Agressiivsuse põhjused (3)

Agressiivsuse põhjused
Sisukord
1. Mis on agressiivsus ? lk 1
2. Mis kutsub abressiivsuse esile? lk 1
3. Instinktiteooria lk 1
4. Agressiivsuse kaasmõjud lk 1-2
5. Melanie juhtum lk 2
5.1. Ema probleemid lk 2
5.2. Isa nõudmised lk 2-3
5.3. Vanemad, kes on ise alles lapsed lk 3
5.4. Laps kelle soove ei mõisteta lk 3-4
6. Ralfi juhtum lk 4
6.1. Oodatud laps, ent mitte tunnustatud lk 4
7. Kasutatud kirjandus lk5
Mis on agressiivsus
Agresiivsus tähendab pealetükkivust, löögivalmidust. Tänapäeval mõistetakse agresiivsuse all käitumist, mis on suunatud kellegi kahjustamisele.
Agressiivsus võib avalduda väga erineval moel. On olemas impulsiivne agressiivsus, s.t. vihast , ärritusest või hirmust tingitud kontrollimatu , hoolimatu vägivallahoog. Inimese vererõhk on kõrge ja süda töötab harilikust kiiremini. Teine agresiivsuse vorm on tahteline, etteplaneeritud mingile kindlale eesmärgile suunatud tegevus, millest kõik inimesed alati aru ei saa.
Tüdrukute agressiivsus avaldub tavaliselt varjatud, verbaalsel ja kaudsel kujul (kuulujuttude levitamine, kaaslaste vastu üöles ässitamine).

Mis kutsub agressiivsuse esile?

Juba ammustest aegadest peale on suured mõtlejad murdnud pead küsimuse kallal, millest võib olla tingitud agressiivsus. Tänapäeval eristatakse psühholoogilise või sotsioloogilise orientatsiooniga teooriais ning bioloogilise suunitlusega teooriaid.
Instinktiteooria
Käitumispsühholoogias lähtutakse selles, et inimestel ja ka loomadel on kaasasündinud võitlusinstinkt. Konflikti tekkedes on nimetatud instinkt enesekaitse ja enesealalhoiu aluseks. On jõutud järeldusele, et nimetatud võitlusihk tahaks aeg-ajalt maha laadimist.
Agresiivsuse kaas mõjud
Pea aegu kõik hüpperaktiivsed lapsed käituvad agressiivselt. Paljud neist kannatavad tähelepanu häirete all. See on, et neil on raske oma ajus läbi töötada nähtut, kuuldut või kehaliselt kogetud. Veel esinem paljudel lastel osalist sooritushäiret, mis avaldub kooliajal peamiselt vaeghäälduse ja vaegkirjutamise näol, aga ka arvutamis vilumuse häirena. Need lapsed satuvad nii kodus, kui ka koolis tihtipeale äratõugatu rolli, kuna hüpperaktiivse lapsega tegelemine nõuab täiskasvanult palju sisemist jõudu.Sellepärast kannatavad need lapsed tihti igapäevases elus pingeseisundite all, mis võib omakorda esile kutsuga agressiivsuse.
Melanie juhtum

Ema probleemid

Melanie sündimise hetkel oli tema ema Heike vaid 17 – aastane. Ja tema isa Maik 21 – aastane. Heike õppis alles 9 – ndas klassis. Heike ja Maik olid tuttavaks saanud ühes ööklubis, kus nad juba paar aastat olid käinud tantsimas. Ja siis jäigi Heike rasedaks. Heie ootas, et Maik tema eest hoolitseks, sest tema vanemas seda ei teinud. Kui Heike teatas Maikile, et ta on rase , siis Maik vihastas selle peale. Heike polnud Maiki sellisena veel kunagi näinud, jäi mulje, nagu Heike oleks selles ainult süüdi. Heike ei saanud kunagi Maikiga tõsistest asjadest rääkida, sest noormees ei tahtnud nendest asjadest midagi teada.

Isa nõudmised
Maik oli küll lõpetanud põhikooli, kuid tal polnud ametialast haridust ja tal polnud ka kindlat töökohta. Maiki ema oli talle kõik ette taha ära teinud. Maiki ema töötas mitmel töökohal, vedas posti laiali ja käis koristamas, et Maikile võimaldada seda, mida ta tahab. Maiki ema tahtis, et ta lapsel oleks kõik olemas, sest tal endal ei olnud see lapsena võimalik, ta pidi juba setismeteistaastasen kodus koristama , nõusid pesema ja isegi süüa tegema. Kui ta pärastlõunal koolist koju jõudis oli ta ema juba purjuspäi voodis ja magas , tihtipeale ei teadnud ta isegi seda, kus ta isa parasjagu on.
Kui Maik oli üheteistkümmne aastane, tuli esimest korda politsei uksetaha ja teatas ta emale, et Maik oli sigareti automaadi lahti murdnud. See oli esimene sissekanne Maiki kriminaaltoimikusse. Poiss vajas raha uute riiete jaoks, sest ta tahtis olla ka sama pop, kui tema sõbrad. Ka suitsetama hakkas Maik juba üsna noorelt. Ema tegi palju tööd, et Maiki nõudmisi rahuldada, kuid elamiseksgi hästi ei piisanud .
Maiki ema ei teadnud Maiki sõpradest midagi, ka sellest, mis ta pärastlõunati teeb. Kui ema tahtis teada midagi Maiki sõpradest läks Maik närvi ja sai pahaseks. Emale tundus sageli, et oleks abi vaja lapse kasvatamisel . Maiki emal oli häbi minna sotsiaalabikeskusesse abi küsima, kui perel tuli tegemist politseiga ja kohtuga, siis sekkus sotsiaalabikeskus ise nende poole.

Vanemad, kes on ise alles lapsed

Heike ja ta poiss – sõber Maik kolisid Heike vanemate juurde. Seal oli kitsas , närviline ja agresiivne õhkkond. Maik ja Heike isa oleksid peaaegu üksteisele vahepeal kallale läinud. Heike hakkas suitsetama, sest tal olid närvid läbi. Kuigi Heike teadis, et suitsetamine ei ole lapsele hea, sellegi poolest suitsetas edasi.
Heikel algasid valud , tulid veed ära ja viidi haiglasse. Ja laps oligi käes – Melanie – juba sündinud. Heike ei tundnud tillukese beebi vastu emaarmastust ega ka rõõmu. Vastupidi, ta oli pettunud ja masenduses. Melanie polnud mingi tavaline beebi, ta nuttis pidevalt ja oksendas palju, teda oli raske rahustada. Heike ei suutnud oma lapsele anda kindlustunnet , emaarmastust ja hoolt, sest tal polnud seda endalgi. Ilmselgelt toitis ta last ja pesi teda ja eemalt vaadates tundud, nagu oleks kõik korras. Heike viha järjest suurenes Melanie vastu. Vahepeal oli Heikel tunne, et ta viskaks lapse vastu seina, et ta vait jääks. Heike karjus tihti oma lapse peale. Maiki polnud eriti kodus näha ja Heike ei teadnud, kus ta ongi. Kuid, kui Maik vahepeal kodus oli lõi ta last ja ähvardas isegi Heiket. Kuna Heike ja Maik ei näidanud kunagi lapse vastu armastust, ega ka kinnitanud talle, kui tore ja armas laps ta on, siis ei saanudgi lapsel areneda positiivset enesehinnangut.
Laps, kelle soove ei mõisteta.
Melanie hakkas roomama umbes aastasena ja esimesed iseseisvad sammud tegi ta 18 – kuuselt. Ta oleks roomanud hea meelega lauani ja võtnud sealt palli ja hakkanud mängima. Meeleheites, vihane ja abitu, nuttis Melanie palju.
Heike ei mõistnud kunagi, et laps tahaks ema lähedust hoolitsust ja veel midagi. Heike ei kujutanud ette imiku vajadusi. Heike pidas Melanie´d ,,pahaks” ning ,,närvesöövaks” lapseks.
Kui Melanie nuttis ja vait ei tahtnud jääda pani Heike ta oma tuppa ja tõmbas tuke kinni. Mõnikord karjus ja nuttis Melanie isegi mitu tundi, sest ta ei saanud ju alla anda. Kui Melanie vanaema, Heike ema ei suutnud enam seda nuttu taluda, pani ta Melanie tema ripptooli istuma ja andis paar mänguasja kätte ja oli rõõmus, et laps viimaks vait jäi.
Ralfi juhtum
Oodatud laps, ent ometi mitte tunnustatud
Peale Ralfi sündi tundis lapse ema lapse vastu viha. Franziskal, Ralfi emal ei saanud enam korralikult äraiga telelega, käive langes ja ta oli mures sellepärast. Ralf nuttis palju, kannatas gaasivalude käes, kuid ema ei osanud midagi teha. Ta üha enam karjus lapse peale , viis lapse tema tuppa ja ise istus kõrval toas kõrvu kinni hoides , sest ta ei talunud haledat nuttu.
Ralfi isast ei olnud Franziskale mingit abi olnud, sest Ralfi isa oli hommikul kella seitsmest õhtu kümmneni tool mõnikord isegi nädalavahetustel. Kui Ralf õppis roomama ja kõndima, tuli tülisid järjest rohkem. Kui ta oli kümmnekuune lükkas ta ikka ja jälle oma taldriku pudruga maha, nii et puder pritsis üleköögi laiali. Kui Ralf oli 15 – kuune tiris ta pidegalt isa CD-sid riiulilt maha ja mõned läksid isegi katki. Kaheaastasena hakkas Ralf oma ema küünistama ja lõi ka teda, kui heaks arvas .
Ralfi vanematel tekkis alles hiljem süütunne, et nad ei ole tema juures olnud. Isa arvates ei tohiks last kasvatamisega piirata, tehku mida tahab. Kui Franziska, Ralfi ema jälle tööl hakkas käima, veestis Ralf suurema osa ajast vanaema, Franziska ema juures, kuid temagi suhtus kasvatamisse ükskõikselt.
Kasutatud kirjandus
“Agresiivne laps” – Rüdiger Penthin