20. sajandil tarbimisharjumusi mõjutanud leiutised (0)

20. sajandil tarbimisharjumusi mõjutanud asjad
1. Konveiermeetod tootmises ja autod
Elukvaliteedi paranemine Ameerika Ühendriikides peale esimest maailmasõda tõi endaga kaasa suurema tarbimise. USA tõusis maailmamajanduse esiotsa , kuna nii sõjas kui peale seda käitus ta peamiselt varustajana. Raha sissevool tõstis väga kiiresti ameeriklaste elukvaliteeti.
Suurt rolli mängis edaspidiselt Henry Fordi Ford Motor Company, mis esimesena maailmas võttis kasutusele konveieri ehk liikuva lindi meetodi. Nii hakati valmistama autot, mis kandis nime Mobile T või ka hellitavalt „Tin Lizzie“. Enne seda, kui auto laialdaselt ühiskonnas kasutust leidis liikusid inimesed peamiselt jala, trammidega või rongidega. 1924. aastaks tegutses üle Ameerika ligi kümmetuhat Fordi tootmiskompleksi ja 1927. aastaks oli müüdud 15 miljonit masinat. Fordi tootmismeetodiga muutus auto aina igapäevaesemeks ja võib öelda, et ka keskklassi inimese elu keskmeks.
Auto igapäevaesemeks muutumine tõi kaasa inimeste harjumuste muutumise, inimesed võisid kolida linnast välja poole, sest tööle sai sõita oma autoga , tekkisid eeslinnad . Nii tekkis ka ühiskondlik arvamus, et eeslinnades elab rikkam rahvas, kellel on maja ja auto. Linnas sees elaval inimesel ei olnud autot vaja, kuna tööle sai trolliga või jala, mis jällegi tekitas arvamuse, et need inimesed ei suuda omale autot lubada.
Autode luksusesemest tarbeesemeks muutumisega kaasnes ka teiste äride edenemine . Autosid oli vaja ju tankida, mis tekitas kasvu bensiinijaamade arvu kasvus ja tähtsaks said ka autoparandustöökojad. Kõik see tõi kaasa veel suurema majanduskasvu. Majanduskasv aga soodustas jällegi inimeste suuremat tarbimist, kodudesse ilmusid pesumasinad, külmkapid ja hiljem mikrolaineahjud. See jättis koduperenaistele rohkem aega ja mida paremat oli neil oma vaba ajaga veel teha kui jälle tarbida.
2. Suured kaubanduskeskused
Selleks andsid hea võimaluse suured kaubanduskeskused. Kindlasti ei ehitatud 20. sajandil maailma esimesi kaubanduskeskusi, esimeseks võib lugeda suisa 100-110 aastal ehitatud keskust Traianuse väljakul Roomas, milles tegutses mitmel korrusel poode ja muid äripindu. Mõningad keskused, mis ehitati 16.-17. sajandil on veel tänapäevalgi alles, nagu näiteks Marché des Enfants Rouges Pariisis ja Oxford Covered Market Oxfordis, kuid laiem levik sai siiski alguse alles eelmisel sajandil.
Londonis ehitati Regenti ja Oxfordi tänavatele ostukeskused, mille aknad tehti suuremad kui tavalistel majadel, et paremini kaupa eksponeerida. Väga tähtsaks kujunesid vaateaknad, sest see kujundas potentsiaalse ostja mulje poest enne seda, kui ta sisse astus, või pani ta otsustama, kas ta üldse tahab sisse astuda.
Ostukeskuste revolutsioonilisus seisnes selles, et kogu kaup, mida eluks vaja läheb on ühe katuse all kuid neid ei loodud vaid poodlemiseks. Kaubamaju sooviti luua justnimelt sellele keskklassile, kellel jäi kodustest kohustustest vabanedes nüüd palju aega üle. Need hooned pidid täitma ühiskondliku keskuse ülesannet, pakkudes nii otslemisvõimalust kuid ka kultuurset tegevust ja paika, kus tuttavatega suhelda.
Sellisena teame kaubanduskeskusi ka täna. Palju poode üksteise kõrval ja nii noored kui vanad kasutavad suuresti võimalust veeta aega pigem kaubanduskeskustesse paigutatud pinkidel või juues kohvikutes tassi kohvi, kui tänaval külmas. Lisaks on paljude kaubanduskeskuste juures tänapäeval kinod, nagu Cinamon Taskus või AHHAA 4D kino Lõunakeskuses, et täita kultuurset tegevust.
Enamvähem iga asi kaubanduskeskustes aga nõuab raha ja seepärast on ohuks liigne kulutamine. Raha võib otsa saada, ilma et oleks jõudnud selle eest osta neid asju, mis on tegelikult eluks vajalikud.
3. Krediitkaart
Sellest ohust võtsid kinni muidugi pangad , kes hakkasid väljastama kaarte, millega saab maksta isegi siis, kui hetkel oma arvelt raha ei ole võtta või ei soovita võtta. Kaardilt läheb maha krediit ehk see tähendab, et pank maksab antud ajahetkel kauba kinni, kuid kaardi omanik peab pangale summa tagastama.
Esimesed krediitkaardid tekkisid tegelikult juba 1900. alguses, kuid neid andsid välja müüjad ise. Esimene pangaga seotud krediitkaart loodi 1946. aastal. Esimesena hakkas krediitkaarte plastikust valmistama American Express aastal 1958. American Express tegutseb tänaseni edukalt krediitkaartide vallas ja nende krediitkaarti on võimalik soetada omale ka eestlastel.
Krediitkaartide tulekuga suurenes taaskord inimeste võimalus rohkem tarbida, kuid veelgi suurem kui kaubanduskeskustega, on oht üle kulutada. Inimene ei taju enam oma võimaluste piiri ära ja võib juhtuda, et krediiti kulutatakse rohkem kui tagasi jõutakse maksta. Krediitkaarte peetakse tänapäeval kõige levinumaks maksmisviisiks maailmas, kuid suurem osa kasutajaid elab ka mõningase krediidivõlaga, mõni suurema mõni väiksemaga.