Liitprotsendiline kasvamine ja kahanemine (2)

Kati Kullamaa, 124117HAAB
Poliitika definitsioonid
Poliitikat on raske defineerida, mõnel juhul isegi võimatu, sest nii palju kui on inimesi 
on ka erinevaid  arvamusi .  Henry   Adams  on võtnud definitsiioni lühidalt kokku ja 
öelnud, et  poliitikud  on süstemaatiline vihatud  organisatsioon . 
Esimeseks vaatenurgaks on võetud poli tika kui valitsuse  kunst , mis lühidalt 
tähendab demokraatliku valitsust, kus püütakse riiki kõige paremini  valitseda . Selle 
vaatenurga puhul on tegemist Vana Kreekast võetud definitsiooniga, kus arutleti 
teemadel  mis puudutab linna(osa), siis tänapäeval arutatakse teemadel, mis 
puudutab riiki kui  tervikut . David  Easton  on öelnud lühidalt, et poliitikute ülesanne on 
autoriteedi  väärtuste jaotamine. Siinkohal on ära jaotatud poliitikised isikud ja 
mittepoli tilised isikud. Kõik, kes ei kuulu sinna alla ei otsusta valitsuse tegevuse eest 
ega saa ka seda kuidagi mõjutada. Siiski levib arvamus, et poli tikud on võimu 
ihaldavad silmakirjalikud rahva teenijad. Tänapäeval tekib ka palju olukordi kus võimu 
ja autoriteedi saavutamine muutub tähtsamaks kui rahva teenimine. Kodaniku 
vaatepunkt võiks ol a negatiivne poli tikute suhtes. Nad ei saa mõjutada riigi otsuseid 
nad on ainult järgijad ja sõnakuulajad.
Teiseks vaatenurgaks on poliitika kui avalikud asjad. Kui palju peaks tegema 
avalikuks informatsiooni, mis puutudab eraelu ja avaliku elu, kuhu tõmmata piir? 
Siinkohal on tekkinud kaks erinevat arvamust. Kas eraasjad nagu ühingud, klubid, 
institutsioonid  ja riigitöö käib eraldi või peaks hoopis kõik avalikustama.  Aristoteles  on 
öelnud, et inimesed on oma  olemuselt  poliitilised loomad, mis väidab, et ainult 
poli tikas saavad inimesed head elu elada. Tegelikkuses tuleb välja, et poliitikud 
saavad ise oma elu korraldada ja otsustada, kui palju nad  eraelust  toovad avalikkuse 
ette ning kuhu tõmmata pi r. Kodanikuühiskond saab eristuda riigist, nende 
tegemised pole pi ratud, ning säilib võimalus otsustada oma privaatsuse eest.
Kolmandaks  vaatenurgaks on poliitika kui kompromissid ja konsensus. See on väga 
konkreete definitsioon, mis väidab, et poli tikud on konfliktidest teadlikud, nähakse, et 
need on vältimatud ning püüavad neid lahendada ja ära hoida. Probleemide puhul 
kasutatakse selgitamise ja arutlemise mitte vägivalla ja jõu taktikat. Selles 
vaatepuntis on poli tikud heas valguses ning kodanikuühiskond peaks olema rahul 
oma valitsusega kuna üldmulje näitab, et  nendest  hoolitakse. Kuid tegelikkuses 
selline asi ei toimiks,  tekkivad  pikad vaidlused  konsensuse  leidmise teemadel ning 
kokkuvõttes ei pruugigi kõik probleemid oma  lahendust  leida. Ütleksin, et selline 
käitumine on Eestile väga omane, poliitikud näivad rahvast hoolivat kuid tegelikult on 
neil juba omapoolne otsus tehtud või probleemide puhul need kajastatakse aga 
hiljem enam ei teata mis nende lahenduseks sai.
Viimane vaatepunk näitab poliitikuid kui võimuorganid. Mehed on domineerivamad 
valutsuses, naisi eriti ei austata. Kate Millett on öelnud, et poli tika on võimustruktuuri 
suhted,korraldused,kus üks grupp inimesi kontrol ivad teiste üle. Kodanikuühiskond 
on  rahutu , ning nende vajadused jäävad tahaplaanile.

Document Outline

• Poliitika definitsioonid