Heteromeerne tallus ("tüüpilised" samblikud) on mitmekihiline: koorkiht (ülemine, sageli esineb ka alumine) seenest, vetikakiht, südamikukiht (hõre, ~seenest). 3. Samblike vegetatiivne paljunemine. Vegetatiivne paljunemine toimub tallusetükikeste või spets. vahendite (soreedide, isiidide) abil. Mõlemad samblikukomponendid levivad koos. 4. Samblike eoseline paljunemine. Kottsamblike täielik arengutsükkel eoselise paljunemise puhul. 1. Samblikutallus viljakehadega, mis sisaldavad kotteoseid 2. Kotteosed vabanevad ja levivad õhu või vee abil 3. Kotteosed satuvad soodsatesse tingimustesse, idanevad 4. Idanenud eostest arenevad seenehüüfid 5. Väliskeskkonnas peab leiduma sobivaid fotobiondi rakke 6. Seenehüüfidest ja fotobiondi rakkudest areneb soodsate tingimuste korral uus samblikutallus 7. Tallusel arenevad isas- ja emassuguorganid (pükniidid ja arhegoonid) 8. Toimub viljastamine (sugurakkude ühinemine) dikaarüon 9
parasiitideks, moodustades suurema osa taimede ning loomade parasiitidest. Parasiidid:taimedel, seentel, imetajatel, lülijalgsetel (ka kaaslejad), nematoodidel (kägistajad) Sümbiondid: taimedega:endofüüdid, samblike moodustajad (koos rohevetikate ja/või tsüanobakteritega), erikoidse ja ektendomükoriisa moodustajad, loomadega (sh. putukatega) Saprotroofid:puidul, puukoorel ja taimedel, koprofiilid Elukeskkonnaks: maismaa maapealsete ning maa-aluste viljakehadega kottseened veekeskond mage- ning merevees elavad kottseened, saprotroofid, parasiidid või endofüüdid taimedel ja loomadel. Inimesele olulised: toiduainete valmistamisel kasutatavad kottseened mitmesuguste käärimisprotsesside läbiviijad (taignakergitajad, õlle-, veinivalmistamine jne.); hallitusjuustu valmistamine (Penicillium) mükoproteiin liiki Fusarium venenatum kasvatatakse tööstuslikult ja tema mütseelist
sarnane. Värskelt mürgine, kuid kupatatult söödav (Hanso jt. 2000). Austraalias puudub. 1.1.3 Oranz kärbseseen Ilus rõngata liik on oranz kärbseseen (A. Crocea (Quél.) Singer), millel on ere, oranz kübar (kuni 12 cm) ja jalal oranzidsoomused, kasvab meil harva, okasmetsades. Värskelt mürgine, kuid kupatatult söödav (Hanso jt. 2000). Austraalias ei esine. 1.1.4 Lepa kärbseseen Lepikutes kasvab meil sügisel väikeste, haprate viljakehadega ja halli kübaraga (kuni 6 cm) lepa- kärbseseen (A. friabilis (P. Karst.) Bas); täiskasvanult lagunevad rõngas ja tupp ebemeteks ja kaovad jalalt;seda liiki ei esine meil sageli, ta kuulub Eesti Punasesse raamatusse (Hanso jt. 2000). Austraalias puudub. 1.1.5 Oliivhall kärbseseen Nigula looduskaitsealalt on selles rühmas kirjeldatud teadusele uus kärbseseeneliik -oliivhall kärbseseen (A. Olivaceogrisea Kalamees), tal on oliivjas või ookerhall kübar (kuni 6 cm), väikesed
harvenduste vahel 4-6 aastat. ·Esmajärjekorras raiuda allajäänud puud ja sanitaarraiele kuuluvad puud(Põdra kooritud). ·Võib ka ülevalitsevaid puid ära võtta. Sel juhul olgu allesjäävad naabrid elujõulised. Parimate puude võra peaks olema 2/3 ulatuses otse päikesevalguse käes. ·Säilitada kõvad lehtpuud Harvendusraied 30-40 aasta vanuses puistus ·Selles vanuses võib rinde täiuse viia 70%-ni ·Raie toimingu sanitaarraie põhimõtetel, raiudes välja haavataliku viljakehadega puud ·Kui esimesed harvendusraied jäävad tegemata, siis hilisemad harvendused enam ei aita. Puud ei suuda kasvuhoogu koguda ja tüve mädaniku levik on kiirem kui puidu juurdekasv Uuendusraie Kasvama jäävate puude ja loodusliku uuenduse, raielangi mulla ning ümbritseva metsa ja metsamulla kaitseks on keelatud: 1) Raiete tegemisel, raielankide raiejäätmetest puhastamisel ja metsa uuendamisel
Et Eestis ei ole õnnestunud leida samasugusel kasvukohal enam-vähem sama vanusega diploidse ja triploidse haava puistut, esitame võrdlusandmed 90-aastaste haavikute kohta Venemaalt Novosibirski oblastist. Diploidse haavapuistu keskmine rinnasdiameeter oli 34 cm, keskmine kõrgus 27 m ja hektaritagavara 302 m³; triploidse haavapuistu vastavad näitajad olid aga 42 cm, 31 m ja 564 m³. Olulisi erinevusi oli ka nende haavikute südamemädanikust kahjustatuses. Kuigi viljakehadega puude protsent oli mõlemal peaaegu võrdne (diploididel 98,6% ja triploididel 98,9%), selgus, et diploididel oli südamemädanik haaranud 14%, kuid triploididel ainult 4,5% mudelpuude mahust [1]. Ajast aega tuntud tarbe- ja ehituspuu. Tetäs anomit, visklit, kühvlit, ruihi. Lehti pandas eläjille söödäs. Puid palotatas (Setu). Selles setu rahvapärimuses on kokku võetud haavapuidu igipõlised kasutusalad koduses majapidamises
ühest kohast teise on võimalik majavammi kanda ka eose idanemiseks sobimatutesse kohtadesse. Samuti võib harilik majavamm levida viljakehade teisaldamisel ühest hoonest või hooneosast teise. 13 3.2.2. Majamädik (rahvakeeles tuntud ka keldrivammina) (Coniophora puteana) on nooremas eas valkjas, hiljem kollakas kuni kohvipruun, mügarliku pinnaga ning lihakalt nahkjate viljakehadega. Viljakeha on substraadi külge liibunud, läbimõõduga 210 cm (mõnikord liituvad viljakehad kuni 30 cm pikkuselt) ning õhuke (0,21 mm paksune). Viljakeha on substraadilt kergesti eraldatav. Peale viljakehade leidub puidul lehvikjalt hargnenud peenikesi (kuni 1mm jämedusi) alguses valkjaid, hiljem oliivpruune ja ka musti seenevääte. Erinevalt majavammist ei ulatu majamädiku seeneväädid oluliselt kaugemale otseselt kahjustatud puidust
koorevigastuste ja oksakohtade kaudu, kust mädanik tungib tüve keskele. Ühest metsapõlvest teise võib nakkus kanduda ka juurevõsudest uuenemisel. Haavataeliku viljakeha, mis esineb sageli puutüve oksakohtadel, on laia laskuva alusega, sageli peaaegu liibunud, musta, servast pruuni pealisküljega, alakülg pruun. Haavataelikut esineb kõikjal. Väga harva leidub Eestis suhteliselt terveid vanemaid haavapuistuid. Tõrje. Hooldusraiete käigus peab välja raiuma eelkõige haavataeliku viljakehadega nooremad puud ning vältima koorevigastuste tekkimist kasvamajäävatel puudel. Okste ja võrsete haigused Võrsevähk (Gremmeniella abietina, Ascocalyx abietina) põhjustab nii männi- kuikuusevõrsete kuivamist. Haigus hävitab koorealused koed, mille tulemusena kuivab kogu võrse koos pungadega. Võrsevähk esineb puhangutena. Haigus levib nii vanemates männipuistutes, kus ta tekitab võrsehaavandeid puude võras, kui ka noortel taimedel. Eriti ohtlik on võrsevähk taimlates, kus
Euroopas tuntakse haavataelikut kui liigispetsiifilist parasiiti, milline kahjustab ainult harilikku haaba. Juba üle 30-aastased haavad on nakatunud südamemädanikust. Puud nakatuvad koorevigastuste ja oksakohtade kaudu, kust mädanik tungib tüve keskele. Siiski on alati mõned puud, mis tunduvad haavtaeliku suhtes olema haiguskindlamad. Arvatakse, et rohelisekoorelised haavad on haiguskindlamad kui hallikoorelised puud. Tõrjeks tuleks hooldusraiete käigus välja raiuda haavataeliku viljakehadega puud ja vältida metsatööde käigus koorevigastuste tekitamist puudele. Teistest lehtpuude mädanikest on olulisemad veel ebatuletael (P. igniarus), põhjustades lehtpuudel tüve alumises osas valget südamemädanikku. Enim kahjustab kaski, leppasid ja pajusid. Kuna viljakehad püsivad puutüvedel aastakümneid, võivad nad omandada suuri mõõtmeid. Viljakeha pealt pruun kuni must ja kinnitub tüvele poolringja kübarana.
Mitoosil tekivad samaploidsusega rakud. Riigieksami küsimused: (mitoosist on alati küsimusi). Mitoosi faaside äratundmine jooniselt, jooniste reastamine. On antud ühe faasi joonis ja on küsitud, mis toimus eelnevas/järgnevas faasis. Mitoosi ja meioosi võrdlus, ühised tunnused ja erinevuste paarid. Mõistete baasil kirjutada jutukene. Eoseline ehk sporogoonne paljunemine. Esineb seentel ja eostaimedel. A.) Hallikud (hallitusseened) ja B.) Makroskoopiliste viljakehadega seened. Hallikutel eoseline paljunemine nutthallikutel (eosed moodustuvad nutis/eosla/sporangiumis üldiselt nutti katva struktuuri purunemisel vabanevad korraga kõik eosed, hüüfidel vaheseinad puuduvad, kogu hallik on suur hulktuumne rakk). Pintselhallikul on eosed lüslistunud eoskandjatel, teoorias vabanevad järk järgult, praktikas lendavad kõik korraga laiali), pintselhallikul on hüüfides rakuvaheseinad (hulkrakne seen) (hallitusjuust nt)
Talub kuni -40º C, kuid on tundlik hilis- ja varakülmade suhtes. Haigustest kipuvad vahtraid eriti parkides kimbutama ja südamemädanikku esile kutsuma vahtratarjak (Oxyporus populinus) vanemate tüvede alaosas näeme korrustena paiknevaid heledaid seene viljakehi ja soomustorik (Polyporus squamosus), mille heledad viljakehad kasvavad mitukümmend sentimeetrit suureks ja on tumedamate soomustega pealtpinnalt kaetud. Ka pealtpoolt karvaste viljakehadega põhjanarmik (Climcodon septentrionalis) tabandab vahert ja lühendab tema elupäevi. Pargis jalge all sahisevatel vahtra sügislehtedel märkame tihti mõnesentimeetrise läbimõõduga musti laike. Haiguse nimi on vahtra pigilaik (Rhytisma acerinum) ja selliseld vahtralehti võime kohata juba alates juulist kuni lehtede langemiseni. Palju pahandust see seenhaigus ei põhjusta ja saastunud linnaõhuga paikades esineb teda harva. Seega peaksime rõõmustama, kohates vahtra sügislehtedel
annaabi.ee 
