"Mida
suurem on vabadus,seda suurem on vastutus"(Juhan Peegel)
Minu varases lapsepõlves sõitis
kord buss number 26 koju. See oli siis, kui meid sõidutasid veel kollased Ikarused. Teatavasti oli sellises bussis keskmise ukse
juures kolm istet koos - üks eraldi, ja kaks koos. Kahesel istmel
istus umbes kuueaastane poiss oma emaga. Üksikul pingil aga vanatädi
tordi ja lilledega. Poiss muudkui kiigutas aga oma jalgu - ikka kops -kops vastu tordikarpi. Tädi ei pidanud vastu ja palus poisil lõpetada. Selle peale vastas ema: "Oi, ärge teda keelake, meil
on vabakasvatus ." Tädil ei jäänudki muud üle, kui mujale kolida . Buss aga uras edasi.
Meile
kõigile tuttavas teoses „ Nukitsamees “ kõlavad laulusõnad „Head
lapsed, need kasvavad vitsata , arm aitab enam kui hirm.“ Viimase
kahe aastakümnega ongi üha enam levima hakanud vabad
kasvatusvõtted. Meie
argises kõnepruugis kasutatakse tihti vabakasvatuse mõistet, nagu
' ANAT KH Need vanadusest tuhmunud, üsna sügavale kivisse kraabitud suured kreeka tähed, mis oma vormi ja asendi poolest meenutasid kuidagi gooti kirja, viidates sellele, et neid võis sinna kirjutanud olla mõne keskaja inimese käsi, kõigepealt aga neisse kätketud sünge ja saatuslik mõte, jätsid autorisse sügava mulje. Ta küsis eneselt ja katsus mõista, milline vaevatud hing see pidi küll olema, kes siit maailmast ei tahtnud lahkuda ilma seda kuriteo või õnnetuse märki vana kiriku seinale jätmata. Hiljem on seda seina (ei mäleta küll täpselt, millist just) üle värvitud või kraabitud ja kiri on kadunud. Nõnda koheldakse keskaja imeväärseid kirikuid juba oma kakssada aastat. Neid rikutakse igapidi, küll seest-, küll väljastpoolt. Preester võõpab neid üle, ehitaja kraabib neid, lõpuks aga tuleb rahvas ja hävitab nad sootuks.
Kõik kommentaarid