puukest. Eesti looduslikud liigid kasvavad kuni kolme meetri kõrguste põõsastena. Neid võib kasvatada ka iluaedades, kuid nad võivad kergesti metsistuda. Erinevatel kibuvitsaliikidel pole vanarahvas vahet teinud ja nii on ka nende rahvapärased nimed ühised. Kokku on neid väga palju. Orjaroos, orjavits, orjapuhm ja teised sellised näitavad tema kasutamist varasematel aegadel. Kibuvitsa teravate ogadega kaetud vitstega peksti orje, et valu ja piinad ning tekkivad vigastused suuremad oleksid. Kuid tal on ka südamlikumaid nimesid, nagu koidukannid, okasroos, metsroosipuu, neitsi-kannid või neitsilill. Nii et kibuvitsad on tähistanud nii hirmu ja valu kui ka ilusaid õnnehetki. Laialdaselt kasutatakse kibuvitsa paljunemisvahendid. Õitest tehakse kuulsat roosiõli, mida kasutatakse meeldiva roosiõielõhna saamiseks. Peale õli eemaldamist saab õielehtedest veel moosigi
hirmunud kitsed ja lambad määgisid nii et koobas kõmas üleni metsikutest häälitsustest. Lõpuks sai see kohutav öö otsa. Koidikul asus Polyphemos väljapääsu juurde, mille eest ta rahnu oli ära lükanud, ja jäi sinna passima, mõlema käe sõrmed takistamas, et koos kitsede ja lammastega ei lipsaks välja ka meie. Mida teha? Kuidas välja pääseda? Siis tuli mul hea mõte. Lasksin oinad vitstega kolmekaupa kokku siduda: kõik mehed klammerdusid keskmise looma kõhu alla. Ma ise haarasin hästi suure jäära kõhualusest villast. Nii lähenesime me koopasuule. Hiiglane kompas ainult loomade selga, mitte kõhualust ja nii pääsesid kõik mu kaaslased õnnelikult välja...... mina tulin viimasena. Kombates jäära, kelle kõhu alt ma kinni hoidsin, imestas Polyphemos: ,,Imelik , kuidas sa täna viimane oled? Muidu oled sa alati esimene
· Mõnes piirkonnas, kus sauna polnud, pesti end rehetoas. · Suitsusaunas oli suur keris mis köeti kuumaks. · Saaremaal ja Muhus hoiti saunas k lambaid. · Saun oli ravitsemise koht (pandi kuppe, masseeriti lihaseid). · Tähtsaim toiming saunas oli sünnitamine, sest seal oli sooja vett. AIAD, KANGRUD, RAUNAD, TALAD · Aiad ehitati õue ümer, kaitseks loomade vastu. · Metsavööndile iseloomulikuna levis püstaed ehk taraaed, mis tehti vitstega ühendatud hirtest ehk roigastest. · Lattaed horisontaalsetele pulkadele vertikaalsed latid peale laotud. · Soeselgaed ehk antsaed, sõõruaed heinamaade kaitseks, kiirest valmiv. · Vähemkäidavates kohtades ei tehtud väravat, vaid redeliga ülekäigukoht. · Saaremaal ja Läänemaal tähtis koht kiviaedadel. Tavaliselt põllult korjatud kivid. · Kombineeritud kiviaiad, kus pandi kiviaiale peale roigas- või lattaed. Põllu kaitseks.
*Andres tahtis uue aida ehitada, sest vana ei mahutand enam vilja ära, kuid Mari tahtis uut lauta, sest loomad jäävad haigeks ja surevad. Mari oli jälgi uurinud ja avastanud, et need tulevad Orust.*Antsu varrudele tuli ka Pearu. Olid seal ka köster ja rätsep Taar. Juttu tuli isamaalistest teemadest ja Pearu läks Taariga tülli ning võttis oma püksid jalast ning pani need rätsepale pähe. Selle tembu tõttu sai Pearu küla naiset käest nõgese ja vitstega tappa. Lõpuks palus ta andeks.*Järgmisel talvel hakkasid küla lapsed järjest surema. See sai alguse Kassiaru Jaska lastest.. Seal suri 6 last. Orul 2 last, Hundipalul 2 last ja Mäel surid Kata ja Juku, Anni. Anni suri palavikku, kuna lapsed käisid talvel paljalt lumehanges. Laste surm tõi Marile Jussi surma meelde ja ta arvas ka, et lapsed surid, kuna Mari oli Jussi surmas süüd. Andrsesle tuli meelde Krõõda surm. Andres ja Mari läksid tülli
(vt rektofoobia) Prosofoobia- hirm progressi ees. Psellismofoobia- hirm kokutamise ees. Pshhofoobia- hirm oma hinge, hingelaadi ees. Pshrofoobia- hirm klma ees. (ka keimatofoobia, etc) Pteromerhanofoobia- hirm lendamise ees. (ka aviatofoobia, etc) Pteronofoobia- hirm sulgedega kditamise ees. Pupafoobia - hirm hpiknukkude (marionettide) ees. Preksiofoobia- hirm palaviku ees. (ka febrifoobia, etc) Profoobia- hirm tule ees. (ka arsonofoobia) Rabdofoobia[1]- hirm karmi karistuse, (vitstega) peksmise ees. (vt mastigofoobia, etc) Rabdofoobia[2]- hirm karmi kriitika ees. Rabdofoobia[3]- hirm maagia ja "vlukepikeste" ees. (vt venefifoobia) Radiofoobia- hirm radiatsiooni, gammakiirguse ees. Ranidafoobia- hirm konnade ees. (vt batrahho-, bufonofoobia) Rektofoobia- hirm prsasoolehaiguste vm prasoolde puutuva suhtes. (vt proktofoobia) Rupofoobia- hirm mustuse, sopa jms ees. (vt seplofoobia) Russofoobia- hirm venelaste ja muu veneprase ees. Rpofoobia- hirm roojamise ees
ümbruskonnast. Lauldi ja peeti kõnesid (ka isamaalisi). Isamaaliste kõnede tõttu tekkis Rätsep Taari ja Hundipalu Tiidu vahel vaidlus ning köster üritas mehi rahustada, kuid sellest polnud eriti kasu. Vaidlus läks nii kaugele, et sekkus ka Pearu, kes rätsepale tema valmistatud püksid pähe tõmbas. Oma naise saatis Pearu siis koju uute pükste järele. Nüüd kõndis Pearu vaid linase särgi väel. Naistele see ei meeldinud ning nad hakkasid mehe sääri nõgeste, tikkerpuu- okste ja vitstega peksma. Ülejäänud päev mõõdus enam-vähem rahulikult. XXVIII Järgmisel talvel jäid Kassiaru Jaska lapsed lastehaigusesse ning vähehaaval surid 6 last. Ainult noorim laps Maali jäi ellu. Pered, kes olid käinud Kassiaru laste matustel, levitasid haigust ka oma lastele. Orul suri 2 last, Hundipalul 4 last, Ämmasool 2 last ja Raval 1 poeg. Võllal surid 2 last ja naine( veidi lapsiku olemisega). Aasemäe rahvas käis Orul matustel ja Andres ning Mari Hundipalul
Vanemal ajal olid heinamaad ühised, hein tehti talgutega ühiselt ja pärast jagati talude vahel. 19. sajandist on heinamaad talude vahel jagatud, piire tähistasid piirikivid. Enamasti oli iga talu heinamaal küün või mitu, tehti ka kuhje. Kaugematele heinamaadele mindi heina tegema mitmeks päevaks, ööbiti küünides. 19. sajandi lõpuni niideti kogu hein vikatitega, hiljem tulid hobuniidumasinad ja 20. sajandil traktorid. Lehisvihtu, vitstega kokkuköidetud oksakimpe tehti lammastele ja harvem teistele loomadele. Neid tehti tavaliselt pärast heinaaega, noore kuuga. Millal algas Eestis ulatuslikum pärandkoosluste kadumine ja millised on peamised põhjused pärandkoosluste kadumisel? Pärandkoosluste pindala hakkas aeglaselt vähenema 20. sajandi esimesel poolel seoses niitude ülesharimise ja kultuuristamisega, sest senine ekstensiivne maakasutus tavaliselt enam maaomanikku ei rahuldanud
puisniitudel väiksem. Vanemal ajal olid heinamaad ühised, hein tehti talgutega ühiselt ja pärast jagati talude vahel. 19. sajandist on heinamaad talude vahel jagatud, piire tähistasid piirikivid. Enamasti oli iga talu heinamaal küün või mitu, tehti ka kuhje. Kaugematele heinamaadele mindi heina tegema mitmeks päevaks, ööbiti küünides. 19. sajandi lõpuni niideti kogu hein vikatitega, hiljem tulid hobuniidumasinad ja 20. sajandil traktorid. Lehisvihtu, vitstega kokkuköidetud oksakimpe tehti lammastele ja harvem teistele loomadele. Neid tehti tavaliselt pärast heinaaega, noore kuuga.
20.PEATÜKK Ka Crassusel ei õnnestunud nüüd Spartacust kinni võtta. Mummiuse lüüasaamisest sai Crassus teada alles järgmisel päeval. Mummiuse leegioni põgenikud jõudsid rooma ja seal tekitas sõnum lüüasaamisest suurt paanikat. Siiski saadeti häbistatud põgenikud tagasi laagrisse. Siis hakkasid hukkamõistetud liisku heitma. Iga kümne sõduri hulgast üks, kes oli saanud liisu, anti liktorite kätte. Liktorid peksid teda algul vitstega ja raiusid siis pea maha. Nende vaprate hulgas kutsus välja kõige rohkem kaastunnet üks kahekümneaastane Aemilius Glabrio nimeline noormees. Lahingus oli ta gladiaatoritele vapralt vastu astunud ja isega haavata saanud. Ta ei põgenenud vaid oli kaasa haaratud põgenejate poolt. Kuid ikka langes tema peale halastamatu liisk ja ta pidi surema. Siiski tehti tema karistus lihtsamaks. Vitsad jäeti välja, temalt raiuti lihtsalt pea maha. Isegi Crassusel olid pisarad silmis, kui noormees tapeti
Rehepapp lisab veel, et kust kubjas teadis, et seal need kotid on, et ega ta ise neid enne sinna pannud ja unustanud neid sinna. Mõlemad vaikivad. Vahimees, kus vitsad? Pärast lõunat tõi kubjas Päärnale käsu, õhtul paruni juurde minna. Sama lugu oli ka Kai-ga (tüdruk, kellel kubjas pea veriseks lõi). Kai arvas, et see on ülekohus, et tal pekstakse pea veriseks ja veel kutsutakse kohtu ette ka veel. Kohtus piitsutati neid soolvees kastetud vitstega. Kui õhtul Kai ja Päärn paruni juurde läksid, määras parun neile karistused: Kai-le 30 soolast ja Päärnale 50 soolast, mille Päärn kaupleb 40 peale ning viisteist hoopi viieteist-aastaseke poisile, kes lohakalt oli kündnud. Esimesena võeti käsile poiss. Poiss karjus ja röökis, sest need löögid olid nii valusad. Nüüd oli naise Kai kord. Kai kiljus, nii et terve mets kajas. Metsas olev preili Marchand kartis, et kedagi lausa tapetakse seal
Karolina. Saksa rahvuse püha Rooma riik. Keiser Karl V 1532 lõi seadustiku- Constitutsio kriminalis Karolina ehk lihtsalt Karolina ehk kriminaalkohtuseadustik. Sisaldas rooma õigust, ka saksa tavaõigust. Kehtis kuni 1871.aastani. Tuli lisaks varasemale karistusele neljastamine ja uputamine, elusalt matmine. Kehalistest karistustest- keele äralõikamine avalikus häbipostis, sõrmede maharaiumine, kõrvade äralõikamine, silmade väljatorkamine. Mittepiinavad karistused- vitstega läbipeksmine, väljasaatmine. Häbistavad karistused- häbiposti panemine, häbikivide kandmine. 9. Kanooniline õigus. Ehk kirikuõigus. Euroopas oli hästi suur mõju. Apostlite poolt loodud normid- kanoones ehk karjakepp. Edasi tulid paavsti poolt loodud normid, 13.saj-14.saj. Grateanus 12.saj ühendas kõik kiriku poolt loodud normid ühte kogusse- corpus decletorum ehk dekreetide kogu. Normid hakkasid mõjutama väga erinevaid suhteid
Rehepapp lisab veel, et kust kubjas teadis, et seal need kotid on, et ega ta ise neid enne sinna pannud ja unustanud neid sinna. Mõlemad vaikivad. Vahimees, kus vitsad? Pärast lõunat tõi kubjas Päärnale käsu, õhtul paruni juurde minna. Sama lugu oli ka Kai-ga (tüdruk, kellel kubjas pea veriseks lõi). Kai arvas, et see on ülekohus, et tal pekstakse pea veriseks ja veel kutsutakse kohtu ette ka veel. Kohtus piitsutati neid soolvees kastetud vitstega. Kui õhtul Kai ja Päärn paruni juurde läksid, määras parun neile karistused: Kai-le 30 soolast ja Päärnale 50 soolast, mille Päärn kaupleb 40 peale ning viisteist hoopi viieteist-aastaseke poisile, kes lohakalt oli kündnud. Esimesena võeti käsile poiss. Poiss karjus ja röökis, sest need löögid olid nii valusad. Nüüd oli naise Kai kord. Kai kiljus, nii et terve mets kajas. Metsas olev preili Marchand kartis, et kedagi lausa tapetakse seal
aprillist kuni 12. maini, lepakuu ja järgneb viirpuukuu. Urbepäeva ehk palmipuudepüha peetakse Eesti rahvakalendris pühapäeval enne lihavõtteid ning see märgib ühtlasi lihavõttepühade-eelse nn suure nädala algust. Urbepäeva traditsioonides on olulisel kohal pajuurvad, sageli tuntaksegi urbepäeva (urvapäeva, urvepüha, urvsipüha, Lutsis urgõpäiva) nime all. Pajuurbadega löömine (urbimine ehk urvitamine) või mõne muu puu (palmi, pöögi, kase, elupuu, kuuse jne) vitstega peksmine on rahvusvaheline komme, mille tekkeaeg ulatub eelkristlikku perioodi. 9 4. Aed-õunapuu (Malus domestica) Aed-õunapuud hakati kultiveerima umbes 20 000 aastat tagasi ja sellega võib ta olla esimene kodustatud taim. Aed-õunapuu looduslikuks eellaseks peetakse mägi-õunapuud (Malus sieversii), mis kasvab Lääne-Hiinas ja Kesk-Aasias. Aed- õunapuu arengus on teatud osa olnud ka mets-õunapuul (Malus sylvestris) .
) Uputamist kasutati enamasti naiste puhul. Elusalt tapeti naisi lapse tapmise eest. Kehakaristused: - keele ära rebimine tavaliselt solvamise eest, isik seoti posti külge. - Sõrmede maha raiumine valevande andmise eest. - Kõrvavade ära lõikamine väiksemate varguste eest. - Silmade välja torkamine kasutati tihti surmanuhtluse asemel või kuritegude kaasaaitamise eest. Mittepiinavad karistused: - vitstega läbipeksmine. - Väljasaatmine, sageli oli see lisakaristuseks. Häbistavad karistused: - häbiposti paigutamine. - Häbikvide kandmine kasutati naiste puhul, kes jättis lapse hooletusse. 20 9. Keskaegne kanooniline õigus. Hakkasid tekkima kiriku kogudused, mis ei olnud omavahel seotud. Juba 12 saj-l hakkasid
Ema tahtis mind ohvitseriks teha, isa diakoniks, tädi kohtunõuni-kuks, vanaema kuninglikuks protonotariks, vanatädi sõjaväe varahoidjaks. Ma ise aga hakkasin hulguseks. Seda ütlesin ma isale, see paiskas mulle needusi näkku, emale, see hakkas eidekesena töinama ja visi-sema nagu see puuhalg seal restil. Elagu lõbu! Olen päris jabur! Kulla kõrtsitüdruk, too teist veini! Mul on veel raha. Suresne'i vein ei kõlba enam. See kratsib kurku. Jumala eest, ennem kuristan kurku korvi-vitstega!» Rahvahulk plaksutas naeru lagistades. Nähes, et lärm ümber suureneb, hüüdis skolaar: «Kui tore müra ja kära! Populi debacchantis populosa debacchatio!» 1 Siis hakkas ta laulma kanooniku häälega, kes õhtuteenistust peab, silmad üles tõstetud nagu ekstaasis: «Quae cantlca! quae organa! quae can-tilenae! quae melodiae hic sine fine decantantur! sõnani melliflua hymnorum organa, suavissima angelorum me-lodia, cantica canticorum mira. . J2» Ta peatus ja lisas:
annaabi.ee 
