3 keskaja pilli kirjeldus (0)

Harf on näppkeelpill.
Harfi kõlakast laieneb ülevalt alla madalamate keelte suunas. Pillil looklevad ülaosa, kaela küljes asuvate haalestusverbilid ja kettad keelte pikkuse muutmiseks. Sammas on instrumendi toetamiseks, selle sees asuvad pedaale ja kettaid ühendav mehanism . Harfi mängitakse istudes, nii et pill toetub mängija õlale. Vasaku käega mängitakse madalamaid, parema käega mängitakse kõrgemaid keeli ning heli järelkõla summutatakse vajadusel peopesaga. Pilli jala sees on 7 pedaaliga mehanism. Iga pedaaliga saab kõrgendada talle vastavat Ühte oktaavi seitsmest helist (keelest) pool- või täistooni võrra.
Harfil on meeldiv, õrn kõla. Harfi kasutatakse nii soolo - kui ka orkestripillina. Tänapäeva harfil on 47 keelt, mis on häälestatud nagu klaveri valgete klahvide rida. Kõik c-keeled on värvilt punased, f-keeled aga sinised. Värvilised keeled aitavad mängijal oma pillil paremini orienteeruda. Harfi heliulatus on peaaegu sama suur kui klaveril .
Lauto on näppekeelpillide hulka kuuluv keelpill, mis jõudis Euroopasse araabia kultuurist. Renessansiajastul (15.–17. sajandil) oli lauto üks enamkasutatavaid instrumente . 18. sajandil hakkas huvi selle pilli vastu raugema ning alates 19. sajandist on seda mängitud küllaltki harva.Lautol on mitmeid erikujusid: erinevused on suuruses ja keelte arvus. Instrumendi sõrmlaud ehk krihvlaud on jaotatud krihvideks, millel vasaku käega fikseeritakse helikõrgus. Lautol on küllaltki lühike, iseloomuliku tahapoole pööratud häälestusosaga kael , topeltkeeled ning ümar mandlikujulise kaanega kõlakorpus.
Plokkflööt on puupuhkpill.Plokkflööte võib valmistada ka kunstmaterjalidest. Plokkflööti on Eestis juba 20. sajandi alguses õpetatud kui ettevalmistavat pilli mõne teise puhkpilli mängimiseks. Tõsiseltvõetavaks ja vanamuusika mängimise pilliks hakati teda pidama alles 1970ndatel. 2004. aastal toimus Eestis ka esimene plokkflöödifestival.
Välja otsitud andmebaasist " http://et.wikipedia.org/wiki/Harf "