kõige sagedamini kasutatakse romaanide analüüsimisel Narratiivsed tekstid (`narrare' ld. jutustama) Mõned küsimused, mida võib esitada eepilisele tekstile Kas on tegemist fiktsionaalse või faktoloogilise suunitlusega tekstiga? Mille järgi tunneme me ära, et tekst on fiktsionaalne? Kes jutustab? Millisest perspektiivist me `näeme' tegevustikku? Kuidas väljendub jutustaja? Milline on jutustuse ajaline struktuur? Kuidas on diskursuse tasand seotud story tasandiga? Kes peale jutustaja veel kõneleb? Kuidas on võimalik, et me ei kuule mitte üksnes tegelaste keelelisi ütlusi, vaid ka nende mõtteid ja tundeid? Milline on antud teksti suhe teiste (varasemate) tekstidega? Loo aeg loo sündmustele kuluv aeg Teksti aeg mingiks loo ajavahemikuks kulutatud teksti hulk. Teksti aeg on mõõdetav näiteks sõnade või lehekülgede arvu kaudu Narratiivi aeg loo aja, teksti aja ja lugeja ajakogemuse ühendus (mis on alati mitmetine)
kujundamine’) Väljamõeldis, võltsing, igasuguse kujutlusvõime saadus. Diskursus, milles mittetegelikke asjaolusid esitatakse erilisel viisil, et see sugereerib neid pidama tegelikeks. Imaginaarsed juhtumite, asjade ja asjaolude väljamõtlemine, luulendamine (nt petmise eesmärgil) Oletus, mille kohta on teada, et ta on faktist erinev, aga mida siiski aktsepteeritakse Fiktsionaalne narratiiv, jutustav proosa sisaldab väljamõeldud lugusid Proosa ja luule Luulest kõneldakse kui millestki erilisest, mis vastandub proosale. Luule on proosa suhtes midagi pidulikku, ta on justkui ehitud kõne ja ehiskõne. Seega luuakse opositsioon „luule-proosa“ Perminil proosa on vähemalt kaks selget eristuvat tähendust 1) Proosa kui tavaline, argine , mittekunstiline küne; 2) Proosa kui sõnakunsti (ilukirjanduse) liik.
Kodu, kus ta natuke võis istuda, mõtelda või ka magada. (J. Liiv. Tuul) Personifikatsioon ehk isikustamine Laisad lained, rannad ärkavad, pilved suiguvad Tänapäeva metafooriteooriad Kognitiivne ehk interaktsionaalne teooria (interaction theory) Ivor Richards. The Philosophy of Rhetoric (1936) metafoori moodust alati 2 välja, tekib 2 välja vaheline interaktsioon Max Black. Models and Metaphors (1962): põhisubjekt ja abisubjekt (principal subject/subsidiary subject) ehk fookus ja filter. Nt: The man is a wolf (See inimene on hunt) M. Black'i mudelid ja metafoorid: Skaalamudelid- teatud nähtuse, protsesside imitatsioonid Analoogmudelid- originaalse nähtuse v struktuuri taasloomine uues meedias Matemaatilised mudelid- mudeldamine mat meetodite abil Teoreetilised mudelid (metafoorid) ühe vähemtuntud valdkonna mõistete tõlge teise enamtuntud valdkonna mõistetesse ntx aatom võrreld päikesesüsteem G. Lakoff ja M
Kasutades tegelikkuse kirjeldamiseks sõnu muudame tegelikkust ja ka sõnu. Teadmisviisi paremaks edastamiseks on suuline väljendusviis. Olles pidevas muutuses, liikudes edasi minevikule toetudes ja olevikku nihestades tulevikule vastu, mistõttu on ka parim eneseteadmise viis muutuv ja nihkuv. 4 põhisuunda kirjanduse kui mõiste määratluses. Poeetiline keel – kirjandus kui teatud sorti keelekasutus. Muudab igapäevast keelekasutust; on selles intensiivsem; erineb/eemaldub sellest; fookus keelel, enamat kui tavatähendus. Väljamõeldis – kujutlusvõime abil loodud. Fiktsiooniline tekst ei oma praktilist väärtust; konstrueeritud kunstireeglite põhjal; väljamõeldislik pole alati kujundlik. Esteetilise väärtusega objekt – ilu teoses/lugeja silmades. Esteetika: ilusa, tõese ja väärtusliku seosed; sisu ja vormi seosed; kunst kunsti enda pärast – kirjandusteose loomisprotsess on eesmärgipärane, aga see on suunatud iseenesele, see ei veena, informeeri jne
Fookuses on tekst ise, selle sisemised seaduspärasused. (Kirjandusteost nähakse kui iseseisvat elu elavat tähenduslikku tervikut. Teos on midagi enamat kui autori teadlik loomeakt, teos võib sisaldada tähenduskihte, millest autor polnud kirjutades teadlik.) Materiaalsus õige versiooni kättesaamine; erinevad väljeaanded. Olulised on keel, stiil ja struktuur. Lugeja kui kirjandussituatsiooni tuum: Fookus on lugemisprotsessil. Iga lugeja loob teksti. Seega on niipalju tekste nagu lugejaid. Lugejajaotused, määrab ära, kuidas mõnda teksti loeme. Oluline on ka zanr, igat loetakse erinevalt (nt kriminullid). Lugemispraktikad. Ei põhine uuringutel on hüpoteetilised, teoreetilised. Oluline küsimus seisnebki selles, et kuidas uurija teab, mida inimesed loevad ja kuidas mõtlevad. Kontekstikesksed lähenemised: Konteksti määratlemine, kuhu (kirjandus)tekst paigutatakse,
Luuletaja kogemuse vahendus, Sisemaailma elamused, Subjektiivne, isiklik, Lüüriline luule: üks mulje, idee või sündmus), Narratiivne luule (lüroeepika): süsteemselt arendatud süžee 2) eepika (proosa). Nii proosa kui värsivorm Žanrid: nt. eepos, romaan, jutustus, novell, muinasjutt, laast, Proosažanrid: romaan, novell, laast, essee, autobiograafia, Klassikaliselt värsivorm, tegelased: kangelased. Kolmandas isikus, pikem narratiiv, Välismaailma kirjeldamine, Keskmes objektiivne > väline pilt, olnud või arenev sündmus 1 3) dramaatika (tragöödia, komöödia, draama, kuuldemäng, intermeedium, libreto, stsenaarium, aga ka antiiktragöödia, keskaegne tragöödia, Shakespeare’i ajastu tragöödia) Algne struktuur > vaatused ja stseenid, Tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne, dialoog, Tegelaste kõne >
FLKU.05.155 Kirjandus- ja teatriteaduse alused I FLKU.05.063 Sissejuhatus kirjandusteadusesse Sügis 2012, Kurvet-Käosaar KOHUSTUSLIK KIRJANDUS Kohustusliku kirjanduse ja loengumaterjalide läbitöötamisel pidage silmas, et eksam eeldab ka praktilisi teadmisi: 1) värsimõõdu, riimiskeemi või stroofitüübi määramine luuleteoses, kõnekujundi määramine luuleteoses ja 2) jutustajatüübi (näit. kõiketeadev jutustaja, ebausaldusväärne jutustaja, minajutustaja, heterodiegeetiline, homodiegeetiline, autodiegeetiline jutustaja) ja jutustamistasandi (samaaegne, järgnev, ennetav, vahelepõimitud) määramine proosakatkes. Loengumaterjalid (slaidid, ÕIS-is, vt ka viimane konspekt „Postkolonialism”) Merilai, Saro, Annus, „Poeetika”: Ilukirjanduslikkus (lk 9–14), Luule poeetika (17–88, sh osa „Kõne-lause ja piltkujundid”), Proosa poeetika (139–194) J. Kraavi, „Postmodernismi teooria”, lk 110–135. S
FLKU.05.155 Kirjandus- ja teatriteaduse alused I FLKU.05.063 Sissejuhatus kirjandusteadusesse Sügis 2012, Kurvet-Käosaar KOHUSTUSLIK KIRJANDUS Kohustusliku kirjanduse ja loengumaterjalide läbitöötamisel pidage silmas, et eksam eeldab ka praktilisi teadmisi: 1) värsimõõdu, riimiskeemi või stroofitüübi määramine luuleteoses, kõnekujundi määramine luuleteoses ja 2) jutustajatüübi (näit. kõiketeadev jutustaja, ebausaldusväärne jutustaja, minajutustaja, heterodiegeetiline, homodiegeetiline, autodiegeetiline jutustaja) ja jutustamistasandi (samaaegne, järgnev, ennetav, vahelepõimitud) määramine proosakatkes. Loengumaterjalid (slaidid, ÕIS-is, vt ka viimane konspekt ,,Postkolonialism") Merilai, Saro, Annus, ,,Poeetika": Ilukirjanduslikkus (lk 914), Luule poeetika (1788, sh osa ,,Kõne-lause ja piltkujundid"), Proosa poeetika (139194) J. Kraavi, ,,Postmodernismi teooria", lk 110135. S
[Todorov tõi näiteid Decameronist, nende küllaltki lihtsakoeliste novellide peal tema mudelid isegi töötavad] Jutustava diskursuse analüüs. Kuidas lineaarne tekst kujuneb ruumiliseks maailmaks. Todorov: 3 aspekti 1) moodus e kõneviis - kuivõrd sündmused on esitatud teoses. 2) ajaline organiseeritus (mis tekitab ka ruumi), suhe 2 ajalise telje vahel. a)Teksti enese aeg, väljendub lineaarse lugemise ajana, mis on antud ruumilisena – tekstikorpuse kujul. b)tegelaste aeg 3) teksti vaatepunkt, kelle vaatepunktist on sündmused antud. (Tõene v väär, täielik v osaline, kõik tegelased pole võrdselt informeeritud, vaatepunktid võivad liikuda, muutuda.) 1. moodus. Kirj teose maailm on osalt verbaalne, osalt mitteverbaalne. Tegelaskõne .- sõnaline, kirjeldused, sündmused jm mittekõneline. see on enam seotud tekstivälisega. Todorov kasutab proosatesti kahesusest kõneldes Platoni sõnu: mimesis – kõne kujutamine, autor imiteerib kellegi kõnet.
Kui romaani ühes peatükis kirjeldatakse ühe päeva sündmusi, teises aga aastakümneid, siis me räägime plaanide erinevusest. Just antud tüüpi konstruktsioonide ja suhete niisugune lõikumine viib selleni, et ebaoluline ja liiane ühes süsteemis osutub olevat oluline teises (õigemini: erinevalt tähendusrikas, väärtuslik teistes süsteemides). Sellega saavutatakse teksti raugematu informatiivsus ning tema toime niisugune kestvus, mida me tajume kui esteetilist toimet. Teksti vaatepunkt. Et oluline, väärtuslik on ainult see, millel on antitees, siis kujuneb iga kompositsioonivõte mõtet eristavaks, kui ta on lülitatud kontrastse süsteemi vastandustesse. Kui kogu tekst on välja peetud ühtainsat tüüpi plaanis, siis ei ole plaan üldse tajutav (näiteks kolm plaani Louis Paul Booni ,,Menuetis"). Nõndasamuti kujuneb ,,vaatepunkt" kunstilise struktuuri tajutavaks elemendiks sellest hetkest alates, kui tekib tema asendamise võimalus jutustamise raamides või teksti
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
