Töö on ikka eestlast toetanud
Oleme kõik kindlasti kuulnud , et eestlasi nimetatakse töö- ja
maarahvaks. Esimese üle suurem osa meist praegust urbaniseeritud
maailma arvestades rõõmu ei tunne, kuid sõna „töörahvas“
tõstab iga eestlase enesehinnangut. Aga mis on selle
väljendi eestlaste nimetuseks toonud , kust on see tulnud ja
kas miski terminit „Eestlased, kui töörahvas“ ka toetab? Eesti
on alles arengumaa ja noor riik, kuid on piisavalt kiiresti arenenud
ja maailmas majanduslikult ja kultuurselt heale positsioonile
jõudnud. Kuid kuidas on Eesti Vabariik nii kaugele jõudnud, kas see
võib nii olla tänu eestlaste töökusele ja kõrgele moraalile?
Mis on töö? "Kapitali" I köite 5. peatükis määratleb
Karl Marx tööd nii: "Töö on kõigepealt inimese ja looduse
vaheline protsess, milles inimene vahendab, reguleerib ja kontrollib
baltisaksa mõisnike ilmumine Peterburi lähistele. Neile järgnesid paljud talupojad. Väga paljude eestlaste uueks koduks sai Peterburi linn. Juba pärisorjuse ajal sattus Peterburi oma härrat saatvaid eestlastest teenijaid, sinna saadeti neid ka ametit õppima ning mindi pärast pärisorjusest vabanemist ise tööd ja teenistust otsima ning õppima. 19. sajandi keskpaiku on eestlaste hulka Peterburi kubermangus hinnatud u 2500-le. Peterburi linnas aga elas samal ajal juba ligi 6000 eestlast. (Rosenberg 2007). Eestlaste esimene suur väljaränne toimus 19. sajandi teisel poolel. Väljarände tulemusena tekkisid eesti asundused mitmel pool Vene keisririigi territooriumil. 20. sajandi teisel kümnendil elas Vene impeeriumis väljaspool Balti alasid umbes 200 000 eestlast. Selle väljarände põhjustas rahvastiku kiire kasv. Kuna eestlased elasid enamuses maal, siis maa kui elatusallikas oli väga tähtis. Mindi mujale, et saada maad. Nii tekkisid eestlaste külad Põhja-
5 koondamiste näol). Sellepärast on tekkinud ettevõttevõrgud, mis on mitmesuguse kujuga, ja millele lisandub aja möödudes üha enam uusi vorme. Kõige tavalisemad neist on: Iseseisev kasumikeskus. See võrk ellimineerib kesktaseme juhid ja delegeerib vastutuse tootearenduse ja läbimüügi eest vastavalt inseneri-ja turundusgrupile (probleemilahendajatele ja- äratundjatele), mille liikmete töö tasustamine on seotud sõltuvusse üksuse töö tulemustest. Strateegiline vahendaja peakorteris tagab finants- ja logistilise abi, ent jätab teatud piirini grupi enda otsustada, kuidas raha kulutada. Näide Eestist – nüüdseks rahvusvahelisse Orkla gruppi kuuluvad Kalev ja Felix (Orkla Groupi koduleht). Väljapoole pöörlevad partnerlused. Seda tüüpi võrgu korral toimivad peakorteris paiknevad strateegilised vahendajad nagu riskikapitalistid või ämmaemandad, toites
Iseenesest jah, ei ole negatiivne see, et inimene otsib enda teadmistele rakendust. Vaid sellega seoses on mitmeid muid negatiivseid aspekte. Kui tööealine rahvastik rändab välja, siis ei ole kedagi, keda koolitada. Rahvastik vananeb ja noored, kes on perekonna loomiseks valmis elavad välisriikides. Mida aega edasi, siis seda enam oleme sunnitud tõdema seda, et meie endi vabrikud ja tehased suletakse ja paljud inimesed kaotavad töö. Kui nüüd mõelda sellele, et vabrikud suletakse ja tehased siis peaks olema see ilmselge märk sellest, et me liigume infoühiskonna suunas. Kuid samas kas nii on? Võibolla saab selle lihtsalt lükata majanduslanguse kaela. Tegelikkus on see, et oskustöölisi meil on ja ka vananevas ühiskonnas on oskustöölisi, kes saaksid antud tööga hakkama ja saaksid koolitada ja suunata nooremaid. Kui minna koolihariduse juurde tagasi, siis eelnevalt rääkisime arvutiõpetusest põhikoolis.
Tänu kellele pole meil kodusõda? 2007. aasta 26. aprilli õhtupoolikul seisin ma Tallinna Lennujaamas ja kuulasin ETVst kaitseminister Jaak Aaviksoo väiteid, et kaitseminister peab näitama, kuidas ta oskab sõda pidada, ning vaatasin sinna kõrvale eriti irooniliselt mõjuvat reklaami "Euroopa Liit seisab rahu eest kogu maailmas". Mõned tunnid hiljem meenus mulle, kuidas Indoneesias Acehi provintsis kodusõja ajal kohalikud pidasid kinni autosid, et kontrollida, kas inimesed ikka atsehi dialekti räägivad. Need, kes ei rääkinud, lasti maha või vähemalt nii mulle sealtsamast provintsist pärit tõlk rääkis. Tolle õhtu alguses ma igaks juhuks vältisin Tallinna tänavatel eesti keele rääkimist kuid see hirm osutus alusetuks. Nii oma tugeva eesti aktsendiga venekeelsete, eesti- kui ka ingliskeelsete pärimiste peale ("Kas te panite tähele, kunas Reformierakonna aknad sisse visati?" "Kas politseid on näha olnud?" "Kas pisargaasi kasutati
2002: 488). Arvan, et see tsitaat võtab hästi lühidalt kokku väärtuste põhimõtte. Me kõik omame erinevaid väärtusi mis tulenevad kodust, koolist ja ühiskonnast. Väärtused on erinevad olenevalt east, soost, elukeskkonnast. Loengus osaledes ja soovitatud kirjandust lugedes sai selgeks, kui suurt tähtsust omab kasvatus väärtuste kujunemisel ja kasvamisel. Väärtuste kasvatamine on teadlik ja aeganõudev töö, mille lõpptulemuseks on positiivse maailmapildiga inimene. Samas panigi mõtlema fakt, et palju oleneb sellest kuidas väärtuseid teadlikult arendada ja kasvatada ning kui suur on minu kui õpetaja vastutus laste maailmapildi kujunemisel. Me teeme omi valikuid ja anname hinnanguid automaatselt, teadmata, et need toetuvad sissejuurdunud väärtushinnangutele ja väljutame emotsioone milledel on otsene mõju laste tulevikule ning minapildile
rahulolu hinnang, aga sellest olulisem roll oli siiski sotsiaalsel kapitalil. Mida rohkem inimesed usaldavad teisi inimesi, arvavad, et enamik on ausad, tunnevad huvi poliitika vastu ja osalevad vabatahtlike organisatsioonide töös, seda enam on nad oma eluga rahul. 15 Selle põhjal saab öelda, et ühiskondlik elukas, kellena Aristoteles inimest määratles, pole eestlastes (ja teistes, kes siin elavad) veel päris kaduma läinud. Nagu Tammsaare ajal, nii toob töö ka praegu inimestele armastust ja õnne. 16 Kõikide ülejäänute hulgast olid oma eluga rahul kõige vähem töötud ja lisaks need, kes pole võimelised töötama invaliidsuse tõttu. Töötajate hulgas mängib suuremat rolli ametipositsioon: spetsialistid ja juhid on oma eluga märgatavalt enam rahul kui näiteks lihttöölised ja teenindajad.17 Väiksemal määral on rahulolu hinnangud seotud kodakondsusega: oma eluga on vähem rahul
Lapse kõige tugevam mälestus Berliini-perioodist on seotud ühe pühapäevase jalutuskäiguga. Natside rongkäik "Sa marschiert mit ruhig festem Schritt" oli mõjus vaatepilt. Tänaval müüdi haakristilipukesi ja et need kõigil olid, pidi lipu loomulikult saama ka Lennart. Georg Meri keeldus alguses natsilippu ostmast, kuid andis siis "no olgu siis, aga ainult täna õhtuks" -põhimõttel pojale järele. Lk 2 Järgmisel päeval koju lõunale tulnud Georg Meri nägi, et Lennartil on natsilipp ikka veel alles. Ta võttis lipu ja murdis selle katki. Lennart Meri sõnul pole ta oma isa ei enne ega pärast nii vihasena näinud. Alice Meri oli üritanud meest rahustada, öeldes, et Lennart on alles laps, aga sellest ei olnud palju abi. Lennart Meri on nentinud, et lapsepõlvest peale on ta elanud poliitiliselt teadlikus õhkkonnas. Kodus peetud vestlused ning vanemate hoiakud ja arvamused kujundasid Lennarti veendumusi ja seisukohti, ilma et ta seda ise oleks alati teadlikult tajunud.
Arutluse kirjutamisest 1. HINDAMISKRITEERIUMID HINDAMISJUHEND (25 punkti) 9 punkti 2p töö struktuur vastab arutluse nõuetele: 0p esitatud on ainult teemaarendus, töö ei ole struktureeritud; 1p töö on struktureeritud, kuid ülesehituses puudub tervik ja loogika (puudub kas sissejuhatus või kokkuvõte); 2p ülesehitus on üldnõuetele vastav (sissejuhatus, teemaarendus, kokkuvõte) 7p töö vastab üldiselt teemale, õpilane esitab ülevaatliku kirjelduse, põhiseisukohad: · ajaline määratlus; · ajalooline taust (perioodi ülevaade, hinnang); 5p kirjutatakse lahti märksõnadena/alateemadena vastavalt konkreetsele teemale · teema element · teema element · teema element · teema element · teema element 6 punkti arutlus, analüüs, probleemi väljaarendamine 0p töö ei ole tervik, esitatud on omavahel seostamata tekst 1p töö on kirjeldava laadiga jutustus
Kõik kommentaarid