Võõrmõju
keelele
Maailmas
on keeli, mis on niivõrd mõne keelega sarnastunud, et erinev on
ainult sõnavara. Kuna keel on tähtis rahvuse identiteedi kandja ei
soovi keegi, et tema keel oleks täiesti mingi teise rahvuse keele
moodi. Igaüks tahab endamoodi ikka olla.
Eesti
keeles on toimunud palju muutusi teiste keelte mõjul. Sajandeid oli selleks saksa keel, 20 sajandil aga vene keel. Rohkesti on
otselaene inglise keelest, mille arv kasvab kiiresti ning soome
laenude puhul tuleb arvestada, et laenatud sõnad on tuletuslaenud,
mille tüved olid eesti keeles juba varem olemas.
Ka
Niisuguseid muutuste reegleid nimetatakse häälikuseadusteks. Häälikulooline meetod seisnebki tüvede etümoloogiliste seoste kindlakstegemises häälikuseaduste abil. Selleks, et näidata, et erinevate sugulaskeelte tüved on etümoloogiliselt identsed, st sama päritoluga, tuleb näidata, et nende vahel valitsevad häälikuseaduslikud seosed. Häälikuloolise meetodi kasutamisel annavad väärtuslikku lisateavet murdeandmed. Keeleajalooliselt jaguneb eesti keel teineteisest häälikuliselt (ka grammatiliselt ja sõnavaraliselt) tugevasti erinevaks põhjaeesti ja lõunaeesti peamurdeks, mille taustaks on vanad läänemeresoome hõimumurded. Põhjaeesti peamurde raames eristatakse südaeesti ja kirderanniku murderühma; südaeesti murderühma kuuluvad saarte, lääne-, kesk- ja idamurre, kirderanniku murderühma rannamurre ja Alutaguse murre. Lõunaeesti peamurre jaguneb Mulgi, Tartu ja Võru murdeks.
lugemine ning kust eesti keele sõnavara pärit on. Referaat koosneb kahest erinevast teemast: sõnade arvust eesti keeles, kuidas ja kas üldse on võimalik teada saada täpne sõnade arv ning eesti sõnade ajaloo probleemidest. Sõnade arvu määramise probleemid Probleem ei seisne ainult selles, et sõnu on palju ning nende loendamine võtab palju aega, vaid enamasti selles, et sõnadel eesti keel ja sõna on erinev sisu. Keeleteadlased üritavad mõista, kas eesti keele all on mõeldud eesti kirjakeelt ehk raamatutes, meedias, koolis kasutatavat või eesti rahva keelt koos murrete ja murrakutega. Lisaks võib uurida ka ühe inimese keelt. Sõna piiride määramise muudab raskeks ortograafia ning kokku- ja lahkukirjutamise reeglid. Näiteks paljastele jalgadele, paljaste jalgadega, paljasse jalga on kahe sõna paljas ja jalg erinevad sõnavormid. Aga
ja selle funktsiooni keeles. Släng on emotsionaalne, nii nagu temasse suhtuminegi, ning võitlus slängiga on mõttetu. Osalisel või täiel määral kogu inimtegevus sõltub keele olemasolust. 1.1 Slängi ajalugu Selles alapeatükis uuritakse slängi mõistete ajalugu ja kuidas släng on keelde tekkinud. Samas antakse ka lühike ülevaade, kes on slängi uurimisega tegelnud viimaste kümnendate aastate jooksul. Tiiu Eraldi (2002: 24) sõnadest tuleneb, et keel on sündinud tänu sellele, et inimene on hakkannud puudust tundma suhtlusvajadusest ning mõnel määral on olnud asendamatu nii algses kui arenenud ühiskonnas. Praegusel ajal on keeles palju mitmesuguseid ülesandeid, mis keel peaks teostama oma parima eesmärgi saavutamiseks. Kuna keel on pidevalt muutumisprotsessis, aina sagedamini tekitatakse keelde uusi nähtusi. Üks mõnesid faktoreid, mis on avaldanud mõju keeltele on ,,Släng"
veeb, meil, logima, skannima, majandus: diiler, frantsiis, liisima, tehnika: faks, pleier, suumima, sport: rannavolle, surfama ~surfima (tsitaatsõnad kickboxing, shaping), kultuur ja meelelahutus, eriti muusika ja muusikatööstus: reiv, hitt, breik, räppima, rõivastus: fliis, topp, bokserid, kokandus: dipp, hamburger ~burger, muffin, toonik, ajakirjandus: tabloid, kolumnist, reklaam: flaier, haipima. Paljudes loetletud valdkondadest on inglise keel tänapäeval liiderkeel, st väljendab uusi mõisteid esimesena ning mõjutab teiste keelte sama ala sõnavara kujunemist. Mitmetest keeltest, kuid eriti inglise keelest, on laenatud palju sõnu ka kõnekeelde. Slängis ja argikeeles on palju erinevaid versioone sõnadest, millele ilmselt kindlat väljakujunenud kirjapilti polegi. Pole üldse kindel, kas enamik inimesi, kes neid sõnu kasutavad, neid üldse kirjutada oskavad. Need on peamiselt keelde tulnud filmidest ning Internetist.
Üldkeeleteadus sucks ! U can Do it Keeleteaduse alused. Kordamisküsimused loengute põhjal 1. Keel kui märgisüsteem. Inimkeel ja muud keeled. Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab selleks, et suhelda ja mõtteid avaldada, on nö mõtlemise tööriist. Keel on kommunikatsiooni või arutluse vahend, mis kasutab märke ja nende kombineermise reegleid. Keel koosneb üksustest ja üksused märkidest. Märke on erinevaid: sümbol, indeks, ikoon. Märke iseloomustab tähenduse ja vormi omavaheline seos. Ometi ei ole märgi ja tähenduse vahel alati seost (sümbol) Inimeste võime omavahel keele abil suhelda on tavaline, aga see on see, mis eristab in loomast. Inimene on rääkiv loom. Inimeste keelesüsteem on kõige keerukam (kvaliteetsem) Mõtete ja tähenduste edasi andmiseks
Aastaks 600 pKr olid need kaks keele vormi nii eristatavad, et harimata inimesed ei saanud kirjakeelest enam aru. Samal ajal, kui kirjakeel säilitas originaalse ladina keele nimetuse, peeti suulist väljendusviisi mitmete poolt lihtrahvalikuks ladina keeleks (nõnda rõhutades slängikallakut, siiski sellist terminit kasutatakse tihitpeale kitsamas mõistes, et määrata lääne keeledialekte). Lingua Romana Rustica ehk maarahva romaani keel, rõhutab sealjuures ka piirkonnalist eripära või lihtsalt Lingua Romana, mis tähendab, et see oli Rooma elanike keel aastast 212. Väljend romaani oli tuletatud ladina keelsest väljendist romanice-arutelu (rääkima Rooma moodi). Lähtudes ajast, muutus klassikaline ladina keel lihtrahvale peaaegu arusaamatuks. Termin ,,romaani'' muutus lihtsa ja arusaadava keele sünonüümiks. Tänapäevases hispaania keeles
Kuid nende sõnatüvede vasted kaugemates suguluskeeltes on aga kadunud. Antud probleemile on pakutud erinevaid lahendusi, võimalusi, mis selgitaks seda. Ühe huvitava võimaluse pakkus välja Paul Ariste 1962. Aastal. Ta nentis, et meie maa oli asustatud juba viis kuni kuus tuhat aastats enne läänemere soomlaste saabumist Läänemere maile. Eesti ala esimesed elanikud ilmselt ei kõnelnud soome-ugri keelt ega indoeuroopa keelt, vaid nende keel või keeled kuulusid mingisse tundmatusse keelkonda. Hiljem hakkas Paul Ariste nimetama seda keelt tinglikult protoeuroopa keeleks. Ariste väidab, et sellest tundmatust protoeuroopa keelest on laenatud meie keelde sõnu nagu näiteks: allikas, mets, mägi jpt. Neist ilmselt tuleb kõrvale jätta sõna mets, mis kuulub vanemasse soome-ugri sõnavarasse või on balti laen. Huno Rätsep lisab omalt poolt antud loetellu meie jahiloomade nimed, mis võiksid olla algasukatelt laenatud,
abil. Siit võiks järeldada, et igal keelel on oma kindel arv sõnu, kuid päris nii see tegelikult ei ole. Sellele, et kui palju on eesti keeles sõnu, ei oska vastata isegi keeleteadlased. Järgnevalt võtan kokku Rätsepa ,,Sõnaloo raamatu" kaks peatükki: ,,Kui palju on eesti keeles sõnu?" ja ,,Eesti keele sõnavara ajaloo põhiprobleeme". PROBLEEMID SÕNADE TÄPSE ARVU MÄÄRAMISEGA KEELES Põhjuseid, miks ei osata täpset sõnade arvu keeles märkida, on mitmeid. Mõistetel eesti keel ja sõna võib olla väga erinev sisu ning neid saab eri viisil mõista. On problemaatiline, kui küsimus on esitatud üldisel kujul ,,kui palju on eesti keeles sõnu?", kuna jääb selgusetuks, mida mõista eesti keele all. Kas eesti kirjakeelt või kogu eesti rahva keelt kirjakeelt koos kõigi murrete ja murrakutega. Samuti võib eesti keelena vaadelda ka ühe isiku keelt. (Ariste 2002: 41) Samuti on ka sõna piiride määramine raskendatud. Üldist, kõigi keelte puhul kehtivat sõna
Kõik kommentaarid