· vallakohus- lahendas talupoegade omavahelisi nõudmisi ja vaidlusi ning mõistis kohut talupoegade väiksemates süüasjades. Vallakohtu kohustuste hulka kuulus: vaeslaste varanduste hoolekanne, neile eestkostjate määramine, nekrutite valik, järelevalve kümnise ja kohtumaksude laekumise, magasiaida ja vallalaeka üle. · magasiait- talupoegade ühisomand. Varuvilja hoidmise koht, kuhu tuli igal aastal anda teatud viljakogus. · nekrut- · passiseadus- 1863.a. hoogustab talupoegade väljarändamist Venemaale. 3. Aastaarvud: · 1700a.-Põhjasõja algus.Venelased ründavad Narvat. · 1704.a.- Kastre jõe lahing Emajõel.Tartu ja Narva vallutamine. · 1710.a.-Tallinna kapituleerumisega on venelased kehtestanud ülemvõimu kogu Eestis. · 1721.a.- Uusikaupunki rahuga loovutab Rootsi Eesti- ja Liivimaa Vene riigile. · 1739.a
ülesannete täitmise. Võib liialdamata öelda, et Egiptuses tehti enamik töid kirjutajate järelvalve all. Enamik egiptlasi olid talupojad. Et kogu maa kuulus vaaraole ja talpojad harisid seega vaarao ehk riigi maad, siis olid neil riigi ees ka kindlad kohustused. Kui vili võrsuma hkkas, hindasid kirjutajad tulevase saagi tõenäolist suurust ja kehtestasid sele järgi maksumäära, millele vastav viljakogus tuli igal talupojal pärast koristust riigi salvedesse anda. Kohustuste täitmatajätjat ootas karm karistus - piitsutamine või orjastamine. Talupoegade koormiste hulka kuulusid ka niisutussüsteemide rajamine ja korrashoid, samuti töö muudelgi riiklikult korraldatud ehitustel. Nii püramiidid kui ka templid olid rajatud suuremalt jaolt talupoegade kätega. Käsitöölised töötasid enamasti vaarao ja ülikute losside ning templite juures ning allusid
riigi lagunemiseni Egiptuses. Lisaks nimetatule kuulusid kõrgema ametkonna hulka kõrgemad väepealikud. Keskmise ja alama astme ametnikke nimetati kirjutajaks. Nemad pidid kontrollima töötajate tegevust: märkisid üksikasjalikult üles kõigi kohustused, jälgisid töö kulgu ja fikseerisid ülesannete täitmise. Elanikkonna põhimassi moodustasid talupojad. Peale põlluharimise oli nende ülesandeks anda vastav viljakogus riigi salvedesse ja niisutussüsteemide rajamine ja korrashoid ning töö muudelgi riiklikult korraldatud ehitustel. Kohustuste täitmatajätmist karistati kas piitsutamise-ga või orjastamisega. Põlluharijatest olid eraldunud käsitöölised , kes töötasid enamasti vaarao ja ülikute losside ning templite juures ning allusid samuti riigivõimu kontrollile. Töötegijatele tasuti toiduainete ja tarbeesemetega , sest raha Egiptuses ei tuntud.
avaliku korra järele vallas ning haldasid vallalaekaid ning magasiaitu. Ilma vallakohtu loata ei tohtinud mõisnik talupoega talust välja tõsta ega ka ilma maata müüa. Vallakohtud eksisteerisid Eestimaal kuni 1817. Aastani. Talupoegi sidus ühtseks kogukonnaks veel ühine vastutus magasivilja varumisel ning vaestehoolekanne. Magasivili oli viljavaru, millest talupojad said hädaaegadel laenu võtta. Varuvilja hoidmiseks tuli talupoegadel ehitada magasiait ja anda sinna igal aastal teatud viljakogus. Nii magasivili kui ka ait oli talupoegade ühisomand, mille suhtes mõisnikel oli vaid järelvalveõigus. Vaestehoolekanne seisnes selles, et kogukond pidi ühiselt toetama oma töövõimetuid ja puudustkannatavaid liikmeid. Tavaliselt saadeti need külakorda, talust tallu, kus neile mõneks nädalaks ulualust ja toidupoolist anti. Talurahva koormised 1868. Kaotati teoorjus ametlikult. Talurahva õlul lasusid riiklikud koormised, millest olulisemad olid pearaha ja nekrutianmine
19 saj alguses hakkas mõisa kõrvale kujunema talurahva kui seisuse omavalitsus vallakogukond. Loodi ka vallakohtud, mis lahendasid tp omavahelisi riiu-varanõudeasju, nõudsid sisse mõisakoormisi ning karistasid väiksemate ülesastumist eest. 1820 hakati vallakohtuid nim kogukonnakohtuteks. Talupoegadel oli ühisvastutus magasivilja varumisel. See oli viljavaru,kust tp said hädaaegadel laenu võtta. Sinna pidi iga a teatud viljakogus panema. Kogukonna ül oli ka vaestehoolekanne. Pidi toetama töövõimetuid ja puudustkannatavaid inimesi. Selleks rajasid rikkamad vallad vaestemaju, vaesemates taludes käisid nad külakorda, talust-talusse, kus neile mõneks nädalaks peavarju ja toitu anti. Kogukondade juhtideks valiti talupoegade seast Eestimaal talitaja ja Liivimaal vöörmünder. TALURAHVA KOOSSEIS Talurahvaseisus jagunes mõisa-ja külarahvaks. Viimaste seas oli keskne koht
müüa Eksisteerisid Eestimaal 1817.-ni, Liivimaal nimetati vallakohtud 1820. kogukonnakohtuteks, need seati sisse ka Saaremaal. Eestimaal taastati kogukonnakohtud alles 1866. Kohtud likvideeriti 1889. kohtureformiga. Ühtseks kogukonnaks sidus ka vastutus magasivilja varumisel ning vaeste hoolekanne. · Magasivili oli viljavaru, millest talupojad said hädas laenu võtta. Talupoegadel tuli ehitada magasiait ja anda sinna igal aastal teatud viljakogus mõlemad olid talupoegade ühisomandid, mille suhtes mõisnikel oli järelvalveõigus. · Vaeste hoolekanne seisnes selles, et kogukond pidi toetama oma töövõimetuid ja puudustkannatavaid liikmeid. Need saateti külakorda- talust talusse. Hiljem hakati ehitama vaestemaju. Palju sõltus veel mõisnikust: ta oli kogukonna üldkoosoleku kokkukutsujaks ning kõigi otsuste kinnitajaks. Vallakogukonna juhiks valiti talupoegade seast Eestimaal talitaja koos abimeestega ja
fikseerisid ülesannete täitmise. Paljud neist ametnikest pärinesid lihtrahva hulgast, kuid olles pikkade aastate jooksul visa vaevaga omandanud koolihariduse, seisid nad ühiskondliku positsiooni poolest muudest töötegijatest kõrgemal. Enamik egiptlasi olid talupojad. Kogu maa kuulus vaaraole ja talupojad harisid riigi maad, siis olid neil riigi ees ka kindlad kohustused. Kirjutajad hindasid tulevase saagi tõenäolist suurust ja kehtestasid selle järgi maksumäära, millele vastav viljakogus tuli igal talupojal pärast koristust riigi salvedesse anda. Enamasti moodustas see umbes poole oodatavast saagist. Kohustustest kõrvale viilijat karistati piitsutamise või orjastamisega. Käsitöölised müürsepad, puusepad, nahaparkalid, pottsepad, kullassepad jt töötasid enamasti vaarao ja ülikute losside ning templite juures ning allusid samuti riigivõimu kontrollile. Raha Egiptuses ei tuntud, siis maksti töötegijaile tasu toiduainete ja tarbeesemetena
kolmanda sulased. Vallakohtud lahendasid talupoegade omavahelisi riiu- ja varanõudeasju, nõudsid sisse mõisakoormisi ning karistasid väiksemate ülesastumiste eest. 1820. aastatel hakati vallakohtuid nimetama kogukonnakohtuteks. Magasivili: Seda kogusid talupojad ühiselt. See oli viljavaru, millest talupojad said hädaaegadel laenu võtta. Varuvilja hoidmiseks tuli talupoegadel ehitada magasiait ja anda sinna igal aastal teatud viljakogus. Külarahvas: Pererahvas (40%) neil oli keskne koht ja nende õlul lasus tegelikult mõisakoormisi täitva talu majandamine. Sulasrahvas (30%) tegid mõisapõldudel teotööd Vabadikud e. popsid (20%) elasid suurematel talude äärealadel ja omasid väikest maalappi ja eluaset. Nende tööjõudu kasutati taludes kibedamatel hooajatöödel. Mõisarahvas: (10%) Mõisateenijad ja Mõisasundijad (kilter, kubjas)
valisid endi hulgast peremehed ja kolmanda sulased. Vallakohtud lahendasid talupoegade omavahelisi riiu- ja varanõudeasju, nõudsid sisse mõisakoormisi ning karistasid väiksemate ülesastumiste eest. 1820. aastatel hakati vallakohtuid nimetama kogukonnakohtuteks. Suur tähtsus eneseteadvustamise arengule. Magasivili talupoegade ühine kogutud vili, kust sai häda korral laenu vötta. Varuvilja hoidmiseks tuli talupoegadel ehitada magasiait ja anda sinna igal aastal teatud viljakogus. KÜLARAHVAS: ->pererahvas - neil oli keskne koht ja nende õlul lasus tegelikult mõisakoormisi täitva talu majandamine. Sulasrahvas - tegid mõisapõldudel teotööd.-> Vabadikud ehk popsid- elasid suurematel talude äärealadel ja omasid väikest maalappi ja eluaset. Nende tööjõudu kasutati taludes kibedamatel hooajatöödel. Mõisarahvas - nende hulka kuulusid mõisas elavad ja sealt ülalpidamist saavad majateenijad, mõisasundijad, mitmesugused ametimehed ja käsitöölised.
Vallakohtud lahendasid talupoegade omavahelisi riiu- ja varanõudeasju, nõudsid sisse mõisakoormisi ning karistasid väiksemate ülesastumiste eest. 1820. aastatel hakati vallakohtuid nimetama kogukonnakohtuteks. *magasivili-seda kogusid talupojad ühiselt. See oli viljavaru, millest talupojad said hädaaegadel laenu võtta. Varuvilja hoidmiseks tuli talupoegadel ehitada magasiait ja anda sinna igal aastal teatud viljakogus. *Külarahvas: ->pererahvas- neil oli keskne koht ja nende õlul lasus tegelikult mõisakoormisi täitva talu majandamine. Peremees ja perenaine tegid tööd talu -> sulasrahvas- tegid mõisapõldudel teotööd. ->vabadikud ehk popsid- elasid suurematel talude äärealadel ja omasid väikest maalappi ja eluaset. Nende tööjõudu kasutati taludes kibedamatel hooajatöödel.
annaabi.ee 
