ainesse. Sõltumata meetodist, õnnestub võõr-DNA siirdamine vaid väikesesse hulka rakkudesse. Tundmaks ära, millised rakud on sisestatud võõr-DNA vastu võtnud, lisatakse siirdatavale geenile ka antibiootikumiresistentne märgistusgeen. Selleks, et sisestatud uus DNA rakus tööle lülituks ning soovitud tunnus avalduks, lisatakse ka nn käivitaja ehk promootor, DNA osake, mis võetakse sageli viirustelt. Sellise võõra kompleksi sisestamise asukohta peremeesraku genoomis pole võimalik täpselt määrata, vaid ta lülitub sellesse kõige vastuvõtlikumas kohas. Transgeen võib hakata tootma kahjulikke produkte, mis on organismile toksilise ja allergeense mõjuga. Inimene on harjunud sööma looduslikku toitu. Meie organism pole aga suuteline nii kiiresti muutuma ning omastama geneetiliselt muundatud toitu. GM toit on madalama toiteväärtusega.
geneetikalist informatsiooni, kasutades geenitehnoloogia meetodeid, selleks kõigeks on vaja tunda geneetikat ja rakubioloogiat, kuna enamus tööd selles, seisneb siiski DNA ja kromosoomide tegelemises. Geneetilise muundamise käigus paigutatakse üks või mitu geeni ühest organismist teise, kusjuures geene on võimalik üle kanda omavahel mittesuguluses olevate organismide vahel näiteks võivad geneetiliselt muundatud põllukultuurid (GM- kultuurid) sisaldada geene, mis on pärit viirustelt, bakteritelt, loomadelt või teistelt taimedelt. Geneetiliselt muundatud taimedest ja loomadest valmistatud toiduained näevad siiski välja ja maitsevad nagu tavalised toiduained.Teadlastete ja paljude ärimeeste arvates on GMO kasutamine võimalus jõuda uude elu etappi, sest see võimaldaks lahendada mitmed tsivilatsiooni arengu käigus tekkinud probleemid, eelkõige maailma rahvastiku suurenemisest tulenevat näljahäda. Muidugi on geneetiliselt muundatud taimede kasvatamine esimese 10
nukleotiidne järjestus, seda lähemal (ajaliselt) on nende ühised esivanemad (lähem sugulus). Mida sarnasem on võrreldavate organismide valkude aminohappeline järjestus, seda lähemal (ajaliselt) on nende ühised esivanemad (lähem sugulus). Pseudogeenid - on organismides mittekodeerivad nukleotiidjärjestused (“vanad” geenid), mis on tekkinud ammu ja nüüd enam ei tööta, aga võivad mõnel teisel liigil vajalikud olla. … on tulnud viirustelt, bakteritelt. Planeet Maa – 4,5 miljardit elu teke, esimene rakk – 3,5 miljardit Eukarüoodid – 2 miljardit Hulkraksed – 0,7 miljardit Kambriumi plahvatus – 540 miljonit Elu maismaal – 440miljonit Karbon e. Kivisöeajastu, esimesed roomajad – 300miljonit Permiajastu lõpp, suur väljasuremine – 250 miljonit Esimesed linnud – 150miljonit Inimlaste lahknemine primaatidest/lõunaahvid – 7-5miljonit Vetikad – 500-600miljonit aastat tagasi veekogudes
1. Üldiselt pole võimalik geene otse inimese rakkudesse viia, selleks kasutatakse nn kandjat, mida nimetatakse vektoriks. Geeniteraapias jagatakse vektorid kaheks: viirusvektorid ja mitteviiruslikud vektorid. Viirusvektorid on levinuimad, kuna viirustel on võime eri rakke nakatada ning oma geneetiline materjal rakkudesse viia. Samuti integreerivad mõningad viirused oma DNA peremeesorganismi raku genoomi. Geeniteraapias kasutatavatelt viirustelt on eemaldatud haigusi põhjustavad geenid, et nad oleksid võimalikult ohutud. Samas peavad alles jääma geenid, mille abil viirus sisestab oma genoomi peremeesorganismi raku genoomi. Viiruse genoomi sisestatakse geen, millega soovitakse raviefekti saavutada – näiteks insuliini tootev geen diabeedi korral. Rakkude nakatamisel sisestab viirus oma genoomi koos uue geeniga sihtmärk- rakku, kus hakatakse tootma normaalset funktsioneerivat valku, mis aitab
võõr-DNA taimerakkudesse. DNA-püssi puhul taimerakku tulistatakse pisikesi kulla- või volframiosakesi, kuhu on eelnevalt seotud võõras DNA. Jõudnud raku sisse võõr-DNA tuleb see metalliosakeselt lahti ja tungib rakutuumas pärilikkuse ainesse. (Eestimaa Looduse Fond 2006.) Selleks, et sisestatud DNA rakus funktsioneerima hakaks ja soovitud tunnus avalduks, on vaja promootorit. See on DNA osake, mis sageli võetakse viirustelt. Promootor lülitub sisse kohas, mis on sellele kõige vastuvõtlikum. Muundkultuurid on tihti ebastabiilsed ning see on tingitud sellest, et lisades uut pärilikku infot mõjutatakse geenide vahel juba varem väljakujunenud vastastikuseid toimeid.(Eestimaa Looduse Fond 2006.) 2. GENEETILISELT MUUNDATUD KULTUURIDE ARENG Lähtuvalt muundamisel kasutatavast tehnoloogiast ja selle protsessi eesmärkidest jagatakse GM kultuurid kolme põlvkonda. Esimese põlvkonna kultuure hakati tootma 1990
maitsevad nagu tavalised toiduained. Seda, kas tegemist on geneetiliselt muundatud (GM) tootega, saab kindlaks teha vaid laboratoorselt. (Geneetiliselt... 2012). Geneetilise muundamise käigus paigutatakse üks või mitu geeni ühest organismist teise, kusjuures geene on võimalik üle kanda omavahel mittesuguluses olevate organismide vahel näiteks võivad geneetiliselt muundatud põllukultuurid (GM-kultuurid) sisaldada geene, mis on pärit viirustelt, bakteritelt, loomadelt või teistelt taimedelt. (Homutov 2011) GM toiduaineid töötatakse välja ja turustatakse eelkõige sellepärast, et neil on kas tootja või tarbija jaoks mõned märgatavad eelised. Enamasti on selleks kas toote madalam hind, suurem kasutegur (vastupidavus või toiteväärtus) või mõlemad korraga. GM organismide ja GM toiduainete põhjalikuks hindamiseks nii inimese tervise kui ka keskkonna seisukohast on loodud spetsiaalsed süsteemid. (GMO)
Sõltumata meetodist, õnnestub võõr-DNA siirdamine vaid väikesesse hulka rakkudesse. Tundmaks ära, millised rakud on sisestatud võõr-DNA vastu võtnud, lisatakse siirdatavale geenile ka antibiootikumiresistentne märgistusgeen. Selleks, et sisestatud uus DNA rakus tööle lülituks ning soovitud tunnus avalduks, lisatakse ka nn käivitaja ehk promootor, DNA osake, mis võetakse sageli viirustelt. Sellise võõra kompleksi sisestamise asukohta peremeesraku genoomis pole võimalik täpselt määrata, vaid ta lülitub sellesse kõige vastuvõtlikumas kohas. Pärast uue kompleksi rakku viimist tuleb sellest üksikust rakust kasvatada koekultuuri meetodil terve uus taim. Uue päriliku info lisandumisega mõjutatakse aga geenide vahel juba varem väljakujunenud vastastikuseid toimeid, mistõttu muundkultuurid on tihti osutunud tavakultuuridest
geeniteraapia eesmärkidel keelatud. Üldiselt pole võimalik geene otse inimese rakkudesse viia, selleks kasutatakse nn kandjat, mida nimetatakse vektoriks. Geeniteraapias jagatakse vektorid kaheks: viirusvektorid ja mitteviiruslikud vektorid. Viirusvektorid on levinuimad, kuna viirustel on võime eri rakke nakatada ning oma geneetiline materjal rakkudesse viia. Samuti integreerivad mõningad viirused oma DNA peremeesorganismi raku genoomi. Geeniteraapias kasutatavatelt viirustelt on eemaldatud haigusi põhjustavad geenid, et nad oleksid võimalikult ohutud. Samas peavad alles jääma geenid, mille abil viirus sisestab oma genoomi peremeesorganismi raku genoomi. Viiruse genoomi sisestatakse geen, millega soovitakse raviefekti saavutada näiteks insuliini tootev geen diabeedi korral. Rakkude nakatamisel sisestab viirus oma genoomi koos uue geeniga sihtmärk- rakku, kus hakatakse tootma normaalset funktsioneerivat valku, mis aitab haigusega
ülekandmisega ühest organismist teise. Geenitehnoloogia abil püütakse taimesortide ja loomatõugude aretamist kiiremaks ja rahaliselt kasutoovamaks muuta. Geneetilise muundamise käigus paigutatakse üks või mitu geeni ühest organismist teise, kusjuures geene on võimalik üle kanda omavahel mittesuguluses olevate organismide vahel nt. võivad geneetiliselt muundatud põllukultuurid (GM-kultuurid) sisaldada geene, mis on pärit viirustelt, bakteritelt, loomadelt või teistelt taimedelt. MLB 6001 Üldbioloogia 26 21. Evolutsiooni tõendid Evolutsioon ajaline areng Bioevolutsioon elu ajaline areng liikide üksteisest põlvnemise kaudu. 1) Bioloogilised tõendid Erineva vanusega geoloogilised kivistised sisaldavad erinevate organismide kivistisi. Liikide vahevormid nagu puuduksid:
5. indutseerib biofilmi moodustumist ning suurendab bakteripopulatsiooni vastupidavust antibiootikumidele (kaudselt) 12. Konjugatsioon DNA võib mikroorganismide seas üle kanduda horisontaalselt, see tähendab sama põlvkonna rakkude vahel. Horisontaalne geeniülekande vastand on bakteri tütarraku omandatud DNA koopia emarakult ehk DNA pärimine vertikaalselt. Horisontaalse geeniülekandega omandavad bakterid võõrast DNA-d keskkonnast, teistelt bakteritelt või viirustelt, mis teatud olukordades on keskkonnatingimustele kohasust tõstva väärtusega. Arvatakse, et 17-25 protsenti Escherichia coli genoomist on saadud horisontaalse geeniülekande abil. Horisontaalset geeniülekannet võimaldavad: 1. konjugatsioon 2. transformatsioon 3. transduktsioon Prokarüootsed organismid on võimelised kiiresti kohanema keskkonna muutunud tingimustega, sest neil on olemas mitu mehhanismi, mis võimaldavad bakteri füsioloogiat muuta
annaabi.ee 
