Õiglus kui
ausameelsus
John Rawls
John Rawls
John Rawls (21. veebruar 1921 – 24. november
2002) oli USA filosoof , poliitilise filosoofia
professor Harvardi Ülikoolis ning raamatute A
Theory of Justice ( 1971 ), Political Liberalism ,
Justice as Fairness: A Restatement ja The Law of
Peoples autor. Teda peetakse üheks olulisemaks
20. sajandi ingliskeelseist poliitilistest
filosoofidest ja mõjukaimaks liberalismi
pooldajaks pärast John Stuart Milli .
Rawls on arvanud, et erinevused sotsiaalses
staatuses, võimus, rikkuses ja intelligentsuses
annavad privilegeeritud ühiskonnaliikmetele
ebavõrdse positsiooni ka moraalireeglite suhtes.
Rawls konstrueerib hüpoteetilise olukorra, kus
inimesed saavad ise kehtestada ühiskonnaelu
reeglid, eelnevalt teadmata oma tulevast
positsiooni või seda, millisesse ühiskonnakihti ta
kuulub ja mil määral peab ise hakkama saama. Oht
olla vaene, võimuta ja allasurutud paneks Rawlsi
arvates inimesed koostama reegleid, mis toetaks
kehvemaid, kuna nemad vajavad kõige rohkem
toetust, samas kui paremal järjel olevad inimesed
saavad ise hakkama.
John Rawls seletab õiglust nö algsituatsiooni kaudu,
mis eksisteeris tema arvates kujuteldavalt enne kogu
ühiskonna loomist. Inimene ei tea, mis sotsiaalses rol is
ta hakkab ühiskonnas olema, see teeb ta võrdseks
teistega ning ei omanda tal e algul mingit klassi ega
positsiooni.
ausameelsuse tähtsaks õigluse jaoks. Sinna juurde võib võtta kõik: aus mäng, aus võistlus ning aus kauplemine. Ausameelsuse küsimus tekibki siis, kui vabad isikud, kellel puudub üksteise üle mõjuvõim, asuvad ühiselt tegutsema, määratledes või tunnustades endi vahel reegleid, mis seda tegevust defineerivad ning hüvede ja koormiste jaotumise kindlaks määravad. Nagu ka iga moraalse kohustuse puhul, piirab ka ausa mängu kohus isiklukku huvi, kuigi õiglus ei nõua enda huvide piiramist ja ohverdamist, on paratamatu kui see mõnes situatsioonis siiski juhtuda võib. Õiglus ei saa piirduda enamuse heaoluga, seepärast ei saa olla ka mingit võrdsust, sest võimatu on tagada absoluutset heaolu. Samuti ei saa tõhusalt koos eksisteerida ka sisemistest moraaliotsustest tulenev kohustuslikkus (näiteks seadusandluse kodanlik ja
sajandi poliitilistest filosoofidest. Käesolevas essees käsitlen John Rawlsi artiklit "Õiglus kui ausameelsus", mis ilmus kogumikus "Kaasaegne poliitiline filosoofia. Valik esseesid". Käsitlusele võtan teema Rawlsi nimetatud õigluse printsiipidest. Kuidas Rawls käsitleb õiglust ja põhjendab väidet "õiglus kui ausameelsus"? Inimese loomusest, ebavõrdsusest ja ausast mängust kuni klassikalise utilitarismini. John Rawls on öelnud, et esmapilgul võib tunduda nagu tähendaksid õiglus ja ausameelsus sama asja ning, et pole mingit põhjust neid eristada. See mulje on autori meelest ekslik ja ma nõustun siinkohal tema arvamusega. Sest ühiskond üldse on kõike muud, kui õiglane. Tekstis käsitletakse õiglust osana ühiskondlike institutsioonide omadustest. Õigluse printsiipe vaatleb autor piirangute täpse sõnastusena, kuidas ühiskond või õigemini praktikatest lähtuvalt võib määratleda positsioone ja
Sisukord Sissejuhatus.................................................................................................................................2 John Bordley Rawls....................................................................................................................3 Õiglus kui ausameelsus...............................................................................................................3 Vabade võrdsete isikute idee...................................................................................................4 Algpositsioon..........................................................................................................................5 Printsiibid.....................................................................................................
saavutada või vältida. Teisest printsiibist võib järeldada, et lubatud on ainult sellised ebavõrdused, millest kõik kasu saavad. Neid printsiipe võib võrrelda mänguga, mille eripärasid ei ole võimalik ette näha. Rawlsi õigluse printsiipide puhul on oluline nii öelda algsituatsioon (üldine positsioon), kus inimesed hakkavad ühiskonnas olema, ilma mingit positsioon omamata. Seega on kõik algselt ühiskonnas võrdsel seisukohal. Rawls rõhutab, et õiglus ja ausus ei ole samad asjad. Õigluse küsimus kerkib esile siis, kui on olemas erinevad osapooled, kes suruvad teineteisele oma huvisid peale ning arvavad, et just nende esindatud huvid on arvesse võtmise väärilised. Praktika õigluse hindamiseks on olemas eraldi hindamissüsteemid, mida inimesed tunnustavad. Õiglastes praktikates tunnustatakse printsiipe, mis on nende praktikate aluseks. Selline tunnustamine tuleneb tavaliselt vihameele puudumisest ja õiglase kohtlemise tundest
peab põhinema eetilistel printsiipidel ning et ka moraalinormid pole pelgalt tuju, konventsiooni või otsustuse küsimus, vaid kujutavad endast objektiivset mõistlikkust. Mida tihedamalt on teineteisega seotud sotsiaalne ja juriidiline organisatsioon, seda suuremal määral satub positiivsesse õigusesse ka loomuõiguse printsiipe. 31 Õiglus kui eetika ja õiguse ideaalne suhe (P. Jõgi) Aristotelese sõnul on oluline proportsianaalsus ehk õiglus tähendab võrdsete kohtlemist võrdselt ning ebavõrdsete kohtlemist ebavõrdselt. Korraldav õiglus kohtleb aga kõiki inimesi nende voorustest või pahedest sõltumatult võrdsetena. 20 sajandi teisel poolel eksisteeris õigusfilosoofias kaks võrdselt ühekülgset lähenemist õiglusele – intuitivism ja utilitarism. Intuitivistlike ideede järgi tajuvad inimesed õigluse nõudeid intuitiivselt ning tegutsevad nö sisehäält kuulates
peab põhinema eetilistel printsiipidel ning et ka moraalinormid pole pelgalt tuju, konventsiooni või otsustuse küsimus, vaid kujutavad endast objektiivset mõistlikkust. Mida tihedamalt on teineteisega seotud sotsiaalne ja juriidiline organisatsioon, seda suuremal määral satub positiivsesse õigusesse ka loomuõiguse printsiipe. 31 Õiglus kui eetika ja õiguse ideaalne suhe (P. Jõgi) Aristotelese sõnul on oluline proportsianaalsus ehk õiglus tähendab võrdsete kohtlemist võrdselt ning ebavõrdsete kohtlemist ebavõrdselt. Korraldav õiglus kohtleb aga kõiki inimesi nende voorustest või pahedest sõltumatult võrdsetena. 20 sajandi teisel poolel eksisteeris õigusfilosoofias kaks võrdselt ühekülgset lähenemist õiglusele intuitivism ja utilitarism. Intuitivistlike ideede järgi tajuvad inimesed õigluse nõudeid intuitiivselt ning tegutsevad nö sisehäält kuulates
mineviku vigu". Viimane tähendab, et rikkuse ümberjaotamine tuleb kõnealla ainult ning ainult siis kui see on saadud ebaseaduslikult, ebaõiglaselt. Empiirilise suunitlusega turuliberaalide lipulaevaks on olnud nn Austria koolkond juhituna L. von Misese ja F. Hayeki poolt. Nendega väga saranaseid seisukohti heaoluriigi küsimustes on omanud aga ka normatiivse avaliku valiku teooria esindajad. 3 Hayeki meelest on sotsiaalne õiglus fiktsioon, sest vabas ühiskonnas ei eksisteerivat mingeid üldisi või ühiseid arusaamu õiglusest. Tema meelest pole paremat individuaalse panuse määrajat, kui selleks on turg. Turu jaotust ei saavat Hayeki järgi pidada õiglaseks või ebaõiglaseks, vaid ainult heaks või halvaks, sest tegemist pole inimeste endi tegevuse või tegevusteuse tagajärgedega. Igasuguse riikliku ressursside ümberjaotamise tagajärjel kaotavad Hayeki arvates kõik.
mitte kalduvusest, ihadest ja tunnetest. Teo motiiv Kantile tähtsam kui tagajärg. „Mõistus nõuab, et me iialgi ei varastaks ega valetaks.” Kanti kriitika: 1. Vastuolus intuitsiooniga (mõrvar küsib, kas jälitatav teie keldris peidus, Kant vastaks jah!) 2. Emotsioonide roll (ignoreerib emotsioonide nagu kaastunne, sümpaatia jne rolli moraali valdkonnas). 3) vooruseetika – vaprus, tasakaalukus, lahkemeelsus, eneseväärikus, tõearmastus, õiglus (Aristoteles) Keskendub indiviidi elule tervikuna. Tähtis pole mitte ainult teha õigeid tegusid, vaid ka omada õigeid kalduvusi, motiive ja emotsioone. Tähtis, et naudiks hea olemist, et poleks kiusatust halba teha. Voorused avalduvad toimepandud tegudes. Inspiratsiooniallikas: Aristoteles: „Inimelu eesmärk on „õitseng”. Voorus on käitumise ja tundmise muster, kalduvus
Kõik kommentaarid