Tähtsamad ühendid: divesiniksulfiid(H2S), väävelhape(H2SO4), vääveltrioksiid(SO3), Püriit(FeS2). Lämmastik Lihtainena õhu koostises, paljudes ühendites, valkude koostises. Saamine: Vedela õhu destillatsioon, NH4NO2 lahuse keetmisel. Omadused: Ei reageeri teiste ainetega, värvitu, lõhnatu, maitsetu, vees lahustuv, ei põle, lahjendab õhku. Ühendid: Ammoniaak(NH3), Tsiili salpeeter(NaNO3). Oksiidid: N2O(naerugaas), NO, NO2, N2O5, HNO3(lämmastikhape), HCN(vesiniktsüaniidhape). Fosfor Looduses esineb ühenditena fosforiitide ja apatiitide näol. Allotroobid: Valge ja punane fosfor. Valge: vahataoline, vees ei lahustu, helendab pimedas, peenestatult süttib toatemperatuuril, väga mürgine. Nahale sattudes põhjustab mürgistust, haavandeid. Punane: Tumepunane, pulber, tekib valge fosfori soojendamisel õhu juurdepääsuta. Vähem tuleohtlik, ei helenda, pole mürgine, lõhnatu. Õhu juurdepääsul kuumutades sublimeerub ja tekib valge fosfor. Väävel
Happe HAPPE Happe nimetus Soola üldnimetus Happe valem ANIOON tugevus HCl Cl- VESINIKKLORIIDHAPE e. KLORIID TUGEV SOOLHAPE HBr Br- VESINIKBROMIIDHAPE BROMIID HI I- VESINIKJODIIDHAPE JODIID TUGEV HF F- VESINIKFLOURIIDHAPE FLOURIID TUGEV H2S S2- DIVESINIKSULFIIDHAPE SULFIID NÕRK HNO2 NO2- LÄMMASTIKUSHAPE NITRIT NÕRK HNO3 NO3- LÄMMASTIKHAPE NITRAAT TUGEV H2SO3 SO32- VÄÄVLISHAPE SULFIT NÕRK H2SO4 SO42- VÄÄVELHAPE SULFAAT TUGEV H3PO4 PO43- FOSFORHAPE FOSFAAT NÕRK H3PO3 PO33- FOSFORISHAPE FOSFIT NÕRK H2CO3 CO32- SÜSIHAPE KARBONAAT NÕRK H4SiO4...
H2CrO7 dikroomhape Dikromaat K2Cr2O7 HMnO4 permangaanhape Permanganaat KMnO4 (HPO3)n metafosforhape Metafosfaat (KPO3)n (H2SiO3)n metaränihape Metasilikaat (Na2SiO3)n H3BO3 boorhape Boraat K3BO3 HClO4 perkloorhape Perkloraat NaClO4 HCN sinihape; Tsüaniit KCN vesiniktsüaniidhape HOOCCOOH etaandihape Oksalaadid
C + Ca CaC2 (karbiid) metalliga Si + Ba Ba2Si (silitsiid) C + 2H2 CH4 vesinikuga Si + 2H2 SiH4 (praktiliselt ei toimu) C + 2Cl2 CCl4 mittemetalliga Si + 2F2 SiF4 C + ZnO Zn + CO aluselised Si + 4NaOH Na4SiO4 + 2H2 Ühendeid Mittemetalliühenditest tähtsaim HCN m · SiO2 · n · H2O vesiniktsüaniidhape e sinihape m=1 ; n=1 H2SiO3 (metaränihape) mõrumandli lõhnaga m=2 ; n=1 H4SiO4 (ortoränihape) värvuseta kvarts SiO2 vedel asbest (soojusisolatsiooni nõrk hape materjal) mürgine
kuningas Friedrich Suur. Saavutused Scheele oli 18. sajandi tuntud eksperimentaator. Ta avastas 1772 hapniku ("tuliõhu"), sai 1773 lämmastikku ja tegi kindlaks, et õhk on kahe komponendi segu, kuid ei suutnud koostist määrata. Ta avastas või valmistas baariumi, kloori ja mangaani (1774), molübdeeni (1778) ja volframit (1781), oksiide (BaO, MoO3, WO3) ja happed (vesinikfluriid HF, vesiniksulfiid H2S, vesiniktsüaniidhape HCN, arseenhape H3AsO4, sidrunhape, glütseriin). Samuti töötas ta välja pastöriseerimisele lähedase menetluse. Kuna ta ei avaldanud kohe oma töid, läks avastajaau vahel teistele. Koos teiste teadlastega töötas ta välja fosfori saamise meetodi luudest ja avastas söe võime siduda gaase. Ta viitas esimesena võimalusele, et raual, vasel ja elavhõbedal esinevad ühendeis erinevad oksüdatsiooniastmed. Kirjandus
................................................................................6 1.2.3.2 Somaan............................................................................................................7 1.2.3.3 V-gaasid...........................................................................................................7 1.2.3.4 Ipriit.................................................................................................................7 1.2.3.5 Vesiniktsüaniidhape ehk sinihape...................................................................8 1.2.3.6 Fosgeen ehk karbonüüldikloriid.....................................................................8 1.2.3.7 LSD-happe dimetüülamiid..............................................................................9 2 KEEMIARELV LÄÄNEMERES........................................................................................10 2.1 Ajalooline taust........................................
molekulideks ning lihtsatest anorgaanilistest molekulidest keerukamate ja polümeersete orgaaniliste ühendite teke. Keemilise evolutsiooni toimumiseks vajalikud tingimused Keemilise evolutsiooni etapid Eksperimendid, mis tõestavad abiootilise tekke võimalikkust Evolutsiooni vormid Keemiline evolutsioon Keemilise evolutsiooni toimumiseks vajalikud tingimused: Puudus vaba hapnik ja osadeks lähteaineteks olid: vesinik, lämmastik, vesiniktsüaniidhape, metaan, väävelhape, ammoniaak... Osooni kihi puudumine. UV kiirgus pääses maale. Päike energiaallikana. Evolutsiooni vormid Keemiline evolutsioon Keemilise evolutsiooni etapid: Bioloogiliste monomeeride teke (aminohapped, lämmasikalused, monosahhariidid, nukleotiidid). Bioloogiliste polümeeride teke (polünukleotiidid, polüpeptiidid...) Polümeermolekulide organiseerumine rakutaolisteks süsteemideks. Üleminek keemiliselt evolutsioonilt bioloogilisele.
hingamismaht suurem kui täiskasvanuil, mistõttu ohtlik mürgikogus satub kopsude kaudu kiiremini verre. Samuti on lastel naha kaudu mürkide imendumine kiirem. Tugevatoimeliseks mürkaineks nimetatakse inimese poolt tootmistegevuses või muul majanduslikul eesmärgil kasutatavat keemilist ainet, mis oma toksilisuse tõttu võib põhjustada inimestel ja loomadel hulgaliselt kahjustusi ning keskkonna saastust. Need on peamiselt vedelikud või veeldatud gaasid. Enamlevinud on kloor, fosgeen, vesiniktsüaniidhape (sinihape), ammoniaak, vääveldioksiid ja vesiniksulfiid. Levinumad mürkained Vingugaas on värvuseta, lõhnata väga mürgine gaas. Vingugaas e süsinikoksiid tekib orgaaniliste ainete mittetäielikul põlemisel. Tungib organismi hingamiselundite kaudu. Süsinikoksiid on tugev mürk, mis ühineb verevärvnikuga 200-300 korda kiiremini kui hapnik, mille tulemusena saab veri kopsudest hapniku asemel mürgist vingugaasi.
(2) Kutsenahahaigused, mis on tekkinud teaduslikult tõestatud allergiat tekitavate või ärritavate ainete tagajärjel. Töökeskkonna keemilistest ohuteguritest põhjustatud kutsehaigused : Kutsehaigused, mis on põhjustatud järgmistest töökeskkonna keemilistest ohuteguritest: 1) akrüülnitriil; 2) arseen ja selle ühendid; 3) berüllium ja selle ühendid; 4) süsinikmonooksiid; 5) süsinikoksükloriid (karbonüültrikloriid, fosgeen); 6) vesiniktsüaniidhape; 5 Kutsehaigused ja tööõnnetused 7) tsüaniidid ja nende ühendid; 8) isotsüanaadid; 9) kaadmium ja selle ühendid; 10) kroom ja selle ühendid; 11) elavhõbe ja selle ühendid; 12) mangaan ja selle ühendid; 13) lämmastikhape; 14) lämmastikoksiidid; 15) ammoniaak; 16) nikkel ja selle ühendid; 17) fosfor ja selle ühendid;
Divesiniksulfiidhape H2S 610-8 110-14 Etaanhape CH3COOH 1,7510-5 Fosforhape H3PO4 7,5210-3 6,3110-8 1,2610-12 Hüpokloorishape HClO 5,0110-8 Lämmastikushape HNO2 410-4 Metaanhape HCOOH 1,7710-4 Süsihape H2CO3 4,4510-7 4,6910-11 Vesiniktsüaniidhape HCN 7,910-10 Väävlishape H2SO3 1,5810-2 6,3110-8 Ammoniaakhüdraat NH3H2O 1,7910-5 Samanimeliste ioonide olemasolu korral lahuses väheneb dissotsiatsioonimäär vastavalt Le Chatelier' printsiibile. Viies näiteks etaanhappelahusesse naatriumetanaati, suureneb CH3COO--ioonide kontsentratsioon ja tasakaal CH3COOH CH3COO- + H+ nihkub molekulide tekke suunas
lihaste spastiliste kokkutõmmete käigus inimene sureb. Mürgiga kokkupuute järgselt võib sõltuvalt doosist ja kokkupuute kestusest lühi- või pikaajaliste tagajärgedena esineda verejooks ninast ja suust, krambihood, kontrollimatu treemor, ülim valgustundlikkus, kõrge palavik, gripilaadsed sümptomid, teadvuse kaotus, unehäired, mälukaotus, nägemishäired. http://et.wikipedia.org/wiki/Sariin 16.02.15 Joonis 4: Sariini keemiline koostis Sinihappe Sinihape ehk vesiniktsüaniidhape ehk tsüaanvesinikhape (keemiline valem HCN) (joonis 5) on värvitu lenduv mõrumandlilõhnaline vedelik, mis mõjub loomsetele organismidele tugeva mürgina. Mürgine toime on tingitud hapniku kasutamist reguleerivate rakkude rauda sisaldavate ensüümide blokeerimisest. Mürgitusnähud on kõrvetustunne, hingamisraskused, südametegevuse häired, kesknärvisüsteemi halvatus ja surm. Inimesele suukaudne surmav kogus sinihapet on 50–90 mg
gaas, ei ole mürgine kuid ei toeta ka hingamist ega põlemist. Tekib süsinikuühendite oksüdatsiooniprotsessides C3O2 (trisüsinikoksiid)- lämmatava lõhnaga värvitu gaas. Vesinikühendid- rikas C ühendite klass 1)alkaanid 2)alkeenid 3)alküünid 4)tsüklilised 5)mitme kaksiksidemega. Väävliühendid: 1)Karbiidid (ioomilised e soolataolised, kovalentsed, intermetallilised) 2)Halodeenühndid (tsüaniidid – vesiniktsüaniidhape HCN - värvitud mõrumandlilõhnaga väga mürgine põlev vedalik; tsüanaadid – tsüaanhape HOCN – vabas olekus on isovormi kujul, suht tugev hape; tiotsünaadid – vesiniktiotsüaanhape HSCN – kasut keemialaborites. Räni(Si)- Looduslik koosneb 3isotoobist. Maakoores leviku poolest 2.kohal, ehedalt looduses ei leidu. SiO2- palju eri teisendeid (liiv, kvarts), alumosilikaadid – keerukad ühendid (savid, vilgud). Si leidub väh määral taimedes ja loomades. Eraldas Gay-Lussac 1811
Cr3C2, Fe3C, W2C jne.) Volframkarbiidid leiavad kasutust kõvasulammaterjalides. Praktikas on eritiolulised CaC2 etüüni saamiseks, tsementiit Fe3C malmi komponent. Süsiniktetrakloriid CCl4 on kantserogeen: CH4(g) + 4Cl2(g) CCl4(g/l) + 4HCl(g) ja leiab kasutamist klorofluorosüsinike valmistamiseks. Vesiniktsüaniid ehk sinihape- Metaani, ammoniaagi ja õhu segu kuumutamisel plaatinakatalüsaatori juuresolekul tekib vesiniktsüaniidhape: 2CH4(g) + 2NH3(g) + 3O2(g) 2HCN(g) + 6H2O(g). Vesiniktsüaniidhape on nõrk hape, seega tsüaniidioon on tugev (nii Brønstedi kui Lewis'i) alus. Enamik toodetavast HCN-ist kasut nailoni ja akrüülplastikute lähteainena. Hüdriidid- Süsinik moodustab püsivaid sidemeid iseendaga, seetõttu on palju erinevaid süsivesinikke. Saadakse vesinikuga reageerimisel: C+H2CH4 või 2C+H2C2H2. Tuntud süsivesinike arv on v suur , kuid tavaliselt ei saada neid lihtainete ühinemisel. Süsinikdisulfiid- Süsinikdisulfiid CS2 on süsinikdioksiidi väävelanaloog
HMnO4 permangaanhape Permanganaat KMnO4 (HPO3)n metafosforhape Metafosfaat (KPO3)n (H2SiO3)n metaränihape Metasilikaat (Na2SiO3)n H3BO3 boorhape Boraat K3BO3 HClO4 perkloorhape Perkloraat NaClO4 HCN sinihape; Tsüaniit KCN vesiniktsüaniidhape HOOCCOOH etaandihape Oksalaadid 4. REDOKSREAKTSIOONID Redoksreaktsioonid on reaktsioonid, mille käigus muutub elementide oksüdatsiooniaste. Redoksreaktsioonis toimuvad alati korraga oksüdeerumine ja redutseerumine. Oksüdeerumine on elektronide loovutamine (o-a suureneb). Redutseerumine on elektronide liitmine (o-a väheneb). Oksüdeerija on element, mis liidab elektrone (o-a väheneb).
Divesiniksulfiidhape H 2 S 610 -8 110 -14 Etaanhape CH 3 COOH 1,7510 -5 Fosforhape H 3 PO 4 7,5210 -3 6,3110 -8 1,2610 -12 Hüpokloorishape HClO 5,0110 -8 Lämmastikushape HNO 2 410 -4 Metaanhape HCOOH 1,7710 -4 Süsihape H 2 CO 3 4,4510 -7 4,6910 -11 Vesiniktsüaniidhape HCN 7,910 -10 Väävlishape H 2 SO 3 1,5810 -2 6,3110 -8 Ammoniaakhüdraat NH 3 H 2 O 1,7910 -5 Plii(II)hüdroksiid Pb(OH) 2 9,610 -4 310 -8 Samanimeliste ioonide olemasolu korral lahuses väheneb dissotsiatsioonimäär vastavalt Le Chatelier' printsiibile. Viies näiteks etaanhappelahusesse naatriumetanaati, suureneb CH 3 COO - -ioonide
Praktikas levinumad CCl4 tetraklorometaan (van. tetrakloorsüsinik) – lahusti jm. CHCl3 triklorometaan (kloroform) – narkoos; lahusti Klorofluoroalkaanid (freoonid) – kasutatakse (üha vähem) jahutusseadmetes ja aerosoolballoonides näit. CCl3F – triklorofluorometaan CCl2F2 – diklorodifluorometaan Kahjulikud Maa osoonikihile (kuna kasutatakse suures koguses) Tsüaniidid, tsüaniidid, tiotsüanaadid happed ja nende soolad Vesiniktsüaniidhape HCN (sinihape) – soolad: tsüaniidid värvitu, mõrumandlilõhnaga, väga mürgine põlev vedelik, madala ktº-ga (25,7ºC), seguneb veega igas vahekorras väga nõrk hape (eraldub sooladest õhu CO2·H2O toimel) kasut. laialdaselt keemiatööstuses (toodang üle 500 tuh. t aastas), palju tööstusl. saamismeetodeid Laboris: tsüaniidide või ferrotsüaniidide lagundamine hapetega kuumutamisel; auru kondenseerimine K4[Fe(CN)6]
Koonduslaagrite kontsentratsioon kõige suurem Poolas. Eestis asuvad koonduslaagrid olid 28 ametlikult töölaagrid, tegelikkuses hukati seal Euroopast transporditud juute. Auschwitzi laagritekompleks – kolm suuremat ja 40 väiksemat laagrit Lõuna-Poolas Krakovi 29 lähedal. Asutatud 1940. a mais, alates 1942. a juunist hävituslaager. Ohvrite arv – 1, 5 miljonit inimest. Põgenema pääses ainult 667 inimest. Mürk „Tsüklon B“ – vesiniktsüaniidhape. Aktiviseerus kokkupuutel õhuga. 30 Heideti gaasikambritesse katuselt spetsiaalsetest õhuavadest. Gaasikambrid – maskeeritud duširuumideks, vee asemel tuli segistitest gaasi. Suurimad 31 gaasikambrid võisid mahutada kuni 2500 inimest. Gaasitamisest ukse avamiseni kulus 30 minutit. Laipade põletamine – jälgede kaotamine, ühte ahju mahtus kaks laipa 32 Sonderkomando – juutidest koosnev eriüksus, kelle ülesandeks oli kõik gaasitamise ja
annaabi.ee 
