„Muumiate saladus“
Renate Germer
Raamatu kokkuvõte
Egiptust
seostame kindlasti püramiidide, vaaraode ning muumiatega. Otsustasin
selle raamatu kasuks, sest tahtsin teada, kuidas egiptlased mumifitseerisid inimesi, miks seda tehti jne.
Sõna „ muumia “ tuleb
pärsia keelest ja tähistab sealt mustjat maapigi või bituumenit,
mida juba ammustel aegadel kasutati meditsiinis. Peeneks jahvatud
muumia muutus alles 13. sajandist ihaldusväärseks ravimiks.
Vanaegiptuse muumia oli nähtavasti „kohustuslik“ iga hästi
varustatud apteegi jaoks. Jahvatatud muumiat hinnati väga kõrgelt
ja seda on ka näha sellest, et Prantsusmaa kuningas kandis endaga
kaasas alati muumiapakikest, et vigastuste korral ravivahend kohe
käepärast oleks.
Teine muumiate majandusliku
kasutamise tee oli paberi valmistamine nende lõuendmähisest. Seda
ollus) või pigi. Et mõnesid muistseid egiptuse surnuid kattis tume vaigutaoline asi, arvati et need on kaetud mumiya’ga ning sellepärast hakatigi neid muumiateks kutsuma. Oma referaadis annan põhjalikuma ülevaate selle kohta, kuidas muumiaid valmistati, millised olid matusekombed, miks loomi palsameeriti ning kirjutan lühidalt ka kõige kuulsamatest muumiatest . Referaadi peaeesmärk on avardada minu silmaringi muumiate valmistamise ning Egiptuse matusekommete osas. 2 1. MATMISKOMBED VANAS EGIPTUSES 1.1.Esimesed muumiad Vanad egiptlased uskusid, et lisaks inimese füüsilisele kehale, oli tal olemas ka viis komponenti: tema nimi, vari, ka-spirituaalne teisik, kes pärast inimese surma tema hauakambris kaasapandud toitu sõi ning mugavusi nautis, ba-
seda kiiresti linnast lahkuma, sest seda pattu karistati needmise ja kivirahega.Keha pesti hoolikalt, kaeti looduslike sooladega ja jäeti 40 päevaks kuivama. Kuivanud keha mähiti aromaatsete taimede ja linade riidse sisse ning kaeti õlide ja vaikudega. Lõpuks mähiti talle ümber mitu kihti linast sidet, misjärel surnu oli valmis kirstu panekuks. Matused toimusid umbes 70 päeva pärast surma. Balsameerimisprotsessi üle arvati valitsevat saakalipäine jumal Anubis. Muumia ettevalmistamise ajal kandis tähtsaim preester Anubise maski. Puust kirst või "muumiaavutlar" oli mõeldud balsameeritud keha kaitseks. Suurema kaitsuse nimel ja tähtsuse rõhutamiseks asetati mõned kuninglikud muumiad kahe või enamagi kirstu sisse. Aastail 1336-1327 eKr valitsenud noore vaarao Tutanhamoni surnukeha asus kohrutatud kullast kirstus. Amuletid pidi uskumuse kohaselt omanikule hauataguses elus õnne tooma. Palsameerijad panid neid muumiate sidemete vahele.
Keha topitakse kuiva materjali täis nt. saepuru, lehed ja riie, et see näeks loomulik välja. Keha on nüüd valmis riidesse pakkimiseks. Slaid7 Minevikus, kui siseorganid eemaldati kehast, asetati need purkidesse. Üle aastate muutus palsameerimiskunst ja palsameerijad hakkasid organeid kehasse tagasi asetama pärast nende kuivamist kristallsoodas. Kuigi puhas puit või kivist purgid pandi ikkagi hauda kaasa et sümboolselt siseorganeid kaitsta. Slaid8 Muumia pakkimine, riidesse mässimine. Esiteks pakitakse pea ja kael riideribadega. Siis pakitakse eraldi sõrmed ja varbad. Slaid9 Käed ja jalad pakitakse ka eraldi. Pakkimiskihtide vahel asetavad palsameerijad amulette, et kaitsta keha tema hauataguse teekonna vältel. Slaid10 Preester loeb kõvasti loitse samal ajal kui muumiat pakitakse. Need loitsud aitavad eemale peletada kurje vaime ja aitavad surnutel läbida teekonda allmaailma. Slaid11 Seejärel seotakse käed ja jalad kokku
jumalatest. Vaaraole omistati ainuõigus teiste jumalatega suhelda. Praktiliselt pidi siiski vaarao volitama jumalatega suhtlema ka preestreid, kelle arv kasvas ja kelle võim hakkas vaaraod ohustama. Kogu vanaegiptuse kultuuri, sealhulgas kunsti mõjutas uskumus, et inimese elu võib jätkuda pärast surma. Selleks tuli säilitada keha, kus hing saaks asuda. Laiba lagunemise vältimiseks õpiti seda palsameerima. Palsameeritud keha e. Muumia tuli paigutada kindlasse kohta ja ümbritseda eluks vajalike esemetega. Palsameerimine oli usuline rituaal, mille kaitsjaks peeti musta saakali peaga jumal Anubist. Hauakambrite seintele maaliti pildid, mis pidid looma hingele meeldiva elukeskkonna. Tänu matusekommetele on vanast Egiptusest meieni jõudnud rohkem kunstiteoseid kui vanast Mesopotaamiast. Säilimist on soodustanud ka kunstiteoste materjal. Savi asemel kasutasid egiptlased oma arhitektuuris ja skulptuuris enamasti kivi.
THUTMOSIS ||| Thutmosis ||| oli VanaEgiptuse 18. dünastia 6. vaarao. Ta valitses umbes 15041450 eKr (teistel andmetel 14791425). Thutmosis ||| oli Thutmosis || poeg. Ta sai vaaraoks pärast oma isa surma, kuid isa naine Hetsepsut haaras võimu enda kätte ning oli 22 aasta jooksul sisuline Egiptuse valitseja. Thutmosis ||| sai võimule alles pärast Hetsepsuti surma. Arvatakse, et Thutmosis ||| võis organiseerida Hetsepsuti tapmise. Tema haud asub Kuningate orus ning muumia Kairo muuseumis. 4 Thutmosis ||| kuju Kairos. RAMSES || Ramses || oli Egiptuse 19. dünastia vaarao 13.sajandil eKr. Ta oli Seti| poeg. Troonile saades oli Ramses || umbes 20aastane ning ta valitses 66 aastat, surres seega ligi 90aastasena. Ramses || peetakse Egiptuse uue riigi üheks silmapaistvamaks valitsejaks, ta taastas Egiptuse
Palsameerimine Palsameerimine ehk mumifitseerimine on muumia valmistamine surnukeha õliga ehk palsamiga võides. Aju eemaldati metallinstrumendi abil ninasõõrmete kaudu. Seejärel töödeldi kolpa vastavate rohtudega. Järgnevalt võeti välja kõik siseorganid peale südame ja neerude. Pärast kõhuõõne tühjendamist pesti see hoolikalt. Keha dehüdrateeriti ehk vabastati veest 70 päeva soodalahuses leotades. Seejärel surnukeha pesti ja mähiti osavalt linasesse riidesse. Riie kaeti vaigu või mingi muu kleepuva ainega,
Kleopatra kõrval. 1903. aastal avas arheoloog Howard Carter Kuningate orus hauakambri tähistusega KV 60, mis teati olevat ehitatud Hatsepsuti ammele Sitrele. Kuid Carter leidis sellest maistest aaretest ammugi rüüstatud kambrist kaks muumiat. Kolm aastat hiljem avas Edward Ayrton kambri KV 60 uuesti ja viis sealt ära kuningliku amme tähisega kirstu koos muumiaga, mis jõudis Egiptuse muuseumi Kairos. Teine identifitseerimata muumia jäi kambrisse. Kuna ei Carter ega Ayrton kandnud haua asukohta kaardile, unustati selle asukoht. Alles 1989. aastal leiti hauapaik uuesti ja juba 1960. aastail oli asjatundjate seas hakanud levima arvamus, et too teine muumia KV 60-s võis olla Hatsepsut, teisaldatud oma hauakambrist sinna juba Thutmosis III ajal. 1990. aasta uuringute ajal leiti ka vähemalt üks tõend, mis seda teooriat võis kinnitada muumia käsi oli kuninglikus asendis. Ja nüüd siis ongi see kinnitust leidnud
Kipskastistseenidele lisavad usutavust kaunilt voolitud vangistseenid, mida on kujutatud väepealik Horemhebi hauas Memphises, ning Hui, Nuubia asekuninga hauas maaling, mis kujutab orjalikult alistunud Nuubia vürste ja sõjasaagihunnikuid. Kaheldav on siiski, kas Tutanhamon osales ühelgi sõjakäigul isiklikult. 2. VAARAO SURM Tutanhamon suri noorelt, arvatavasti oma 9. valitsemisaastal. Selle kohta on kaht laadi tõestusmaterjali. Esiteks näitas tema muumia kohtulik uurimine, et ta suri umbes 17-aastaselt. Teiseks on veinikannude savipitseritel, mis hauakambrist leiti, märgitud lisaks veinisordile, viinamarjakasvatusele ja veinimeistrile ka vaarao valitsemisaasta, mil vein villiti. Suurim aastaarv on 9., mis samuti kinnitab oletusi, et Tutanhamon siis suri. Tutanhamoni muumial pole mingeid märke sellest, millesse ta suri, aga kindlasti ei surnud ta tiisikusse, nagu varem arvati. Lahkamine ja röntgenülesvõtted tõid
Kõik kommentaarid