Viini kongress ja rahvuslik liikumine (0)

Tööleht 8. klass Euroopa pärast Viini kongressi 1. Viini kongress.
a) Millal toimus? Viini kongress toimus 1814 september kuni 1815 juuni.  b) Mis oli eesmärk? Prantsuse revolutsioonist alguse saanud segadused ja sõjad olid räsinud Euroopat  üle 20 aasta.  Napoleoni  vallutused  olid kujundanud ümber peaaegu kogu Euroopa
poliitilise kaardi. Seetõttu valitses kongressil üldine soov panna asjad tagasi paika nii, nagu need
olid olnud varem ning lisaks luua uus rahvusvaheliste suhete süsteem. 
c) Kes olid tähtsamad otsustajad? Viini kongress oli põhimõtteliselt nagu üks suur poliitika laager, kuhu tulid kokku sajad diplomaadid üle Euroopa. Seal ilusas Viini linnas nad veetsid
aasta   aega   arutledes,   mida   peaks   edasi   tegema.   Austriat   esindanud   osava   diplomaadi   vürst
Klemens   von   Metternichi   juhtimisel   lepiti   kokku   põhimõtetes,   mis   pidid   tagama   suurriikide
üksmeele   ja   restauratsiooni,   st   vana   korra   taastamise,   ning   revolutsiooniliste   vaadete   leviku
tõkestamise.
d) Millised   olid   olulisemad   tulemused?  Vana   korda   taastati   nii   palju   kui   võimalik (restauratsioon).   Näiteks   anti   endistele   kuningatele   ja   nende   troonipärijatele   tagasi   võim
(valdused), mis ei pidanud arvestama rahva huvidega. Nii taastati Bourbonide dünastia võim
Prantsusmaal, Hispaanias ja Napolis, Habsburgid said tagasi oma valdused Itaalias. Kongressil
pandi ühtlasi paika Šveitsi tänapäevani kehtivad piirid ja kuulutati ta igavesti neutraalseks riigiks
(st   erinevad   riigid   said   seal   alati   rahulikult   asju  läbi   rääkimas   käia).   Veel   muudeti/täiendati
Vestfaali   süsteemi   (Napoleon   tõestas,   et   see   ei   toimi,   kuna   ta   suutis   üksinda   edukalt   kogu
Euroopa vastu võidelda) ja 1815 rajati uus rahvusvaheliste suhete süsteem - Viini süsteem. Selle
põhimõtted olid: 1. Revolutsioonide vastane koostöö (need maha suruda ja minna appi riikidele, kes oma rahva revolutsioonide mahasurumisega hakkama ei saa, loodi riikidevahelised liidud nagu
Püha   Liit   ja   Nelja   Riigi   Liit,   mille   eesmärgiks   oli   kaitsta   olemasolevat
ühiskonnakorraldust) 2. Kongresside   süsteem   (Viini   kongressist   sai   alguse   tava,   et   konfliktide   vältimiseks hakkasid riikide esindajad aeg-ajalt kokku saama ja probleeme arutama) 3. Territooriumide   ümberjagamine   (võimu   tasakaalu   hakkasid   tagama   suurriigid   ja   nad pidid selleks olema umbes võrdse sõjalise jõuga, näiteks Prantsusmaa pidi loovutama
suured   territooriumid   ja   maksma   700   miljonit   franki   sõjakahjude   eest,   samas   kui
Napoleoni sõdade võitjariigid haarasid endale lisaterritooriume) e) Kirjuta üks poolt- ja üks vastuargument,  et Viini kongressil lähtuti  konservatiivsetest põhimõtetest. a) Poolt: Nii palju kui võimalik, anti endistele kuningatele ja nende troonipärijatele tagasi võim,   mis   ei   pidanud   arvestama   rahva   huvidega.   Näiteks   katke   Prantsusmaa
konstitutsioonilisest hartast, kui suur oli kuninga võim tegelikult:


13.  Kuninga   isik on  eksimatu   ja  püha. Tema  ministrid   vastutavad.  Ainult   kuningale  kuulub
täidesaatev võim.
14.   Kuningas   on   riigi   kõrgeim   juht,   käsutab   maa-   ja   merevägesid,   kuulutab   sõda,   sõlmib
rahulepinguid,   liidulepinguid,   kaubanduslepinguid,   määrab   kõik   avaliku   administratsiooni
ametikohad,   väljastab   vajalikke   regulatsioone   ja   korraldusi   seaduste   elluviimiseks   ja   riigi
julgeolekuks. b) Vastu:   Näiteks   Prantsusmaal   säilis   inimeste   võrdsus   seaduse   ees   ja   kuningas   (Louis XVIII) pidi leppima konstitutsiooniga. Konstitutsioon ütleb muuseas: 1. Prantslased on võrdsed seaduse ees, mis iganes on nende tiitlid või auastmed.
2. Nad maksavad vahet tegemata riigi kulude katteks makse vastavalt oma varale.
4. Nende isiklik vabadus on samuti garanteeritud; kedagi ei saa vastutusele võtta ega arreteerida,
kui selleks pole seaduse kaasust, mis selle täpselt ette kirjutab. 2.   Joonista   skeem   konservatismi   kohta.   See   peab   sisaldama   toetajaskonda,   tekkeaega,
tähtsamaid esindajaid, tekkepõhjuseid ja tähtsamaid poliitilisi seisukohti. 
*Ma ei saanud arvutis teha paremat skeemi kui numbriline järjestus. Punktid on mul numbritega
ajalisse järjekorda pandud!  1. Valgustuslik mõistuseusk, Prantsuse Revolutsioon ja kiiresti muutuv maailm.
2. Suurmaavaldajast   aadel   ja   kirik   kartsid   kaotada   oma   eesõigusi,   reageerisid   vihaselt olukorrale ja võtsid konservatiivse hoiaku. 3. Edmund Burke kritiseeris Prantsuse Revolutsiooni, ta rõhutas, et rahva vanu tavasid ja väljakujunenud poliitilist korda tuleb austada. Ta küsis, kas tõesti võiks keegi „langeda
nii räigesse jultumusse, et näeb oma riiki kõigest tüki valge paberina, millele ta võib
kritseldada   kõike,   mis   talle   ainult   pähe   tuleb“.   Reforme,   mis   on   tõesti   õigustatud   ja
vajalikud, tuleb teha tasapisi seaduslikes raamides. 4. Joseph de Maistre nimetas kuninga kukutamist ja kiriku eesõiguste kaotamist saatana sepitsetud katastroofiks, millele ei leidu mingit õigustust.  5. Maistre’i   kaasmõtlejaid,   kes   pooldasid   revolutsioonieelse   korra   täielikku   taastamist, hakati nimetama reaktsioonilisteks konservatiivideks. 6. Konservatiivid rõhutasid, et inimeste kooselu kord seisab ajaloo jalgadel ega salli järske pöördeid;   et   ühiskonnas   toimuvad   muutused   saavad   tuleneda   vaid   ülevalt,   sest   kõigi
seaduste allikas on kuningas; et ühiskond on rangelt hierarhiline ning vabadus ja võrdsus
on puhas jama, sest Jumal seadis inimestele teistsuguse korra. Konservatiivid taunisid
konstitutsiooni ja põlastasid rahvuslikku liikumist. 7. 19. sajandi teisel poolel liitus monarhi, aadli ja kirikuga veel jõukas keskklass ning nende peamiseks vaenlaseks sai sotsialism, mis taotles kõigi inimeste võrdsust ja õigusi vaestele
töölistele.


Rahvuslik liikumine 1. Lõpeta skeem. Rahvuslus ehk natsionalism. Millal tekkis? Rahvuslus tekkis 19. sajandil. Tähtsamad seisukohad järgmistes 
valdkondades
Rahvas ja riik: oma rahva liikmetega hakati 
tundma erilist ühtekuuluvust, riiki mõisteti kui
üht tervikut
Riik: igal rahval peaks olema õigus luua oma 
riik ja oma asjade üle ise otsustada. Hakati 
ühiselt muretsema riigi tuleviku üle
Võim: rahvale nõuti kõrgeimat võimutäiust, 
konstitutsiooni, parlamentaarset valitsust ja 
kodanikuõiguste tagamist. Rahvas pidi riiki 
valitsema
Kultuur: igal rahvusel peaks olema ühtne 
kirjakeel ja kultuur, mille juured ulatuvad 
minevikku Mõju poliitikale
Viini kongressil taastati Euroopas absolutistlik
valitsemiskorraldus, mis ei arvestanud rahva 
nõudmiste ega tärganud 
kokkukuuluvustundega. Paljud patrioodid ja 
haritlased, kes olid Napoleoni ajal lootus-
rikkalt oma maa vabaduse eest võidelnud, olid
selle üle väga nördinud. Peagi hakati 
rahvuslikult meelestatud inimesi jälitama ning
nende kodanikuõiguste taotlusi alla suruma. 
Oluliselt piirati sõnavabadust. Aga hoolimata 
sellest, kogus rahvuslik liikumine Euroopas 
kiiresti hoogu. Itaalias, Saksamaal, Kreekas, 
Madalmaades, Hispaanias ja mujal puhkesid 
meeleavaldused, kus nõuti rahvale kõrgeimat 
võimutäiust, konstitutsiooni, parlamentaarset 
valitsust, kodanikuõiguste tagamist. Osmanite 
ja Austria impeeriumi koosseisu kuulunud 
rahvad hakkasid taotlema võõrvõimust 
vabanemist. Paljudeks väikeriikideks 
killustatud Itaalias ja Saksamaal igatseti 
seevastu rahvuslikku ühtsust. Ainukese  Mõju kultuurile 
Tärkas huvi oma keele ja kultuuri vastu. Leiti,
et igal rahvusel peaks olema ühtne kirjakeel. 
Keeleteadlased asusid koostama sõnastikke ja 
grammatikaid, ajaloolased uurisid rahvuste 
minevikku ja kirjutasid neile ajaloo, 
kunstnikud ja kirjanikud ammutasid innustust 
rahva pärimustest ja ajaloost.
Rahvuslik mõtteviis koondas rahvamasse, 
andes neile tugeva tundelaengu ning 
vaimustuse oma isamaast ja kultuurist.


võimalusena oma nõudmisi saavutada nähti 
sageli rahvaülestõuse ja revolutsiooni. 2. Kuidas tõlgendati rahvuse mõistet Lääne –Euroopas ja kuidas Kesk- ja Ida-Euroopas (lk
15 sinisel taustal)?
a) Lääne-   Euroopa:  Rahvust   ühendab   ühine   territoorium   ja   riik,   rahvus   on   üles seatudkodakondsusele. Keel, rass või etniline päritolu pole olulised, tähtsad on ühised poliitilised
tõekspidamised. 
b) Kesk- ja Ida – Euroopa: Rahvusega seostatakse eelkõige etnilist ja kultuurilist kuuluvust, st sünnijärgset päritolu, keelt ja ühist kultuuri, poliitilised raamid pole rahvuse määratlemisel
peaaegu   üldse   olulised.   Seetõttu   ei   loeta   oma   rahvuse   hulka   neid   inimesi,   kes   pole   selleks
sündinud.  2.1. Millised rahvused olid Euroopas olemas? 1. 19.   sajandi   alguseks?      Itaallased,   katalaanid,   hispaanlased,   portugallased,   baskid, prantslased, valloonid, flaamid, hollandlased, sakslased, taanlased, leedulased, lätlased,
eestlased, venelased, valgevenelased, ukrainlased, poolakad, tšehhid, slovakid, sloveenid,
ungarlased,   horvaadid,   serblased,   albaanlased,   kreeklased,   bulgaarlased,   rumeenlased,
tatarlased,   türklased,   inglased,   waleslased,   iirlased,   šotlased,   norralased,   rootslased   ja
soomlased.  2. 19.   sajandi   lõpuks?      Kongresside   tõttu   liideti   enamus   maadest   kokku   ja   rahvused sulandusid aja jooksul, mistõttu mõned väiksemad kadusid