games, mitmepäevajooksud 4EST, Ilves-3 ja Kobrase karikas, rahvusvahelise mainega teatemitmepäevajooks Ilvesteade. Populaarseid igamehevõistlusi neljapäevakute nime all korraldatakse üle Eesti. Esimene taoline toimus Kloostrimetsas 11. juunil 1964, mille idee autor oli Rain lahtmets ja käivitaja Toomas Kerem. 8. juunil 1959 loodi Eesti NSV Matkaspordi Föderatsiooni juures orienteerumisspordi komitee, mille esimeheks valiti Aleks Kaskneem, abiesimeheks Endel Jõgioja, kohtunike kolleegiumi esimeheks Anto Raukas. Seda on tähistatud aastaid kui Eesti Orienteerumisspordi Föderatsiooni asutamist ja peetud nn juubeleid (1969, 1974, 1979, 1984). Nii matkajaid kui orienteerujaid ühendav Eesti NSV Matkaspordi Föderatsioon reorganiseeriti 1960 aastal Eesti NSV Matka- ja Orienteerumisspordi Föderatsiooniks: 15. mail 1960 aastal peeti föderatsiooni presiidiumi esimene koosolek, kus presiidiumi esimeheks valiti Armult Reinsalu ja
Ajaloo referaat: Eesti Vabariigi kultuurielu aastatel 1920-1940. 1920. aasta Asutati Emakeele Selts. 23. märtsil toimus Tartus Emakeele Seltsi asutamiskoosolek. Selle esimeheks valiti Professor Lauri Kettunen, abiesimeheks lektor Johannes Voldemar Veski. Selts korraldas ettekandekoosolekuid, kogus süstemaatiliselt Eesti murdematerjali, kirjastas oma väljaandeid, sealhulgas keeleteaduslikku ajakirja Eesti Keel. See on üks väheseid Eesti Vabariigi ajal loodud seltse, mis tegutses edasi ka Nõukogude korra ajal. 1921. aasta Tarapita- uus kirjanduslik rühmitis ja ajakiri. Uue kirjandusliku rühmitise ja ajakirja asutamise korraldustööd algasid 1921. aasta suvel.
Naiste osalemisest o- jooksus pole andmeid.Pärast sõda hakkasid matkajad orienteerumisvõistlusi uuesti korraldama 1950-ndatel aastatel. Esimene individuaalne o-jooks toimus 15. juunil 1958 Viljandi lähedal Viiratsis, kui Kalevi MV-l valikorienteerumises võitsid esikoha Heino Mardiste ja Illi Uuetoa (Vill). Organisatoorne areng: 8. juunil 1959 loodi Eesti NSV Matkaspordi Föderatsiooni juures orien-teerumisspordi komitee, mille esimeheks valiti Aleks Kaskneem, abiesimeheks Endel Jõgioja, koh-tunike kolleegiumi esimeheks Anto Raukas. Seda on tähistatud aastaid kui Eesti Orienteerumisspor-di Föderatsiooni asutamist, peetud nn juubeleid (1969, 1974, 1979, 1984). Nii matkajaid kui orien-teerujaid ühendav Eesti NSV Matkaspordi Föderatsioon reorganiseeriti 1960 Eesti NSV Matka- ja Orienteerumisspordi Föderatsiooniks: 15. mail 1960 peeti föderatsiooni presiidiumi esimene koos-olek, kus presiidiumi esimeheks valiti Armult
Tartusse, kus asus tööle omal käel. Tänu korralikule tööle sai ta otsitud meistriks ja hea töötasu tagas ka sotsiaalse positsiooni paranemise. Peagi võis Martna osta endale talukoha, mille vahetas 1896 uue kahekorruselise kivimaja vastu Tartus. Et hoones paiknesid lisaks korteritele veel ärid, restoran ja võõrastemaja, siis võis Martna kutsetööst loobuda. Tuntavaks kasvas ka tema seltskondlik kaal-- 1897 valiti ta ,, Vanemuise" seltsi abiesimeheks. Olulisemaks kujunes Mihkel Martna tegevus sotsialismi propageerimisel. Revolutsiooniliste üliõpilaste kaudu hankis ta vastavat kirjandust ja korraldas enda pool koduseid vestlusõhtuid. Lisaks koolinoortele tõmmati koostööle koolinoori, löödi kaasa seltsielus, esineti kõnekoosolekutel, kirjastati sotsiaal-poliitilisi probleeme valgustavaid trükiseid. Ring lagunes alles uue sajandi alguses seoses mitmete osalejate koondumisega Tallinnas ilmuva ,,Teataja" ümber. 1903 kutsuti
1936.aastal täitus tema ammune soov: jätkata õpinguid Tartu ülikoolis. Seda tänu ,,Perekonnalehes" järjejutuna ilmunud ,,Viikingite jälgedes" ja kahe teise konkursi võitnud lasteraamatu saadud honorari eest. Oma erialaks valis ta olude sunnil geograafia kuigi hing ihkas filosoofiateaduskonna järele - polnud lihtsalt kohti. Ülikoolis õppides, tutvus kirjanik 1937.aastal veljestolastega. Ta võeti kohe tunnustusega omaks ning 1939.a. aprillis valiti ta ,,Veljesto" abiesimeheks. Seltsi eesmärk oli toodud välja nii: ,,...tahab kasvatada mitte härrasharitlasi, vaid rahvainimesi, kes oma ylesandeks loevad rahvast teenida, temaga yhenduses, tema vaimus ja tema sihtide kohaselt töötada". Võib öelda, et üliõpilasaastad ongi Ristikivi esimene loominguline kordaminek, mis tõstis ta korrapealt silmapaistvale kohale eesti romaanikirjanike seas. Läbilöömine eesti kirjanduses. 1937.a
Vikitekstid. (http://et.wikisource.org/wiki/Eesti_eugeenikaseltsi_%22T%C3%B5utervis%27e%22_juhtlaused) SELTSI TEGEVUS JA MÕJU ÜHISKONNALE Lisaks oma ideede avaldamisele ajalehtedes ja raamatute trükkimisele korraldas selts ka kaks suurt rahvuslikku kongressi. 1927. aastal toimus Esimene Rahvusliku Kasvatuse Kongress. Paar aastat hiljem loodi ,,pärilikkusfaktori olulisuse tõttu" seltsi juurde genealoogia toimkond (1931), mille esimeheks sai dr.Phil Juhan Vasar, abiesimeheks A.Perandi ja laekahoidjaks Eesti antropoloogia rajaja Juhan Aul. 1934. aasta märtsis esitas selts valitsusele steriliseerimisseaduse eelnõu. Toonane valitsus küll arutas seda seadust mitmel korral, kuid seaduseks see eelnõu ei saanudki kahtlejaid ja vastuseisjaid oli liiga palju. Sel korral. 2.-3. jaanuaril 1935 toimus II Rahvusliku Kasvatuse Kongress (Tln, Kaubandus-Tööstuskoja saalis Pikk 20). Kongressil esinesid nii riigivanem
aastani; · laskesport NSV Liidu poolt okupeeritud Eestis 19451990; · laskesport taasiseseisvunud Eestis alates 1991. aastast. 1926.a Eesti Kaitseliidu päevade programmi võeti laskevõistlused ning alguse sai organiseeritud laskesport Eestis. Lisaks rajati sõjakooli lasketiir Tondil. Esimene Eesti Laskurliidu peakoosolek toimus Tallinnas 26. aprillil 1931. aastal. Liidu esimeheks valiti 71 delegaadi poolt kaitseliidu Tallinna Maleva pealik kolonel Friedrich-Karl Pinka ning abiesimeheks Otto Sternbeck. 1930- 1939. aastatel osales Eesti laskemeeskond mitmetel MM- idel, kuid mitte kõikidest maailmameistrivõistlustest laskespordis ei võetud osa. Samuti ei osaletud X Los Angelese Olümpiamängudel 1932. aastal suurte reisikulude tõttu. Eesti laskespordi parimad saavutused jäävad seega 1930. aastate teise poolde. Tippsaavutusena toodi esmakordselt koju "Argentiina Karikas" laskespordis Helsingi MM- ilt 1937. aastal.
mandriosa okupeerisid, tuli Pitka jälle avalikult ellu. Juba eelneval sügisel oli ta avliku korra kaitseks organiseerinud Tallinna kodanikest koosneva Omakaitse, mille ta nüüd taaselustas. Sakslaste poolt kästi sel organisatsioonil 1918. aasta märtsis laiali minna, kuid osava nõksuga õnnestus Pitkal Omakaitse säilitada ta võttis sellesse hulga kohalikke sakslasi, nimetas organisatsiooni Bürgerwehr'iks ja laskis selle etteotsa valida sakslase, jäädes ise abiesimeheks. Sama aasta 11. novembril, kui Saksa okupatsioonivõim oli lagunemas, moodustati Burgerwehri eestlastest liikmetesi Eesti Kaitse Liit, milline nimi mugandas peagi ka ametlikus kirjapildis Kaitseliiduks. J. Pitka valiti vastloodud kaitseliidu juhatuse esimeheks ja kindralmajor E. Põdder ülemaks. Juba vabadussõja esimesel päeval, 28. novembril 1918 sõitis Pitka improviseeritud soomusrongiga Narva rindele. Järgnevalt oli ta tegev nii soomusrongide kui ka
ning kohalikku maakondlikku Maanõukogusse. Maakondlik tasand sai esmakordselt teatava autonoomsuse. Valitud esindajad KM esindajad kogunesid 1.07.1917 Toompea lossis. Töö avas Jaan Poska, kelle volitusi enam kahtluse alla ei seatud. Valiti endale juhatus. Maanõukogus ei tekkinud esialgu ka kindlaid fraktsioone, vaid 2 blokki vasakpoolsed ning demokraadid . vastavalt jaotati ka ametikohad. Maanõukogu esimeheks valiti Artur Vallner ning tema abiesimeheks dem bloki poolt Aado Birk. Maanõukogus kokku 42 saadikut. Maanõukogu valis omakorda 30 Maavalitsuse, mille esimeheks sai Jaan Raamot dem blokist. Maavalistsus hakkas koosnema mitmetest osakondadest, mida võib pidada tulevaste ministeeriumide eelkäijateks. Oktoobriks saavutas Maanõukogu oma täiskoosseisu. .... Vallnerist sai enamlane. Kujundati ümber ka Maavalitsus, mille esimeheks sai
Rahvaerakond, mis sai 20,7% häältest ja 25 kohta parlamendist. Kristlik Rahvaerakond sai kõigest 5 kohta. Lisaks 3 kohta Saksa Parteile. Kokku parlamendis 120 kohta. Kümnest nimekirjast viis 8 erakonda oma saadikud Asutava Kogusse. Astus ametisse jüripäeval aprillis 1919 Estonia kontserdisaalis. Esimeseks otsuseks, mille Asutav Kogu tegi, oli juhatuse valimine, mis oli tegelikult juba enne kokku lepitud - valimise võitjad saavad omale juhatuse esimehe ja sekretäri koha, kahekas abiesimeheks said teised erakonnad ja samuti abisekretärideks. Paika oli pandud ka Asutava Kogu isik, aga millegi pärast peeti vajalikuks etendada demokraatiat avalikkuse jaoks, sest avaistungil esitati 4 kandidaati: August Rei, Otto Strandmann, Jaan Tõnisson ja Minni Kursk- Olesk. Kandidaadiks jäi ainult August Rei, sai 100 häält poolt ja 14 häält vastu. Järgnevate kuude jooksul kuni 1924. aastani välja
annaabi.ee 
