Kadunud
põlvkond
Saksa
kirjaniku Erich Maria Remarque teos „Läänerindel muutuseta“ kirjeldab sõja õudusi ning selles osalenud elukogenematute ja
noorte 19- aastaste koolipoiste osalemist selles. Noorsugu läks
võitlema koolipingist oma õpetaja algatusel vabatahtlikena, kuid
koolis õpituga polnud seal midagi peale hakata. Kõik see, mis oli
neile tundunud tähtis, tundus nüüd mõttetu.
Raamat
räägib Paulist, kes läks sõtta koos oma kuue klassivennaga. Peale
sõja nad elus palju muud ei näinudki. Hommikul ärgates ei võinud
iial teada, kui kaua veel elada lastakse. Kogemusi oli poistel vähe.
Nad ei teadnud elust muud kui kõigest meeleheidet, surma ja hirmu.
Selliste mõtetega on raske edasi elada. Iga päev kõlavad kõrvades
Tasuta
Faili alla laadimine on tasuta
~ 2 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2017-10-08
Kuupäev, millal dokument üles laeti
18 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
KarinaKaldvee
Õppematerjali autor
polnud seal midagi peale hakata. Kõik see, mis oli neile tundunud tähtis, tundus nüüd mõttetu. Remarque`i teoses ,,Läänerindel muutuseta" kirjeldab autor seda tunnet, mida peategelane pidi läbi elama, kui tema kõrval langesid ta klassivendadest vabatahtlikud ning tuttavad. Remarque kirjutab: ,,Oleme nagu hüljatud lapsed ja elutargad nagu vanad inimesed; oleme julmad ja kurvad ja pealiskaudsed ma usun, me oleme kadunud." Need seitse noort olles vabad ja rikkumata, kes läksid sõtta teadmata, mis neid ees ootab, osalesid väljaõppe treeningutel ning kuulasid kaugelt rinde kõminaid. Viimne kui üks saadeti eesliinile, ilma erilise kogemuseta ning mehed tundsid suurt hirmu sõja ees. Peagi mõisteti sõja peensusi: osati kuulata mürsu tulekut ja teati selle ohtlikkusest, tuli varjuda ja end välja lülitada nendest õudustest, mis seal toimus. Noorte tegevus sõjas koosneski kaevikutes istumistes ja rindel
surma, hirmu ja kõige mõttetuma pealiskaudsuse seostumist kannatuste kuristikuga. Ma näen, et rahvad üksteise vastu kihutatakse ja üksteist vaikides, teadmatult, totralt, kuulekalt ja süütult tapavad. Ma näen, et maailma targemad pead relvi ja sõnu leiutavad, et tapmine veelgi rafineeritum oleks ja kauem kestaks. Ja koos minuga näevad seda kõik minuvanused inimesed siinpool ja sealpool, terves maailmas, ja koos minuga elab seda läbi minu põlvkond. Mida teevad me isad, kui me kord mässu tõstame ja nende ette astume ning neilt aru pärime? Mida ootavad nad meilt, kui saabub aeg, kus pole sõda? Aastate kaupa tegelesime vaid tapmisega see oli meie esimene elukutse. Meie teadmised elust piirduvad surmaga. Mis võib seejärel veel juhtuda? Ja mis peab meist saama? (lk159)
sajandi alguses mitmetes maades (Kanada, Saksamaa, Eesti, Läti, Leedu ja mitmed muud), naistele valimisõiguse andmine)). Kindlasti andis naistele iseseisuvust juurde ka I. maailmasõda. Rääkides I. maailmasõjast, siis oli ka paljude kirjanike maailmavaatelise murrangu põhjuseks I. maailmasõda ning viimane pani aluse ka uuele žanrile, nn sõjaromaanile, mida võib nimetada ka sõjavastaseks romaaniks. Pärast I. maailmasõda sündis ka nn kadunud põlvkonna mõiste, mille moodustasid need noored mehed, kes läksid sõtta väga noorena ning kelle kasvatas meheks sõda. Oleme nagu hüljatud lapsed ja elutargad nagu vanad inimesed, oleme julmad ja kurvad ja pealiskaudsed – ma usun, me oleme kadunud. Tuntumad kadunud põlvkonna esindajad ongi Hemingway ja Remarque. Kirjanduses katsetati piiride murdmist, poeetikas näiteks vabavärssi, kasutati ka meetodeid, kus ühte raamatut kirjutasid mitmed autorid
Hukkunuid oli Esimeses maailmasõjas umbes 10 miljonit, haavatuid 20 miljonit; mitu miljonit inimest suri nälga ja haigustesse. Kohe pärast sõda niitis gripiepideemia veel 20 miljonit sõjavintsutusest ja alatoitumusest nõrgestatud inimest. Sõjakulusid on hinnatud mitmeti, mõne arvutuse põhjal näiteks 359,9 miljardile USA dollarile. Euroopa riigid muutusid Ameerika Ühendriikide võlgnikeks. Euroopa oli rusudes, terve põlvkond noori mehi hukkunud või vaimselt ja füüsiliselt muserdatud (nn kadunud sugupõlv)." (Adamson jt 2003:35) Nii kirjeldatakse Esimese maailmasõja järgset olukorda maailmas minu ajalooõpikus. Oma referaadis tahan jõuda selgusele, kuivõrd peab paika allikas esitatud ,,kadunud põlvkonna" definitsioon. Kuna ka raamatu autor oli Esimese maailmasõja veteran, saab tõmmata paralleele ka autori eluga. See on põhjus, milleks on referaadis käsitletud autori elulugu,
,,Läänerindel muutuseta" E. M. Remarque Tegelased: Paul Bäumer-peategelane Albert Kropp- väikekasvuline, kelle peanupp poistest kõige paremini jagas ning sellep. Oli ta ka ühepaelamees Müller V- kannab veel kooliraamatuid kaasas ja unistab sõjajärgsest eelisküpsuseksamist- isegi turmtule all tuubib ta füüsikaseadusi Leer- kannab täishabet ja tunneb suurt poolehoidu ohvitseride lõbumajade tüdrukute vastu Kõik neli poissi on üheksateistkümneaastased, nad on kõik ühest ja samast klassist sõtta läinud. Tjaden- kõhn lukksepp, samavanune kui poisid, kompanii suurim söödik, saledana istub ta sööma ja tõuseb jälle üles- paks nagu tiine lutikas. Haie Westhus- vana turbalõikaja, kõige suurem ja tugevam Detering- talupoeg, kes üksnes oma majapidamisets ja naistest mõtteid mõlgutab Stanislaus Katczinsky e. Kat- nende salga peamees, visa, kaval, velbas, nelikümmend aastat vana, mullakarva näo, s
mahajäänud, räägib kõike, mida ta Eestimaal nägi, nii rõõmus kui ka kurb. Äärmiselt kriitline ja realistlik. Liiv nägi eelkõige Eestimaa varjukülgi. Tihedalt seotud ka Liivi endaga ta pidas ennast üheks osaks Eeestimaast. Tõdes, et kuigi ta väga tahaks, ei jõua ta ise midagi Eestimaa heaks teha. Peaaegu koguaeg kõlavad mõtted Eestimaa kurvast saatusest ja õnnetusest, mis siin on, aga annb ka mõista, et kodumaa on talle kallis ja vajalik. Vaimsus on kuhugi kadunud. Palju sõna-ja fraasikorduseid, lihtne keel, palju ridade vahele kirjautatud. Liivi on viisistatud. Mõned luuled sarnanevad haikudele. Loodusluule Mahuliselt kõige rohkem. Olulised on neli aastaega, kus lemmikuks oli sügis. Toob luulesse kriitilise realismi. Osakab märgata detaile ja teeb nende põhjal üldistusi. Läbi looduse meeleolude annab edais inimtundeid. Kordab ühte ja sama sõna või fraasi. Näiteks: ,,Mai hommik"- ilmunud üphes trükis,
1. L. Tolstoi elu ja looming 1828 1910. Lev Nikolajevits Tolstoi. Tolstoi vanemad on kõrgaristokraadid, isa on krahv ja ema poolt kuulub Volkonskite suguvõssa. Lapsepõlv on niisugune omamoodi. On 2 aastane, kui ema suri, ja 9 aastane, kui ta päris orvuks jäi. Kokku oli selles peres 4 poega ja ka õde, kokku 5 last, kõik kasvavad üles orbudena. Sündis pärismõisas Jasnaja Poljana. Hooldajad, sugulased kasvatasid neid lapsi ikkagi väga hästi, niivõrd kuivõrd, loomulikult kasvasid nad üles härrandlikena, väga rikkast, jõukast perest, kus oli normaalne, et igal poisil oli oma toapoiss, ja kus oli normaalne, et inimene ise midagi ei teinud. Kui oli abielus ja kolis laste koolitamise eesmärgil Moskvasse, otsustas elu muuta, kui lapsed olid täiskasvanud, otsustas ise ennast riidesse panema hakata. Lapsed kasvavad aadlikena ja üsna isekatena üles, neile ei tule pähegi mõelda, et talupoegadel ka mingid õigused on või et nendele tuleks miskitpidi kaasa tunda. 184
kes elab ühes proua Lieseriga. Tema isa on koonduslaagris ning seetõttu püüab Elisabeth ühiskonnas piisavalt madalat profiili hoida. Ta suudab jääda tugevaks nii mõneski pingelises olukorras. Elisabeth ei saa kunagi teada, et tema isa on surnud, kuna Ernst oli ainuke, kes oma naise isa saatuse kohta teadlik oli, see teadmine suri aga koos Ernstiga. Hermann Böttcher puhkusel viibiv sõdur, kes otsib taga oma kadunud naist. Ta nõustub Graeberit aitama, küsides möödaminnes küladest, kus ka käib, ka tema pere kohta. Teose lõpus leiab Böttcher oma naise, ent see, keda ta enda ees näeb, ei vasta tema ootustele. Tema naine oli olnud tüse ja matsakas, just selline nagu Böttcherile meeldib, ent nüüd leidis ta eest kondise varju. Böttcher jääb segadusse. Proua Lieser- Elisabethi korterikaaslane, südamest fasist ning valmis iga kell kedagi ära andma
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid