Leidsid 11 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Viiul". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
viiul, viiulit, vioolad, kõla, poognaga, populaarsem, kere, tundsid, araablased, kauged, esivanemad, varasel, instrumendid, mitmekesine, gigue, poogenpillid, põlv, gamba, õlg, tsello, kontrabass, minevikku, tunti, eelkäijaid, samade, võtetega, renessanssiaegsed, koguni, kordiViiul Viiul on keelpillide perekonna kõige populaarsem esindaja. Viiulit nimetatakse tihti ka pillide kuningannaks. Tal on väga varjundirikas kõla ja suured mängutehnilised võimalused. Viiul on keelpill, mida mängitakse poognaga üle keelte tõmmates, harvemini sõrmitsedes. Mängimiseks asetab viiuldaja pilli vasakule rangluule ja toetab seda lõuaga. Keelte pikkust muudetakse vasaku käe sõrmedega vajutades keeltele. Viiulil on 4 keelt. Viiul on üks enim kasutatav soolopill, mis on poogenkeelpillidest kõige väiksem (60 cm) ning heledakõlaga. Viiulil on väga lai ja tundlik tämbriskaala:
Viimsi Keskkool VIIUL referaat Õpilane: Anna-Mari Ausa Juhendaja: Kätlin Puhmaste Tallinn 2011 SISUKORD 1) Viiul a) Viiuli ajalugu b)Viiuli ehitus 2) Kasutatud kirjandus VIIULI AJALUGU Viiuli ajalugu ulatub kaugesse minevikku. Viiulisarnaseid pille tunti Indias juba enne Kristuse sündi, Euroopa aladel on viiuli kaugemaid eelkäijaid võimalik paigutada IX sajandisse. Idamaadest rändurite ja kaupmeeste meelelahutajana Lõuna-Euroopasse jõudnud pillidest võib viiuli vaarisaks pidada keskaegset rebekki. Tänapäeva viiuli kujunemislugu on keeruline
(Kool) Hele Koppel 8t klass Viiul loovtöö Juhendaja: Urve Allika Rakvere 2013 SISUKORD Sissejuhatus...................................................................3 1. Viiul........................................................................4 1.1 Viiuli ajalugu...........................................................4 1.2 Viiuli ehitus.............................................................6 1.3 Viiuli mängutehnikad...................................................7 Kokkuvõte.....................................................................8 Kastutatud allikad...........................................................9
Viiul Viiul on keelpillide perekonna kõige populaarsem. Viiulit nimetatakse ka pillide kuningannaks. Tal on väga varjundirikas kõla ja suured mängutehnilised võimalused. Viiul jõudis Eestisse 17. sajandil. 18. sajandil levis viiul ka maarahva hulka. 19. sajandil hakkas viiul torupilli kõrvale tõrjuma, sest uute tantsude mängimiseks sobis viiul paremini. Need tantsud olid kadrill, polka, reinlender, galopp, polkamasurka, valss jt.Viiuleid osteti ka linnast, kuid enamasti valmisid need vanemal ajal kodusel teel. Pilli oli raske õppida, see nõudis mängijalt pidevat harjutamist. Laulu õpetamisel oli 19. sajandil ja veel 20. sajandi alguses kõige tähtsamaks pilliks viiul. Viiulit õppisid koolmeistrid mängima seminaris või kihelkonnakoolis. Rahvapillimehed valmistasid sageli oma pilli ise ning mängisid viiulit
Viiul Koostas : 2010 Sisukord 1. Tiitelleht 2. Sisukord 3. Sissejuhatus 4. Viiuli ajalugu 5. Viiuli ehitus Sissejuhatus Viiul on keelpillide perekonna kõige populaarsem esindaja. Viiulit nimetatakse tihti ka pillide kuningannaks. Tal on väga varjundirikas kõla ja suured mängutehnilised võimalused. Viiul on keelpill, mida mängitakse poognaga, harvemini sõrmitsedes. Viiul on üks enim kasutatav soolopill. Viiuli ajalugu Viiuli ajalugu ulatub kaugesse minevikku. Viiulisarnaseid pille tunti Indias juba enne Kristuse sündi. Euroopa aladel on viiuli kaugemaid eelkäijaid võimalik paigutata 9. Sajandisse. Eesti linnadesse jõudis viiul 17. Sajandil. Juba 18. Sajandil levis viiul ka maarahva hulka. 19. Sajandil hakkas viiul torupilli kõrvale tõrjuma, sest uute tantsude
Esimene kirjalik teade Eesti kandle kohta pärineb 1579. aastast, kuid kandle vanuseks arvatakse olevat isegi paar that aastat. Tallinna Klaverivabrik on Veljo Tormise ärgitusel tootnud kuuekeelseid väikekandleid ja kromaatilisi kandleid, kuid lõpetas tootmise 1990ndate alguses. Kandle mängutehnikaid võib mitmes suhtes võrrelda harfiga mõlema pilli keeli tõmmatakse sõrmepadjaga, mõlemad kasutavad sarnaseid tehnilisi võimalusi nagu flazoletid, arpedzod, glissandod.Kandle kõla on metalsem, kandvam, harfil pehmem. Kõlaliselt on kandlele võibolla kõige lähemal keskaegne psalteerium või saksaaustria tsitter. Keeled asetsevad kandlel kerge nurga all, nii et pilli paremal pool on "valgete klahvide" noodid veidi kõrgemal, vasakul pool vastupidi. Kandle keskosas on keeled enamvähem samal tasemel. Keeled on metallist. Dünaamiline skaala Kannel on suhteliselt vaikne instrument. Ta pole küll nii intensiivse kõlaga kui
See on viiul. Ta on keelpillide perekonna kõige populaarsem esindaja.Viiulit nimetatakse tihti ka pillide kuningannaks. Tal on väga varjundirikas kõla ja suured mängutehnilised võimalused. Viiuli ajalugu ulatub kaugesse minevikku. viiulisarnaseid pille tunti Indias juba enne Kristuse sündi. Esimese tänapäeva viiuli moodi pilli tegid itaalia meistrid 1497. a. Bolognas. Täiuslikke instrumente valmistasid XVII ja XVIII sajandil itaalja viiulimeistrid Amati, Guarneri ja Stradivari. Viiuli kere koosneb omapärase kujuga piklikust kõlakastist, mille kaasja põhi on natuke kumerad. Kõlakasti kaane sees on kaks f-tähe kujulist kõlaava. Kõlakasti ülaosa külge kinnitub viiuli kael, mille peal on sõrmlaud (muusikute kõnepruugis "griff"). Viiuli kaela külge on omakorda kinnitatud toredasti keerdus pea, millel on natuke naljakas nimi -tigu. Teo alaosast käivad läbi häälestuspulgad. Nende külge kinnitatakse viiuli keeled ja häälestuspulki keerates saab keeli pingutada.
Keel pannakse võnkuma näiteks poognatõmmete, sõrme või plektrumiga näppimise, poogna, haamrite või muude vahenditega löömisega.Viiuli keeled on roobi ja keeltehoidja kaudu ühendatud kõlakastiga. Viiuli õõnes korpus toimib resonaatorina, võttes üle keelte võnkumise ja võimendades tekitatud heli. Klaveri keeli lüüakse haamritega. Klavessiini keeli näpitakse sulerootsuga.Klassikalise sümfooniaorkestri koosseisus kasutatakse poogenpillidest põhiliselt viiulit, vioolat, tšellot ja kontrabassi ning näppepillidest harfi.Keelpillid on tavaliselt keskelt kitsamad, et poognat saaks vabalt liigutada ja tekitada keerukamat vibratsiooni. Kitsama "taljega" muusikariistu näeb juba Babüloonia skulptuuridel. Oletatakse, et keelpillide kuju on sümboolses või rituaalses seoses naise kujuga. Vanasti tahuti keelpillid ühest puutükist, mis kitsenes kaela poole minnes sujuvalt. Sellised pillid on mandora ja rebekk.Viiuleid valmistatakse
Rahvalauludel ega -pillilugudel ei ole harilikult kindlaks määratud kohustuslikku kuju. Pärimusrühma liikmetel on varasemate kogemuste põhjal tekkinud ettekujutus sellest, missugune peaks olema mingi olukorra juurde kuuluv muusika. Rahvalaulik või pillimees loob oma mälu, isikupärase loomisvõime ja kuulajate ootuste põhjal muusika iga kord uuesti. Sealjuures on tal teatav vabadus seda muuta ja ümber luua ehk varieerida. Muutmise tõttu ei kõla pillilood ega laulud rahvamuusikas ühesugustena, vaid nendest tekivad erinevad variandid. Usutav on, et väga tähtsaid teadmisi või maagilise sisuga tekste on püütud põlvest põlve edasi anda muutumatul kujul. Seepärast peetakse rituaalidega seotud muusikat suhteliselt püsivaks. 2.2.Eesti rahvamuusika all mõeldakse tavaliselt eestlaste vanemat rahvamuusikat, mis toob selgemini esile kultuurilise eripära. Tänapäeval
ERA – Eesti Riigiarhiiv IASJ – International Association of Schools of Jazz PBLM – Punalipulise Balti Laevastiku Maja RR – Rahvusraamatukogu SMF – Saaremaa Muuseum/Arhiivraamatukogu TMM – Teatri- ja Muusikamuuseum TÜAM – Tartu Ülikooli Ajaloo Muuseum VM – Viljandi Muuseum Kuna käesolevas uurimuses on vaja sageli käsitleda orkestrite koosseise, on operatiivsuse ja ülevaatlikkuse huvides neil puhkudel üldjuhul kasutatud alljärgnevat lühendite süsteemi: Keelpillid: v – viiul, cel – tšello, kb – kontrabass, k – kitarr, bž – bändžo Puhkpillid: fl – flööt, cl – klarnet, s – saksofon (kasutatud mitmuse tähenduses, või juhul, kui ei teata täpselt, millist pilli isik mängis), ss – sopransaksofon, as – altsaksofon, ts – tenorsaksofon, bs – baritonsaksofon, tr – trompet, trb – tromboon, sph – susafon, tb – tuuba Löökpillid: dr – trummid, vib – vibrafon Klahvpillid: kl – klaver, ak – akordion vok – laul
nad olid Louis XIII-1, ja kahte võistlevat võimukandjat võis näha kõikides Prantsusmaa provintsides ja kõikides välisriikides otsimas enda teenistusse mehi, kes olid kuulsad oma mõõgakangelastegude poolest. Sageli vaidlesid Richelieu ja Louis XIII õhtuti malemängu juures oma ihukaitsjate tubliduse üle. Kumbki kiitis oma meeste käitumist ning vaprust ja kuigi nad avalikult duellide ja kakluste vastu 24 välja astusid, õhutasid nad salaja mehi üksteisele kallale tungima ja tundsid tõsist kurbust või mõõtmatut rõõmu nende kaotusest või võidust. Nii vähemalt kõnelevad selle mehe «Memuaarid», kes oli osaline mõnedes kaotustes ja paljudes võitudes. Treville oli leidnud oma isanda nõrga külje ja selle osava võttega kindlustaski ta endale kuninga püsiva ja pikaajalise soosingu, kes kuulu järgi oma sõpruses kuigi kindel ei olnud. Salakavala ilmega laskis ta oma musketäridel kardinal Armand Duplessis' ees
annaabi.ee 
