avati kuningas Gustav II Adolfi korraldusel Tartu ülikool, millest sai esimene kõrgem õppeasutus Eestis. Eestlastest üliõpilasi eal aga sel ajal veel ei olnud. Seal õppisid sakslased ja
"Hea aeg" kestis tegelikult väga vähe aega, Rootsi kuninga Karl XI valitsemise ajal kuni 1680. aasta suure näljani. Mõisate reduktsioon, riigitalupoegade pärisorjusest vabastamine, talurahvakoolid ja rahvavalgustus tõid lühikese ajaga kaasa olulise muutuse rahva mentaliteedis. Rahvastik Maa oli tänu pikkadele sõdadele harimata ja võsastunud. Paljud inimesed olid kodust lahkunud, talud olid maha jäetud. Osa linnu, aleveid, linnuseid, mõisaid ja külasid olid ahervaremetes. 1620 oli Eesti ala rahvaarv vähem kui 100 000 inimest. 1630ndatel aastatel hakati maad uuesti kasutusele võtma. Et kiiremini tööjõudu saada, võtsid mõisnikud küladesse uut rahvast, vabastades ümberasujad tavaliselt kolmeks aastaks igasugustest maksudest. Nii liikus väheviljakatest piirkondadest talupoegi laastatud viljakamatele aladele. Uutesse elukohtadesse asus sel ajal umbes kolmandik Eesti talurahvast. Otsiti hävinud kodu asemele uut või jäädi sinna, kuhu sõda oli
vaenu Rootsi riigi vastu, mida Põhjasõja ajal kasutas ära Peeter I. 1710. a lubas Venemaa aadlikele nende mõisad restitutsiooni korras tagasi. Talupoegade jaoks oli reduktsioon pikemas perspektiivis aga kasulik, sest osaliselt kulutati laekunud tulud siinsete haridus- ja kirikuolude parandamiseks. Rahvastik Maa oli tänu pikkadele sõdadele harimata ja võsastunud. Paljud inimesed olid kodust lahkunud, talud olid maha jäetud. Osa linnu, aleveid, linnuseid, mõisaid ja külasid olid ahervaremetes. 1620 oli Eesti ala rahvaarv vähem kui 100 000 inimest. Et kiiremini tööjõudu saada, võtsid mõisnikud küladesse uut rahvast, vabastades ümberasujad tavaliselt kolmeks aastaks igasugustest maksudest. Nii liikus väheviljakatest piirkondadest talupoegi laastatud viljakamatele aladele. Uutesse elukohtadesse asus sel ajal umbes kolmandik Eesti talurahvast. Otsiti hävinud kodu asemele uut või jäädi sinna, kuhu sõda oli
Põhja- ja Lääne-Eesti läksid Rootsi kuninga võimu alla, Lõuna-Eesti ja Liivimaa jäid Poolale. 1584 suri Ivan IV. Kõige enam oli sõjas kannatada saanud kohalik Liivimaa elanikkond nii vaenuvägede röövimise kui kohalike sisside ja marodööride käes. 1561, 1566 ja 1571 laastas maad ka katkuepideemia. Maa oli tänu pikkadele sõdadele harimata ja võsastunud. Paljud inimesed olid kodust lahkunud, talud olid maha jäetud. Osa linnu, aleveid, linnuseid, mõisaid ja külasid olid ahervaremetes. Liivi sõjast purustatud Lõuna-Eestis üritas Poola taastada kirikuelu; seda ei saa lihtsustavalt vastureformatsiooniks nimetada, ent ka rekatoliseerimine ei sobi. Jesuiitide Collegium Derpatense (1583 - 1625) oli hoopis uutlaadi üritus, mis koostas-trükkis a. 1585 maakeelse katekismus-lauluraamatu ning andis maarahvale mitu omamaalasest preestrit (5 on nimepidi teada). 1620 oli Eesti ala rahvaarv vähem kui 100 000 inimest
kohtuasju. Iga kohtuotsust võis kaevata edasi Rootsi kuningale, kes suveräänina oli ka viimane kohtuinstants. Rahvastik Maa oli tänu pikkadele sõdadele harimata ja võsastunud. Paljud inimesed olid kodust lahkunud, talud olid maha jäetud. Osa linnu, aleveid, linnuseid, mõisaid ja 5 külasid olid ahervaremetes. 1620 oli Eesti ala rahvaarv vähem kui 100 000 inimest. 1630ndatel aastatel hakati maad uuesti kasutusele võtma. Et kiiremini tööjõudu saada, võtsid mõisnikud küladesse uut rahvast, vabastades ümberasujad tavaliselt kolmeks aastaks igasugustest maksudest. Nii liikus väheviljakatest piirkondadest talupoegi laastatud viljakamatele aladele. Uutesse elukohtadesse asus sel ajal umbes kolmandik Eesti talurahvast. Otsiti hävinud kodu
huvitatud balti privileegide säilimisest ja suurendamisest. Niimoodi saidki 17. sajani keskpaigaks Liivimaa aadel ja linnad omale samasugused õigused nagu eestimaalasedki. Aadli omavalitsust hakati kutsuma Landestaatiks, maariigiks, mis iseloomustas rüütelkonna kätte võidetud vabadusi ning õigusi. Rahvastik: Peale Poola-Rootsi sõda oli Eestimaa elanike arv katastroofiliselt vähenenud. Suur osa põllumaast oli harimata või võsastunud, osa linnu, mõisaid, linnuseid ja aleveid oli ahervaremetes. 1620-datel hinnati talurahva arvuks vähem kui 100 000. Kõige enam kannatasid sõjas tihedalt asustatud jõukad piirkonnad nagu Järvamaa, Viljandimaa, Lääne- Tartumaa, Tallinna ümbrus. Väiksemad kaotused olid tabanud Saaremaad, Hiiumaad ja Vene piiriäärseid alasid. 1630.datel hakati maad jälle kasutusele võtma. Selleks, et rohkem tööjõudu saada, võeti küladesse uut rahvast. Ümberasujatele tagati 3-aastane maksuvabadus. Nii liikusid
Viimati nim. kohtute otsuste peale võis edasi kaevata kuni Rootsi kuningani, kelle sõna jäi ka kohtuasjades viimaseks ja lõplikus Rahvastik. Kui 1629. aastal sõlmiti Poola ja Rootsi vahel lõpuks pikemaks ajaks vaherahu, oli sõdadele eelnevaid aegu mäletavaid inimesi järel ehk mõni üksik. Pidevates sõdades kurnatud maa andis masendavat pilti. Suur osa põllumaast oli seisnud aastakümneid harimata ja seetõttu võsastunud. Osa linnu, aleveid, linnuseid, mõisaid ja külasid olid ahervaremetes. 1620 oli siinne rahvaarv <120 000. 1630-ndatel aastatel hakati maad uuesti kasutusele võtma. Et kiiremini tööjõudu saada, võtsid mõisnikud küladesse uut rahvast, vabastades ümberasujad tavaliselt kolmeks aastaks igasugustest maksudest. Nii liikus väheviljakatest piirkondadest talupoegi laastatud viljakamatele aladele. Uutesse elukohtadesse asus sel ajal umbes kolmandik Eesti talupoegadest. Otsiti hävinud kodu asemel uut või jäädi sinna, kuhu sõda oli kellegi paisanud
1703. aastani Tartus asunud Tartu õuekohus ning pärast 1703. aastal Riiga üleviimist Liivimaa Õuekohus, kus arutati raskemaid kuritegusid ja aadlike kohtuasju. Iga kohtuotsuse võis kaevata edasi Rootsi kuningale, kes suveräänina oli ka viimane kohtuinstants. Rahvastik Maa oli tänu pikkadele sõdadele harimata ja võsastunud. Paljud inimesed olid kodust lahkunud, talud olid maha jäetud. Osa linnu, aleveid, linnuseid, mõisaid ja külasid olid ahervaremetes. 1620 elas Eesti alal vähem kui 100 000 inimest. 1630. aastatel hakati maad uuesti kasutusele võtma. Et kiiremini tööjõudu saada, võtsid mõisnikud küladesse uut rahvast, vabastades ümberasujad tavaliselt kolmeks aastaks igasugustest maksudest. Nii liikus väheviljakatest piirkondadest talupoegi laastatud viljakamatele aladele. Uutesse elukohtadesse asus sel ajal umbes kolmandik Eesti talurahvast. Otsiti hävinud kodu asemele uut või jäädi sinna, kuhu sõda oli
praegusest riigipiirist mõnevõrra põhja pool, jättes ka Valga linna koos lähima ümbruskonnaga Läti poolele Talupoegade olukord Rootsi ajal: kui 1629. a sõlmiti Poola ja Rootsi vahel lõpuks pikemaks ajaks vaherahu, oli sõdadele eelnevaid aegu mäletavaid inimesi järel ehk mõni üksik suur osa põllumaast oli seisnud aastakümneid harimata ja seetõttu võsastunud, osa linnu, aleveid, linnuseid, mõisaid ja külasid oli ahervaremetes, sõdades oli hävinud üle poole rahvast, kõige raskemalt kannatasid sõdades just tihedamalt asustatud ja suhteliselt jõukamad alad, osa sõja eest põgenenud talupoegi olid rajanud eesti külasid Peipsi idarannikul 1630ndatel aastatel hakati maad uuesti kasutusele võtma ja et kiiremini tööjõudu saada, võtsid mõisnikud küladesse uut rahvast, vabastades ümberasujad tavaliselt kolmeks aastaks igasugustest
annaabi.ee 
