Ilmar Laaban (1921 2000) Sürrealistliku luule viljeleja Publitsist Tõlkija Kirjanduskriitik Sürrealismi olemus xx saj kirjandusvool Tekkis Prantsusmaal ja tugineb S.Freudi õpetusel Käsitab lähtealusena unenägu,nägemust, vaistlikke seoseid Eitab traditsioone ja loogikat Eesti kirjanduses on esinenud alates 1930. aastatest Ilmar Laaban sürrealistliku luule viljelejana Juba kodumaal ilmunud luuletused "Deliirium sügisest hobukastanile " ja "Laul seitsmest ulmast ja hobusest"(1938) osutasid, et tema maailmavaateks on sürrealism. Sõja tõttu sai temast pagulane ning looming tervikuna ilmuski seal. Kogu "Ankruketi lõpp on laulu algus" ilmus Stockholmis 1946. Siin mõtestatakse lahti luuletaja elukreedo: ELADA VABANA VÕI SURRA. Siit saad lugeda viimast stroofi luuletusest "Elada vabana või surra : Elada rohuna mõrvari haual
Koostanud noorte loomingu kogud "Sõna" 1-2, 4-7 (LR 1980, 1981, 1982, 1983, 1984). Tõlkinud teatritele inglise keelest näitekirjandust (A. Wesker, N. Simon, E. O`Neill, P. Stoppard, D. Pownall). Käinud välisreisidel Koreas, Vietnamis, Mongoolias, Uus-Meremaal jm. Ning jäädvustanud muljed reisikirjades ("Reisid", 1990). M. Lühiproosat on tõlgitud vene, inglise, saksa, soome ja gruusia keelde. Mihkel Mutt ilmus eesti kirjanduse "eesliinile" 1980-ndate aastate algul iroonilise proosa viljelejana. Kirjanduskriitilisi artikleid avaldas ta juba seitsmekümnendatel, kuuludes niisiis Tiit Hennoste periodiseeringu kohaselt keskmisse eesti kriitikute põlvkonda. Muti ajakirjanduslik looming asjatundlik ja tasakaalukas köitvalt sõnastatud ja moodsalt rahvakeelne, asjatundlikult refereeriv ja innukalt kaasamõtlev, õpetav ja vahel koguni õpetlik, võrdse innuga loomeprobleemidesse ja olmeküsimustesse süvenev.
septembril 1903. aastal. Mart Raud käis külas koolis Heimtali (täna Pärsti vald ) ja valla koolide Paistu ja Viljandi . Hiljem õppis ta Tartu Ülikoolis õpis kirjandust. Aastal 1920, Raud liitus kirjanduslik liikumine Arbujad. ,,Debüteeris luuletajana (1919), teda peeti 1920. aastatel üheks lootustandvamaks nooreks autoriks. Esimesed värsikogud "Kangastused" (1924) ja "Äitsmik" (1925) sisaldavad murdekeelt ja esitlevad autorit romantiliselt igatseva luulelaadi viljelejana. Lüürikueeldusi tõendasid looduspiltide plastilisus ja sõnaleidlikkus. Kogus "Rusemed" (1927) leidub groteskseid pilte, on märgata autori liikumist sotsiaalsema luule suunas. 1920. aastatel alustas M. Raud paralleelselt värsiloominguga ka lühiproosa avaldamist, järjejuttudena ajalehtedes ilmusid asunikuromaanid "Metsa Manni" (1924) ja "Uued inimesed" (1925). Samal perioodil katsetas kärarikkalt arvustajana."3 1 õpik ,,LÜHIKE EESTI KIRJANDUSLUGU" lk. 52 2
(1943), "Jõud ja valgus" (1948). Siin leidub nii siirast paatost kui ka võitluspäevade elu- ja ilujaatavat lürismi. Omapärasemaid teoseid on "Ballaad sinirebasest", milles dramatismiga liitub aine satiiriline käsitlus. Siingi esineb refrään, ja just sellega saavutab autor ülesehitusliku keskendatuse ning mõjuva puändi. Esimesed värsikogud ,,Kangastused" (Tartu 1924) ja ,,Äitsmik" (Tallinn 1925) esitlevad autorit romantiliselt igatseva luulelaadi viljelejana, arenevaid lüürikueeldusi tõendavad loodusmaalingute plastilisus, sõnaleidlikkus ja värsitehniline ladusus. Eepilist luulet sisaldavasse kogusse ,,Rusemed" (Tartu 1927) ulatub ka sotsiaalseid probleeme, domineerima pääseb ainestiku ekstravagantsus ja grotesksus. Selgemate sigtide, püsivamate suunatähisteni ning kõlavama vormini jõudis Raud värsikoguga ,,Kauge ring" (Tartu 1935). Kasvava osakaalu omandab siin mõtlev ja analüüsiv, üha enam inimest ja tööd poetiseeriv luulesõna
seda teeks kunstniku individuaalsuse kadumiseni. Ometi pidi veepeal püsimiseks selle kunstisuunaga kaasa minema, mida Karin Luts ka tegi, aga tasapisi ja vaikselt. Tema töödes olid alati olnud keskseks teemaks inimfiguurid ning tee nendest läbi üha suurema vormiüldistuse kaudu abstraktsionismini oli keerukas. Zanrina kasutas ta enamasti natüürmorti. Kriitikute arvamused olid vastakad. Mõni pidas teda tõeliseks meistriks abstraktsionismi lüürilis-koloristliku haru viljelejana ja teine arvas, et kunstniku loomingu kataloogist võiks abstraktsionismi perioodi üldse välja jätta. Tundes end ummikus olevat, leidis ta enda jaoks graafika ning sukeldus selle tehnikavõludesse täielikult, pöördudes tagasi maalikunsti alles 1970ndatel. Tema töödel olid nüüd kujutatud sürrealistlikumad teemad, mida aegajalt ka varasematest töödest oli läbi käinud alates juba kooliaegsetest töödest. Teda paelus väga sürrealistliku maalilaadi fantaasiarikkus ning irreaalsus
vääriliseks tegevuseks; teose pealkiri aga kinnitab Opitzi poolt saksakeelsele luulele kehtestatud reeglite järgimist. Eestikeelset luulet kirjutas R. Brockmann siiski ainult pulmadeks, muud puhud leidsid eesti keeles ülistamist alles Brockmannile järgnenud autorite poolt. Kadrina-periood Kuigi R. Brockmann oli üksikuid juhuluuletusi kirjutanud juba enne Tallinna tulekut, poleks ta ilmselt ilma P. Flemingi otsese eeskuju ja sõpruseta aastail 16351639 olnud ilmaliku juhuluule viljelejana nii produktiivne ja oleks pühendunud tõenäoliselt juba varem intensiivsemalt oma teoloogikutsumusele. Hoolimata tihedast sidemest Tallinna ja Eestimaa kirikutegelastega (Pühavaimu kiriku estofiilist õpetaja Simon Blankenhageni, eestikeelse kirikukirjanduse rajaja ja Kadrina pastori Heinrich Stahli, Eestimaa piiskopi Joachim Jheringi ja teistega) ning esimestest katsetest kirikulaulude eestindamisel 1636, lükkas Brockmann siiski kuni 1638. aastani
Kunsti arendamiseks ja näituste korraldamiseks asutati ühinguid. 1920. aastatel avaldas eesti kunstnike loomingule tugevat mõju ekspressionism (A. Vabbe, K. Mägi jt.), levisid kubism, konstruktivism jt. formalistlikud voolud. 14 Skulptuuris oli silmapaistev koht J. Koortil, kelle kunstiline küpsus kulmineerus just tema selle aja eesti talumeeste ja naiste portreedega. Ta saavutas tunnustuse ka loomaplastika viljelejana ning keraamikuna. Figuuriplastikas tõusis esile A. Starkopf. Tema dekoratiivse vormiga mehine graniidistiil omandas lõpliku kuju 1930. aastatel. Kujutav kunst kodanlikus Eestis arenes kehvade majanduslike tingimuste kiuste. Ka kunstnike hulgas levisid opositsioonilised meeleolud. Selle perioodi tuntuim skulptor J. Koort sattus kodanlusega nii teravasse vastuollu, et siirdus 1934. aastal Nõukogude Liitu. 1930
Siiski jätkus võimude soovitusel steriliseerimine siis, kui arstid arvasid, et inimene ei saa laste kasvatamisega hakkama või on vaimse puudega. Steriliseeriti ka nn sotsiaalse näidustusega inimesi (nt prostituute) ja päriliku puudega inimesi. Kokku steriliseeriti Nõukogude Eestis hinnanguliselt umbes tuhat inimest. (Wikipedia) KOKKUVÕTE Kallingu hinnangul on Eesti paraku läinud ajalukku just negatiivse eugeenika (sund jms) viljelejana ning steriliseerimisseaduse taga oli suuresti Eesti arstkond. Ja nii kui selgus, oli eugeenikaga ja seltsiga seotud paljud Eesti juhid ja teadlased, kuid huvitaval kombel nende elulood (nt Tõnisson, Päts jt) nende rolli selles ,,tõupuhtuse" elluviimises suurt ei kajasta. Samuti vaikib sellest sotsiaalministeeriumi (mis loodi sotsiaalhooldus-, tervishoiu- ja tööministeeriumi liitmisel) ajalugu, mille uurimine mul praegu käsil on.
harjutud elama ja millest poleks tahetud loobuda ka moodsa arhitektuuri saabudes. Eestlased on ühed vähesed, kes võtsid moodsa arhitektuuri omaks küll mugandatult, kuid üsna ruttu. Mis sellest sai? Nõukogude aeg tõi eestlase koju ühtlustumise. Mida aeg edasi, seda enam inimesi elas samasuguse ruumilahendusega väikeses korteris, mida sisustasid samasugused mööblitükid. Rahvusromantilise suuna viljelejana püstitas ta ühena esimestest küsimuse eesti arhitektuuri rahvuslikkusest. Karl Burmani(vanem) projekteeritud Kalevi seltsimaja Pirital, mis ilmekalt sünteesis moodsust ja rahvuslikkust, on jäänud Eesti arhitektuuri sümbolehitiseks. 19. Mis sai Eesti kunstist 1940ndatel ja 1950ndate algul? Kuidas seda ametlikku joont nimetatakse? Mida ametlikult ülistati, milline oli vormikeel? Tornid! Näited (Stalinism)
annaabi.ee 
