Jüri Kolgi ja Betti Alveri luuletuste analüüs ning suhe eesti luulekaanoniga Käesoleva essee eesmärgiks on võrrelda Jüri Kolgi luuletust "Veel kord luule" Betti Alveri luuletusega "Ei vaibu" eesti luulekaanoni taustal, tuginedes Tiit Hennoste artiklile "Kaanon. Kaanan". Hennoste artikli järgi on luulekaanon teatud kogum autoreid ja tekste, aga mitte ainult - see on ka kirjandussituatsiooni sees ja väljas olevate suhete võrk. Kaanonit püütakse säilitada osana pärandist. Näiteks on üsna tihti tegu kohustusliku kirjandusega, mida lugeja õpib koolis ja mida suur osa inimestest peab "tuumikuks". Veel parem näide on autorina
Kodutöö Betti Alver ja Jüri Kolk on erinevatest aegadest ja taustsüsteemidest pärit eesti kultuuritegelased, kellel on ka ühendavaid faktoreid. Betti Alver sündis aastal 1906 ning suri aastal 1989 ja tegeles peamiselt luulekunstiga, samas kui Jüri Kolk sündis aastal 1972 ning on peale luuletajaks olemise ka kirjanik, tõlkija ja publitsist. Neid mõlemaid ühendab tegutsemine Tartus ning ka see, et Jüri Kolk oli oma esikkoguga ,,Barbar Conan peeglitagusel maal’’ Betti Alveri debüüdipreemia nominent. Lisaks on ka nende loomestiilis mitmeid
Melani Mägi Luulekaanon Betti Alver ja Jüri Kolk on eri põlvkondadest pärit luuletajad, kelle ainsateks ühendavateks lülideks on esialgu vaid Tartu linn ning Betti Alveri debüütauhind. Essees analüüsitakse Alveri luuletuse "Ei vaibu" ja Jüri Kolgi "Veel kord luule" kuuluvust eesti luulekaanonisse Tiit Hennoste artikli ,,Kaanon. Kaanan'' (1997) põhjal. Betti Alver sündis 1906 ning suri aastal 1989, tuntust kogus peamiselt luulega. Naine tegi oma esimese kirjaniku debüüdi 1927. aastal novelliga "Liivi Deevidiivi", luuletaja hakkas tuntust koguma 1981.aastalpoeemiga ,,Lugu valgest varesest". Alveri luule on klassikaliselt vormirange ja sõnastuselt loomulik, tema luulest kumab läbi nii kurbust kui armastust. Oma
tundevabadus): igaühel on õigus oma elamustele ja tahtmistele. Väljaandeid Siuru tegevusajal: Siuru I–III (1917–1919) • Marie Under – „Sonetid“ (1917), „Sinine puri“ (1918) • Henrik Visnapuu – „Amores“ (1917), „Jumalaga, Ene!“ (1918) • Friedebert Tuglas – „Saatus“ (1917) • August Gailit – „Saatana karusell“ (1917), „Klounid ja faunid“ (1919; mh „Sinises tualetis daam”) • Johannes Semper – „Pierrot“ (1917) Gailiti luuletus, mis Underit ja tema luulet kritiseerib, viib Siuru lahkuminekuni. 2. Eesti luule põhisuundumusi ja autoreid 1917–28 KÕRGKIRJANDUSLIK UUSROMANTIKA – peaaegu kõik eesti luuletajad Underist Alverini. See periood kandub ka sõjajärgsesse aega (võimuvahetus). Säilib 1980ndateni, mil muutub luule alus. SOTSIAALEKSPRESSIONISM – Under, Visnapuu, Barbarus (eriti 1920ndate loomingus) – tunderõhutus.
Eesti kirjanduse ajalugu II 1. Loeng 10.09 ja 2. loeng 11.09.13 1917 revolutsioonid -> Veebruari revolutsioon, Oktoobri revolutsioon riigikorra kukutamise aasta. 1918 Eesti iseseisvumine -> Saksa okupatsioon 1918 1920 Vabadussõda 1924 kommunistide riigipöördekatse 1920. ja 1930. Aastate vahetus majanduskriis 1934 Konstantin Pätsi võimuhaaramine --> kehtestatakse osaline eeltsensuur; ei kata kõiki valdkondi. Formaalselt tsensuuriametit ei ole, aga propagandatalitus tsensuuri kehtestab. Kirjanik pidi hakkama arvestama, et tema sõnu kasutatakse / võidakse kasutada tema enda vastu. Eesti kirjandusest suurem osa on ilmunud tsensuuriajal.
Vabadusaateline loodusfilosoofia. Kuulutas kõikide inimeste, rahvaste ja rasside võrdsust, nõudis sotsiaalset õiglust. Ülistas lihtsaid inimesi, vaeseid, töölisi. Võitles normide, tabude ja tehislikkuse vastu. Kujundid on rõhutatult maised ja konkreetsed, mis teeb ta loomingu proosalaadseks. Ülistas inimese kehalist täiuslikkust, puhtust ja ilu. Uskus ühiskondlikku arengusse ja demokraatiasse, vaid hilisemas luules on märgata protesti USA liialdatud materialismikultuse vastu. Nt luuletus "Kui õitsesid sirelid viimati õues" kogust "Trummipõrin" (1865), pühendatud Abraham Lincolnile. 1855 ilmus esikkogu "Rohulehed" vaid 12 luuletust. Järgnevad luulekogud ilmusid sama pealkirja all, lisas vaid uue tsükli luuletusi, 1891/92 aasta väljaandes oli juba u 400 luuletust. Hümniline vabavärss oli tol ajal täiesti erandlik. Eestis samalaadne autor Jaan Kaplinski. Prantsuse sümbolism
Tuglase reisikiri (,,Teekond Hispaania" 1918). Lisaks avaldati kordustrükke ja tõlkeid. Siurulased tegid palju kaastööd ka ajalehtedele ja ajakirjadele. 1919. aastal hakkas Siuru lagunema isiklike ambitsioonide ja vastuolude tõttu loomingulistes põhimõtetes. ,,Siuru" oli ,,Noor-Eesti" traditsioonide jätkaja. Rühmituse kirjanduslikke taotlusi iseloomustavad estetismi ja vormikultuuri nõuded, liikumine nooreestiliku sümbolismi- impressionismi suunal. 2. Eesti luule põhisuundumusi ja autoreid 191728. KÕRGKIRJANDUSLIK UUSROMANTIKA otsustavad pöörde uusromantilisele kujundlikkusele teostasid ,,Noor-Eesti" põlvkonna luuletajad esimese kümnendi lõpuks. See periood kandub ka sõjajärgsesse aega (võimuvahetus). Säilib 1980ndateni, mil muutub luule alus. Autorid: peaaegu kõik eesti luuletajad Underist Alverini (SOTSIAAL)EKSPRESSIONISM laiemalt levis see luules 1919. aastast. Eesti poeedid
TARTU ÜLIKOOL FILOSOOFIATEADUSKOND EESTI KIRJANDUSE ÕPPETOOL Eike Metspalu HEIKI VILEP JA UUSIM LASTEKIRJANDUS BAKALAUREUSETÖÖ Juhendaja: dotsent Ele Süvalep Tartu 2007 SISUKORD SISSEJUHATUS .......................................................................................................... 3 1. LASTEKIRJANDUSEST JA UUSIMAST EESTI LASTEKIRJANDUSEST ... 5 1.1. Tõlkekirjanduse domineerimine ................................................................... 6 1.2. Intertekstuaalsus............................................................................................ 7 1.3. Diletandid...................................................................................................... 9 1.4. Elektroonilise meedia võidukäik................................................................. 10 1.5
Kõik kommentaarid