· Kauplustes on müügil hommikusöögipulber Femisoja plus, mille koostises on lisaks sojale, linaseemnetele, kibuvitsamarjadele ka inuliin. · FOS · FOS stimuleerivad kasulike piimhapebakterite kasvu, on mittekariogeensed (madala kalorsusega magustajad); · Euroopas tarvitatakse päevas ca 3-11 g FOS (nisu, rukis, mesi, küüslauk, sibul, banaanid); Selts Actinomycetales Actinomyces · 1877. a. avastas Bollinger mikroobi, mis põhjustas veistel lõualuus ja keeles kasvajataolisi moodustusi. Nendes "kasvajates" leiti kristaljaid struktuure, druuse, mida hakati nende kollase värvust tõttu nimetama väävligraanuliteks. · Need graanulid koosnesid tegelikult Actinomycese hüüfidest. Sai nime · Actinomyces bovis. Hiljem avastati sarnane haigus ka inimestel ja haigusetekitaja sai nime A. israelii. levik
Bakterid Pärmid Mikroseened Microbacterium Torula Geotrichum candidum Micrococcus Candida Penicillum crustaceum Propiomibacterium Saccharomyces Bacillus Lactis Pseudomonas Alcaligenes Viscolactis Proteus Kolivormid 5 Actinomyces A.griseus A.albus III. Piimhappebakterite kasvufaas IV. Pärmide ja seente kasvufaas V. Roisubakterite kasvufaas (proteolüüs Proteus, Pseudomonas) 2. Piima tootmine Piim transporditakse CO2 atmosfääris Subpastöörimine e. Termiseerimine 15 s temperatuuril 63-69°C Nn ´´sügavjahutus´´ temperatuurini 2°C H2O2 lisamine (0,05%): juustupiimale USAs ja Aafrikas Sahara piirkonnas
· Toidujäägid Hambakatu teke · Peliikli teke (0-4 tundi)- emailipinnal hüdroksüapatiidireakiivsete valkude ja mikrobiaalsete produktide selektiivsel adsorptsioonil.Koostis: glükoproteiinid, albumiin, lüsosüüm, -amülaas, IgA, Pro-rikkad valgud, mutsiin. · Primaarne kolonisatsioon (0-24 tundi)- bakterite kinnitumine peliiklile van der Waalsi jõu ja elektrostaatiliste jõudude abil (S.sanguis, S.mutans, S. Mitis, Actinomyces, A.viscosus, Neisseria, Haemophilus); ekstratselulaarsete polümeeride produktsioon teiste mikroobide kinnitumiseks · Sekundaarne kolonisatsioon (24-168 tundi)- kinnitunud bakterite paljunemine ning uute bakterite kinnitumine olemasolevate bakteritele ja paljunemine (Prevotella intermedia, loescheii, Capnocytophaga spp, Fusobacterium nucleatum, Porphyromonas gingivalis). · Väljakujunenud hambakatt
resistentsemad kui G- bakterid. NT: Staphylococcus (S. epidermidis, S. aureus), Micrococcus luteus, perekonnad Corynebacterium, Brevibacterium, Propionibacterium. G- baktereid elab nahal peamiselt niiskemates kohtades, nt varvaste vahel ja põlveõnaldes. Kui eemaldada G+ bakterid, kasvab G- bakterite hulk suuresti. Suuõõnes elab toitainete külluse tõttu väga palju mikroobe ja mikrofloora on mitmekesine. Suuõõnes on umb. 22 domineerivat perekonda. NT: Streptokokid, Actinomyces, Fusobacterium, Porphyromonas, Treponema denticula jne. Makku satub palju baktereid toiduga ja suuõõnest, aga mao happelisuse tõttu hävib neist enamus. Maos saavad mikroobid elada ainult ajutiselt, välja arvatud mao alahappelisuse korral. Kaksteistsõrmikus on samuti vähe mikroobe. Seat võib leida streptokokke, laktobatsille ja bacteroidest, aga arvatakse et need on seal ,,läbisõidul". Peensoole alaosas ja jämesooles aga on palju mikroobe
faecium Lactobacillacene Lactobacillus brevis Lactobacillus Lactobacillus acidophilus L. casei L. catenaforme. L. fermentum L. leichmanii. L. plantarum Leptotrichia Leptotrichia buccalis Bifidobacterium Bifidobacterium adolecentis Bifidobacterium (Actinomyces Bifidobacterium longum lactobacillu) bifium (bifidus) Bif. breve. Bif. cornutum Bif. eriksonii. Bif. infantis Ruminoccus Ruminococcus bromii Peptostreptoccus intermedius Peptostreptococcus P. productus Propionobacteriacene Propionobacterium Propionobacterium
koniididega. Elavad peamiselt mullas, on väga Mikrobioloogia I 2017 olulised looduse aineringes, lagundades Kiirikbakterid (järg). Biotehnoloogias kasutatakse neid antibiootikumide (streptomütsiin, tetratsükliin, nüstatiin, erütromütsiin jt) mikrobioloogilises sünteesis. Kiirikbakterite hõimkonda kuuluvad haigusetekitajad Mycobacterium tuberculosis (tuberkuloos), M. leprae (pidalitõbi), Corynebacterium diptheriae (difteeria), Actinomyces israelii ja A. naeslundii (aktinomükoosid) ning Propionibacterium acnes (akne), aga ka tervisele kasulikud jämesoolebakterid (Bifidobacterium), õhulämmastikku siduvad mitteliblikõieliste taimede mügarbakterid (Frankia) ning Mikrobioloogia I 2017 glutamiinhappe mikrobioloogilises sünteesis Tudengite kodutöö 2016 Mikrobioloogia I 2017 Mikrobioloogia I 2017 Seminar Seminaril räägime teie koostatud entsüklopeedia-artiklitest ja
Infektsioonid algavad reeglina orofaarünksist, kultuuris reeglina polümikroobsed aeroobide ja anaeroobide segud. Tundlik penitsilliinile, ampitsilliinile, laiendatud spektriga tsefalosporiinidele, fluorokinoloonile. Resistentne oksatsilliinile, esimese põlvkonna tsefalosporiinidele, klindale, erütromütsiinile, aminoglükosiididele. Bakterid mõmm :) 05/06 Actinomyces, Lactobacillus, Propionibacterium, Bifidobacterium Spoore mittemoodustavad G+ pulgad, nii fakultatiivselt kui rangelt anaeroobsed. Koloniseerivad nahka, limaskesti. Actinomyces, Mobiluncus, Lactobacillus, Propionibacterium on üldtuntud oportunistlikud patogeenid, Bifidobacterium ja Eubacterium esinevad tihti kliinilises materjalis, aga põhjustavad harva haigusi. Actinomyces. Fakultatiivselt või rangelt (ainult A. meyeri) anaroobsed G+ pulgad
Baktereid jaotatakse järgnevatesse alarühmadesse: aktinomütseedid, riketsiad, mükoplasmad. Aktinomütseedid - (kreeka keelest, kus actis tähendab kiirt ja myces seent) ehk kiirikseened. Nad meenutavad seente välisehitust ja on üheraksed organismid. Rakul on prokarüootse raku ehitus. Seetõttu ei saa neid seenteks pidada. Aktinomütseedid paljunevad hüüfi otstest eralduvate rakkudega või hüüfi jagunemisega. nt Actinomyces globisporus -- toodab streptomütsiini. Riketsiad - on lihtsa ehitusega G--bakterid. Nad on mõõtmetelt väga väikesed (0,2 - 0,5 µm) rakusisesed parasiidid. Paljunemine toimub pooldumise teel peremeesrakus. Nad võivad olla koki- või pulgakujulised, kuid leidub ka niitjaid baktereid. Mükoplasmad - on väga algelised ilma rakukesta ja kindla kujuta mikroobid (suurus on ligikaudu 200 nm). Nad võivad olla koki- või pulgakujulised, kuid leidub ka niitjad vorme
Paljud bakterid, näiteks Acetobacter ja Neisseria koguvad tagavaraks tärklist. Glükogeeni esineb batsillidel, E. colil, Salmonellal, Micrococcus luteus' el. Glükogeeni akumuleerimist rakku saab stimuleerida rakkude inkubeerimisel glükoosi sisaldavas fosfaatpuhvris (N-allikas puudub!). Klostriididel on tärklisesarnane varuaine granuloos, mis joodiga värvub sinakasmustaks. Rasvad Rasvatilkasid (lipid bodies) koguvad vähesed bakterid: Actinomyces, Arthrobacter, Mycobacterium, Nocardia, Rhodococcus (kõige enam uuritud Rhodococcus opacus'el, kellel seda rakkudes kuni 80% kuivainest), Acinetobacter. Enamus rasva koguvatest bakteritest on aktinobakterid. Polühüdroksüalkanoaadid e. PHA (sealhulgas polü--OH-butüraat) Need ained paiknevad graanulitena tsütoplasmas (viimasel ajal arvatakse, et võivad ka periplasmas olla), kus neid saab tuvastada lipofiilsete värvidega (näiteks sudaanmust), kuna
aastast. Alates 1955 aastast kasutatakse dektraani sünteesil Leuconostoc'i tüve B512, kelle dekstraanis on vähe ahela hargnemisi. Ensüüm, mis dekstraani sünteesib on rakupinnaga seotud dekstraansukraas. Dekstraani tootmiseks kasutatakse bakterist väljapuhastatud ensüümi. Saadud dekstraan hüdrolüüsitakse paraja suuruseni ja fraktsioneeritakse. b. Levaankapsel. Streptococcus salivarius, Actinomyces viscosus, Streptococcus mutans. toodavad sahharoosist polüfruktoosi ehk levaani ( 2-6 sidemed Fru jääkide vahel). Levaani sünteesitakse rakukestaga seotud ensüümi levaansukraasi abil. Ka levaan võib osaleda kaariese tekkel. Ka paljud taimedega koos elavad bakterid (Zymomonas mobilis, Acetobacter diazotrophicus, Pseudomonas syringae jt) toodavad sahharoosist levaani.
varupolüsahhariidid on beeta-D-glükoosi polümeerid. Paljud bakterid, näiteks Acetobacter ja Neisseria koguvad tagavaraks tärklist. Glükogeeni esineb batsillidel, E. colil, Salmonellal, Micrococcus luteus' el. Glükogeeni akumuleerimist rakku saab stimuleerida rakkude inkubeerimisel glükoosi sisaldavas fosfaatpuhvris (N-allikas puudub!). Klostriididel on tärklisesarnane varuaine granuloos, mis joodiga värvub sinakasmustaks. Rasvad Rasvatilkasid (lipid bodies) koguvad vähesed bakterid: Actinomyces, Arthrobacter, Mycobacterium, Nocardia, Rhodococcus (kõige enam uuritud Rhodococcus opacus'el, kellel seda rakkudes kuni 80% kuivainest), Acinetobacter. Enamus rasva koguvatest bakteritest on aktinobakterid. Polühüdroksüalkanoaadid e. PHA (sealhulgas polü- -OH-butüraat) Need ained paiknevad graanulitena tsütoplasmas (viimasel ajal arvatakse, et võivad ka periplasmas olla), kus neid saab tuvastada lipofiilsete värvidega (näiteks sudaanmust), kuna graanulit katab lipiide
malaati ja fumaraati. Põhiline käärimisprodukt on propionaat ja atsetaat. Kus leidub? Loomade ja inimese seedetraktis, suuõõnes, keelel, hambakatus, tupes. Kääritavad piimhapet, mida piimhapebakterid toodavad. Seetõttu on neid just seal, kus piimhapebaktereidki, näiteks suuõõnes. Koloniseerimine. Veillonella ise epiteelile ei kinnitu, kuid suudavad kinnituda teistele kinnitumisvõimelistele bakteritele, nagu Streptococcus, Fusobacterium, Actinomyces, Propionibacterium. Veillonella ilmub suuõõnde varsti pärast lapse sündi. On näidatud, et Veillonella arvukus suus sõltub Streptococcus salivariuse arvukusest, kelle abil ta kinnitub ja kelle poolt toodetavat laktaati ta edasi kääritab. Streptokokkide rakuväline glükosüülitransferaas võib seostuda V. parvula rakkudele ja sellised ensüümiga seotud veillonellad adsorbeeruvad juba hamba pinnale, kui seal esineb sahharoosi. Seda, et
mutans. § Katu teke algab streptokokkide kleepumisega sülje glükoproteiinidele. Järgneb tugevam kleepumine rakuvälistele polümeeridele (dekstraan + levaan = glükaanid), mida toodavad bakterid toidusuhkrutest. Viimased moodustavad katu maatriksi. § Kaaries on hamba emaili, dentiini ja tsemendi destruktsioon demineralisatsiooni tulemusena. Viimast põhjustab katus olevate bakterite poolt suhkrute lõhustamisel toodetavad happed. Alguses oluline S. mutans, kuid hiljem ka Lactobacillus, Actinomyces jt. Konjunktiivi mikrofloora § Mikrofloora varieeruv, kuid bakterite hulk väike. § Stapylococcus epidermidis, korüneformsed bakterid on domineerivad, harvem S. aureus, streptokokid, Haemophilus spp., Neisseria spp. § Silmade pilgutamine ja pisarad kaitsevad - mehhaaniline + lüsosüüm jt. § Mikroobidel vähe võimalusi koloniseerida silma sarvkesta, kui ei saa kinnituda ja vältida lüsosüümi. Võimalus suureneb sarvkesta vigastuse korral.
Hambakatus võib olla enam kui 350 erinevat bakteriliiki. 16S rRNA sekveneerimisega on näidatud, et tegelikult ligikaudu pool hambakatu moodustanud liikidest moodustavad hetkel kultiveerimatud liigid, seega hambakatus esinevate liikide arv võib olla palju suurem (üle 700). Õnneks ühe indiviidi hambakatu proovist on võimalik välja kultiveerida ligikaudu 20-30 erinevat liiki (tegelik liikide arv võib siis olla 50). Suu mikroflooras domineerivad põhiliselt streptokokid ja Actinomyces spp., vähem esindatud on Veillonella, Haemophilus, Neisseria perekondadesse kuuluvad liigid ja gram-negatiivsed anaeroobsed batsillid. Sellised erinevatest organismidest moodustunud biofilmid võivad oma koostiselt püsida stabiilsetena tänu väljakujunenud interaktsioonidele erinevate liikide vahel, kuid seda stabiilsust võivad mõjutada mitmed keskkonnategurid. Näiteks kui indiviid otsustab süüa suuremas koguses
annaabi.ee 
