KESKAEG 10-14. sajand ÜHISKOND: Võim ühiskonnas kuulus kirikule. Kirikutegelaste otsustega pidid nõus olema ka kuningad ja muud valitsejad. Kiriku mõju ulatus ka kunsti ja muusika üle- ehitati uhkeid kirikuid ja kloostrihooneid, kunstnikelt telliti nendesse pühapilte ja pühakute skulptuure. MUUSIKA: kirikumuusika põhivormiks sai GREGORI KORAAL-see on ühehäälne laul, mida lauluvad mehed, ladinakeelne, rahuliku-voogava viisiga. Ilmalikus muusikas tekkis RÜÜTLILAUL- aadlikke, kes olid hea võitluskunsti väljaõppega,nimetati rüütliteks. Nad said kindlasti ka muusikalise hariduse. Rüütlid pidid oskama oma ,,südamedaamile" laule luua ja neid ette kanda. Nad saatsid oma laule lautoga (keelpill). Teine ilmalikku muusikat tegev seltskond oli RÄNDMUUSIKUD- nemad rändasid paigast paika ja laulsid rahvalaule, esitasid rahvamuusikat, andsid teatri- ja tsirkusetendusi. Prantsusmaal kutsuti neid ZONGLÖÖRIDEKS
moodustasid koos siiski terviku. Viis figuuri on teataval määral variatsioonid üheainsa kuju liikumisest mitmesugustes asendeis ja pöördeis. Kui neid üksteise järel vaadata ja omavahel võrrelda, haarab meid otsekohe harmooniliselt voogavate rüüvoltide pehme, õrn musikaalsus. Juba iga üksiku figuuri juures paistab silma liikumisvormide mitmekesisus: pea on kergelt pöördunud ühele poole, keha teisele poole, käed on painutatud ja jalad risti. Voldistiku voogava joonterütmi tõttu mõjuvad figuurid kehatuina, peaaegu nagu kaskaja kujud, ehkki läbi rüü helkivad pooleldi katmata vormid on kütkestavamad, kui neid keskaeg iial tundis. Figuure pinnaga siduv joonestik põimib nad nagu mingiks ornamendiks, mis laotub kitsale haarmooniliste proportsioonidega plaadipinnale. Selle seisnebki Goujoni reljeefide põhiline erinevus pinnast väljatungivate ja pehmelt ümardatud vormidega antiikreljeefidest. Ka itaalia renessansi meistrid kasutasid
Meie esimesteks heliloojateks olid Aleksander Kunileid, Karl August Hermann ja Miina Hrma. KESKAEG 10-14. sajand HISKOND: Vim hiskonnas kuulus kirikule. Kirikutegelaste otsustega pidid nus olema ka kuningad ja muud valitsejad. Kiriku mju ulatus ka kunsti ja muusika le- ehitati uhkeid kirikuid ja kloostrihooneid, kunstnikelt telliti nendesse phapilte ja phakute skulptuure. MUUSIKA: kirikumuusika phivormiks sai GREGORI KORAAL-see on hehlne laul, mida lauluvad mehed, ladinakeelne, rahuliku-voogava viisiga. Ilmalikus muusikas tekkis RTLILAUL- aadlikke, kes olid hea vitluskunsti vljappega,nimetati rtliteks. Nad said kindlasti ka muusikalise hariduse. Rtlid pidid oskama oma sdamedaamile laule luua ja neid ette kanda. Nad saatsid oma laule lautoga (keelpill). Teine ilmalikku muusikat tegev seltskond oli RNDMUUSIKUD- nemad rndasid paigast paika ja laulsid rahvalaule, esitasid rahvamuusikat, andsid teatri- ja tsirkusetendusi. Prantsusmaal kutsuti neid
«Krambambuli» meloodial. Ühelt poolt on «Ambroosiuse laul» külalaul, teiselt poolt võib seda ka paroodiaks pidada. Kuigi siin ei leidu külalauludele omast rämedust ega sõnasõnalist pilget, on assotsiatsioonikoomika luterliku taustaga keskkonnas vältimatu. Seetõttu võiks «Ambroosiuse laulu» pidada omamoodi intellektuaalseks naljaks, millest arusaamine nõudis teadmisi. Koomiline efekt avaldub ka muusikaloo taustal, kus ambrosiuse hümn esindab varakristliku muusika vabalt voogava meloodia ja värsstekstiga koorilaulu. Sellesama pärast köitiski «Ambroosiuse laul» ju ka tundeid . LISA1: PÜHA AMBROSIUS, PIISKOP JA KIRIKU DOKTOR KOLLEKT Kõikvõimas taevane Isa, kes Sa püha Ambrosiuse
lühikest aega, sest 15. novembril 1963. aastal sai ta insuldi ja suri 21. novembril. Artur Lemba maeti 27. Novembril Tallinna Metsakalmistule. Artur Lemba – looming Artur Lemba kirjutas rohkem klaverimuusikat ja hoidus uutest muusikavoogudest. Tal oli rahulik, romantiline ja klassikaline stiil. Tema suurteks eeskujudeks olid P. Tsaikovski ja A. Klazunov. Artur Lemba kõige tuntuim teos on Esimene Klaverikontsert G-duur, mis sai tuntuks meeldejääva meloodia ja voogava muusika poolest. Viiuli repertuaarist on kõige tuntuim „Armastuse poeem“. Artur Lemba kirjutas Eesti esimese sümfoonia ja Eesti esimese ooperi „Sabina“ (1905), kuid millegipärast loetakse Eesti esimeseks ooperiks alles 1928. aastal avaldatud Evald Aava „Vikerlasi“. Artur Lemba kirjutas kaks sümfooniat, viis klaverikontserti, ühe rapsoodia klaverile ja orkestrile „Tuljaku“ teemal, kaks pidulikku avamängu sümfooniaorkestrile, ühe keelpillikvartetti, ühe
4) Kanalaiad Itaalia aedades mäenõlvad kaetud viinamarja ja oliiviistandustega kanalite rajamine Itaalia loodusega kohandumine loodusa alistamine (pügamine) 14. Prantsuse barokkaiad Aja jooksul hakati Itaalia renessanssaia põhimõitteid kohandama ka Prantsusmaal. Seal oli erinevalt Itaaliast maastik tasasem. Uus stiil sobitati laugema ja metsarohkema Prantsusmaa maastikuga. 16.-17. sajandil laienes tavaline renessanss-stiil mitmesse baroksesse vormi koos selle voogava liikumise ja sirgjoonelisema lähenemisega. Prantsuse barokkstiili kõige kuulsam kompleks - Versailles - valmisA. Le Notre kavandite järgi 1670. aastal. Prantsuse regulaarstiili arendati jätkuvalt looduse alistamise suunas. Aed pidi demonstreerima inimese võimu looduse üle. Aastate jooksul sai korrapärasuse kontseptsioon just Prantsuse aia sünonüümiks. Parterpeenarde loomine saab sisse täishoo. Kui algul mõisteti parteri all kogu lilleaeda, siis
Vähemjõukates kodudes kasutati kivi varjundite ringi kuuluvaid määrdunud mudapruune ja- rohelisi toone ja 18. saj. keskpaigaks rõõmsamaid, nagu merikarbiroosad ja hernerohelised. Euroopa vastureaktsioon barokkstiilile väljendus rokokoostiili tekkimises. Saanud alguse Prantsusmaalt ja levinud järk- järgult üle kogu mandri Euroopa, iseloomustas rokokoo kujundust asümmeetriliste, kaarduvate vormide nagu merekarbimotiivide, rullisoramentide ja voogava lehestiku kasutamine. Üldreeglina rõhutas neid õrnu, looklevaid vorme kullast, valgest ja elevandiluust ning pastelsetest sinistest, roosadest, rohelistest ja kollastest koosnev palett, kuigi mõnedes riikides, näiteks Portugalis olid sageli kasutusel rikkalikumad ja tugevamad värvitoonid. 18.saj. keskpaigaks, mille üht osa võib vaadelda kui mõju ja vastumõju ajaloolist jätku, hakati
Ruumi jaotamiseks kasutati sirme. Ka mööbli marketrii või nikerdatud dekoor oli samasuguse mustriga. Et juugendlikus sisekujunduses püüti ära kasutada ka tööstuslikult toodetud materjalide – klaasi ja metalli – eripära, siis kordus ühe interjööri kompleksi piires ka metallkonstruktsioonide või vitraažide ornament. Tapeedid kuulusid samuti sisekujunduslikku tervikusse. Tapeedimustrid põhinesid lineaarsetel taimemotiividel või moodustasid abstraktselt voogava pinna. 19./20.sajandi vahetusel hakati moodsates interjöörides kasutama ka „pestavat tapeeti“, kas linkrusti, mille ornamentaalne reljeefsus moodustus mitmest erinevast materjalist või puuvillamassist valmistatud reljeefse ornamendiga seinakattematerjali anaglyptat. Kujundamisel jaotati seinad tihti osadeks - reljeefse mustriga puitpaneel seina alaosas, tapeet üleval. Ka värvidega kujundatud sein oli jaotatud mitmeks osaks (dado e. alaosa, keskosa ja friis)
andma maad vallutajate mõnikord vägagi barbaarsetele kommetele.Järgnevat karmi ajajärku nimetatakse tänapäeval varaseks keskajaks, vahel ka kuigi mõnevõrra ekslikult pimedaks ajastuks. Kirik oli ainsaks institutsiooniks, mis tollase Lääne Euroopa vaenutsevaid hõime suutis kuidagiviisi ühendada. Naiste riietus: Kogu keskaja vältel pidid naised jäljendama meeste rõivaid, kuid hakkasid neid siiski tasapisi oma kehavormide järgi kohandama. Voogava rõiva mooditoojaks peetakse Akvitaania Eleanori. Jõukate naiste seljas võis näha raskest brokaadist õmmeldud kellukesekujulisi, järele lohiseva sabaga kleite. Vöökoht oli tõstetud kõrgele rinna alla, kuhu kinnitati ka lai dekoratiivne vöö, mis pidi seda kehapiirkonda veelgi enam esile tõstma. Kleidi ülaosa oli suhteliselt tagasihoidlik, kaelus enamasti kinnine. Varrukad võisid olla lihtsad ja liibuvad, aga
andma maad vallutajate mõnikord vägagi barbaarsetele kommetele.Järgnevat karmi ajajärku nimetatakse tänapäeval varaseks keskajaks, vahel ka kuigi mõnevõrra ekslikult pimedaks ajastuks. Kirik oli ainsaks institutsiooniks, mis tollase Lääne Euroopa vaenutsevaid hõime suutis kuidagiviisi ühendada. Naiste riietus: Kogu keskaja vältel pidid naised jäljendama meeste rõivaid, kuid hakkasid neid siiski tasapisi oma kehavormide järgi kohandama. Voogava rõiva mooditoojaks peetakse Akvitaania Eleanori. Jõukate naiste seljas võis näha raskest brokaadist õmmeldud kellukesekujulisi, järele lohiseva sabaga kleite. Vöökoht oli tõstetud kõrgele rinna alla, kuhu kinnitati ka lai dekoratiivne vöö, mis pidi seda kehapiirkonda veelgi enam esile tõstma. Kleidi ülaosa oli suhteliselt tagasihoidlik, kaelus enamasti kinnine. Varrukad võisid olla lihtsad ja liibuvad, aga
annaabi.ee 
