10 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.
~ 4 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2008-11-30
Kuupäev, millal dokument üles laeti
17 laadimist
Kokku alla laetud
2 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
kreedush
Õppematerjali autor
liigid on levinud rohkem looduslikel rohumaadel nagu harilik- ja aedhiirehernes, humal lutsern, aasseahernes. Liblikõielistel heintaimedel on enamasti arenenud sammasjas peajuur, millest lähtuvad tugevad juureharud, mis omakorda harunevad niitjateks juurteks. Liblikõieliste juured tungivad üldiselt sügavamale mulda kui kõrreliste heintaimede juured, kuid liikide vahel esineb selles osas suuri erinevusi. Punane ristik Punane ristik (Trifolium pratense) on püstiste või tõusvate 20-70 cm pikkuste vartega puhmikuline niidutüübiline liblikõieline heintaim. Sammasjuur hargneb mullapinna lähedal ja juureharud tungivad kuni 1,5 m sügavuseni. Eestis kasvatatakse kahte tüüpi punast ristikut: hilist ja varast. Punane ristik on lühikese kasutuskestusega (3-4 aastat). Läbilöövus segudes esimesel kasutusaastal on tugev. Talub hästi kattevilja. Põldheinas ja lühiajalisel niidul on punane ristik hea saagivõimega,
agrofoon. Kevadised madalad temperatuurid koos vähese niiskusega aeglustavad taime arengut, pidurdavad kasvu, millega kaasneb kõrgem lehtede/varte suhe. Vegetatsiooni algusest kogunenud efektiivsete temperatuuride summa (temperatuurid >5 kraadi) on tihedas seoses heintaimede kasvu ja toiteväärtusega (joonis 1). Efektiivsete temperatuuride summa on positiivses korrelatsioonis liblikõieliste ja kõrreliste esimese niite KA saagiga (r=0,73, r=0,75, r=0,86, P<0,01 vastavalt lutsern, ristik, kõrreline) ning negatiivses korrelatsioonis KA seeduvusega (r=0,89, r=0,90, r=0,89, P<0,01 lutsern, ristik, kõrreline). Efektiivsete temperatuuride summa suurenemisel 10 kraadi võrra vähenes mitme aasta keskmisena esimese niite kasvu ajal varase punase ristiku seeduvus 0,33, lutsernil 0,41 ja kõrrelisel 0,55%. Joonis 1. Rohu seeduvuse sõltuvus efektiivsete temperatuuride summast (-- kõrrelised; lutsern; ......punane ristik)
.....................................5 Saagikus Eestis............................................................................................................................7 Kasutatud allikad.........................................................................................................................9 Sissejuhatus Ristikute perekonda kuulub väga palju liike 342 liiki. Põllumajanduses omab neist tähtsust vaid 20 liiki. Eestis on peamisteks liikideks punane, roosa ja valge ristik. (Tamm, 2007) Punane ristik on üks tähtsaim liblikõieline niidutüübiline heintaim Eestis. Teda kasvatatakse kahte tüüpi: hilist ehk üheniitelist ja varast ehk kaheniitelist. (Tamm, 2007) Punasel ristikul on kaks sorditüüpi: diploidne ja tetraploidne. Tetraploidsed punase ristiku taimed on kasvu poolest võimsamad, kui diploidsed taimed. Nende varred on jämedamad ning lehed ja õienutt suuremad. Seepärast on tetraploidsete haljasmassisaak oluliselt suurem diploidsete taimede omast
seemnesegude komponent. Eelistab parasniiskeid, hästi õhustatud, huumus- ja Mullastik: lubjarikkaid mineraalmuldi, sobivad ka lühiajaliselt üleujutatavad lammimullad ja hästilagunenud turvas-mullad. Puhaskülvis 13, segukülvis 2-4 kg/ha, murule 6 grammi Külvisenorm: ruutmeetrile. Külviaeg: Juuli lõpuni. Punane, roosa ja valge ristik, lutsern, põldtimut, harilik Kaasliigid: aruhein, karjamaa-raihein, punane aruhein, aas-rebase-saba, kerahein, ohtetu luste, päideroog. Saagikus: Niidul madal kuni keskmine. Kevadine kasv on nõrk kuni loomiseni, edaspidi intensiivistub. Viljakal mullal on võrdlemisi põuakindel ja kiire ädalakasvuga. Talub vegetatsiooniperioodil 6-7 kordset karjatamist. Reageerib
tunduvalt vähem kui liblikõieliste saagid. See võib olla ka keskkonnale ohtlik. Jääb kasutamata liblikõieliste võime mügarbakteritena siduda õhu lämmastikku. Et see edukas oleks on vaja tunda heintaimede bioloogilisi omadusi. Liblikõielised heintaimed Kuna lämmastik on kallis ,siis on rohkem tähelepanu pööratudki liblikõielistele. Nad on pioneertaimed, mis kasvavad ''tühikutes'' kus ei ole teisi taimi. Eestis on levinum valge, punane ja roosa ristik, kuid valge ristik põldheinaks ei sobi, see on karjamaataim. Lutsern, ida kitsehernes, nõiahammas. Kõikidele eelnimetatud liikidele on iseloomulik sümbioos vastava liigi mügarbakteriga. Mis moodustavad juurte mügaraid. Mügarbakterid on võimelised omastama õhulämmastikku, millega taim katab oma vajadused. Tänu sellele, on liblikõieliste toorproteiini sisaldus ligi kaks korda suurem kui kõrrelistel. (Loomasöödas peab olema toorproteiini 18- 20 % )
saagilised igal aastal. Kui kõrrelisi väetada lämmastikuga, kõiguvad nende saagid tunduvalt vähem, kui liblikõielised. Maksab rohkelt ja võib olla keskkonna ohtlik, võib rikkuda joogivee. Samas jääb kasutamata liblikõielitega sümbioosis olevate mügarbakterite abil siduda lämmastiku. Tuleks tunda bioloogili omadusi. Kasuatda võib: liblikõielised õistaimed- (tähtsad tänu maheviljelusele, ning lämmastikväetise kõrge hinnale, küllalki arvukas 50 liiki, ristik, kitsehernes), toorproteiini sisaldus kaks korda suurem kui liblikõielistel. Raske kuivatada, Ristikutel lühem eluiga, vajavad parasniisket mulda, lubjalembelised, kaasnevad piirangud, seemned kallimad, seemne saak sõltub ilmastikust, putuktolmleja, põhiliselt sammasjuurestik, seetõttu vegetatiivselt vähelevivad. Puhmikulised (punane ja roosa ristik), võsundilised(hiire ja seahernes), juurevõrselised (karjatatava hübriid lutserni sordid), maapealsete võrsetega( valge ristik).
Fosfor- ja kaaliväetisi võib kasutada iga kolme aasta järel. Karjamaal tuleks jälgida, et rohi ei jõuaks oma arengus õitsemiseni. Kõigi elusolendite esmane ülesanne on kindlustada antud liigi kiire paljunemine. Juhul kui me laseme karjamaarohul minna õitsema, siis on taimed selleks suveks oma põhiülesande täitnud - nad on andnud seemne. Karjamaadel hinnatakse heintaimede vastupidavust karjatamisele ja suurt ädalasaaki. Liblikõielistest sobivad karjamaale valge ristik, harilik nõiahammas, juurevõrseline hübriidlutsern ja sirplutsern. Tüüpilised karjamaa taimed on aasnurmikas, võsundiline punane aruhein, karjamaa raihein ja aasrebasesaba. Lisaks neile liikidele, vastavalt vajadusele, võetakse karjamaa seemnesegusse harilikku aruheina, keraheina ja timutit. Karjamaale ei sobi kindlasti päideroog, ohtetu luste ja liblikõielistest harilik ja niidutüübilised hübriidlutsernid.
Lathyrus Väga levinud grupp abilehed sulglehekestest suuremad õied üksikult või kahekaupa Kolmetiste lehtedega väänduvate vartega liblikõielised harilik aeduba Phaseolus vulgaris, õisuba Phaseoulus coccineus ka levinud pikarootsulised kolmetised lehed, väänduvad varred õied kaenlasisestes kobarates, õitseb juunist-septembrini kaunad rippjad Nuttidesse ja kobaratesse koondunud õitega liblikõielised perekond ristik Trifolium, lutsern Medicago, mesikas Melilotus, koldrohi Anthyllis, nõiahammas Lotus, jooksjarohi Ononis, liikidest niidu-asparhernes Tetragonolobus maritimus väga rikkalik perekondade ja liikidega taim, kasvab ka Eestis palju metsikult väiksemate kolmetiste lehtedega rohttaimed (ristikud, lutsern ja mesikas) kuid ka mõned sulglehtedega. tihedad liitõisikud Haljastuses kasutatavad liigid Caragana läätspuu Eestis haruldane, sobib hekitaimeks, Eestis
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid