Toituvad talvistest sademetest Tiber saab alguse Suvel on väga madal veeseis Apenniinidest Talvel vihmasadude tõttu on kõrge veeseis, mis võib põhjustada üleujutusi Tigris( Bagdad)kõrbeja poolkõrbevööndi jõgi Algab Türgi kaguosa mägedest, kesk ja alamjooksul voolab Mesopotaamias settelisel tasandikul. Toitub sademetest Lühiajalise kõrge veeseisuga Ülejäänud osa aastast väga vähese veega Ganges algab Gangotri liustikust Himaalajas. · Asub mussoonkliimaga alal · Toitub peamiselt sademetest · Toitub ka mäestikes lume sulamisest · Suvel ja sügisel on kõrge veeseis mussoonvihmade tõttu, mis võib põhjustada üleujutusi · Talvel on madalvesi Huang He ehk Kollane jõgi saab alguse Kunlunist, ülemjooksul voolab läbi Ngoringi ja Gyaringi järve. Suubub Kollasesse merre. Toitub mäestikes lume
P-sademed E auramine Q-jõgede äravool Rannikud RAND – osa rannikust RANNAK – veealune rannanõlv Rannajoon – maa ja vee piir (muutub pidevalt) kõrge veetase (ajuvesi) keskmine veetase madal veetase (paguvesi) luited rannavall leetseljakud Ajurand – kõrge veeseisu e ajuveega üleujutatav ala Pagurand – madala veeseisuga e paguveega kuivaks jääv ala Rannikud on pidevas muutumises Rannikute ilme sõltub: • ranniku reljeefist (järsk- või laugrannik), • geoloogilisest ehitusest (kivimid, setted), • kliimast (mõjutab murenemisprotsesse, setete ärakannet jm), • ranniku avatusest (kas tegemist lahesopiga või sirge rannikuga) • veetaseme muutustest (pikemal perioodil ranna-ala kerkimine-vajumine, lühemal perioodil tõus- mõõn).
Languse jaotus erinevatel jõelõikudel iseloomustab jõe pikiprofiili. Jõe pikiprofiili kujunemine toimub järgnevate tegurite koostoimel: geoloogiline ehitus, pinnamood, tektoonika, kliima, veereziim, taimkarte, inimtegevus. JÕGEDE VEEVARUSTUS Eesti jõed saavad oma vee: 1) sademetest 2) lumesulamisveest 3) põhjaveest Kõigil jõgedel esineb kevadine suurveeperiood ja suvine madalvesi. Tavaliselt kujuneb ka sügisene suurvesi ja talvine madalama veeseisuga period. Kevadise suurveega tõuseb jõgede vooluhulk tuntavalt. JÄRVED Eestis ligikaudu 1200 järve, pindalaga >1ha. 20 000 rabalaugast. Järved hõlmavad 5% kogu riigi pindalast. Järvederikkaim paik on Kirde-Eestis Kuhtna mõhnastik. Tihedal on järvi ka Kagu- Eesti kõrgustikel, Kõrvemaa põhjaosas ning Saaremaa loodeosas. Enamik Eesti järvi on mandrijäätekkelised. Rannikualadel on maatõusu tagajärjel
jooksul, mille iseloomulikuks tunnuseks on jääaegade ja jäävaheaegade vaheldumise suure amplituudiga ja mõnikord ka üpris kiired kliimakontrastid. Üks selline tsükkel on kestnud keskeltläbi 100 000 aastat. Kuigi need pole maakera esimesed ning ainsad jääajad, olid eelmised väga ammu ja küllap kulgesid ka teistsuguste reeglite järgi. Neist me sedapuhku juttu ei tee. Uusaegkond algas just sellise kõrge veeseisuga, mille eest praegused kliima soojenemise stsenaariumid hoiatavad. Jääd ja lund ei olnud kusagil. Kui Antarktika ja Austraalia vahele umbes 50 miljoni aasta eest väin avanes, kulus veel ligi 15 miljonit aastat, enne kui ümber Antarktika talviti meri jäätuma hakkas, ning sealt omakorda kümme miljonit aastat kuni sellele praegu ülikülmale mandrile esimesed liustikud kujunesid. Päris jääkilp kerkis sinna vähem kui kümme miljonit aastat tagasi. Antarktika paikse jääkilbi
Takistamaks liiva kuhjumist jõe suudmealasse, rajati 1769. aastal keisrinna Katariina II käsul palkidest muulid. 1863-64 valmisid uued kivimuulid, mille kivid veeti kohale Häädemeeste ja Kihnu randadest. Mõlema muuli pikkuseks kujunes pisut üle kahe kilomeetri. Pärnu sümboliks on kujunenud jõe vasakul kaldal asuv muul. Muulil on romantiline oreool armastajate jalutamispaigana, samas enne muulile minemist kontrolli veetaset! Aeg-ajalt jääb muul tervikuna vee alla, kuid madala veeseisuga on näha isegi varasema puitmuuli postide otsad. PÄRNU RANNANIIDU LOODUSKAITSEALA Linnurohked rannaniidud ja roostikud ääristavad Pärnu liivast mereranda peaaegu kogu linna ulatuses. Nende ohustatud ja haruldaste taimeliikide ja koosluste ning rannaniitude, rannikulõugaste ja liikuvate rannikuluidete kui väärtuslike elupaikade kaitsmiseks on loodud Pärnu rannaniidu looduskaitseala (al 1958). Kaitseala rannaniitudest on enim niiduilmelised Vana-Pärnu ja
Takistamaks liiva kuhjumist jõe suudmealasse, rajati 1769. aastal keisrinna Katariina II käsul palkidest muulid. 1863-64 valmisid uued kivimuulid, mille kivid veeti kohale Häädemeeste ja Kihnu randadest. Mõlema muuli pikkuseks kujunes pisut üle kahe kilomeetri. Pärnu sümboliks on kujunenud jõe vasakul kaldal asuv muul. Muulil on romantiline oreool armastajate jalutamispaigana, samas enne muulile minemist kontrolli veetaset! Aeg-ajalt jääb muul tervikuna vee alla, kuid madala veeseisuga on näha isegi varasema puitmuuli postide otsad. Pärnu sadam 1251. aastal Pärnu je kaldale asutatud linnale on omane mere- ja sadamalinna katkematu järjepidevus, mille juured on neljateistkümnendas sajandis, kui Pärnust sai hansalinn ja avanes uks Euroopa ühisesse majandusruumi. Sadamat Pärnu jesuudmes on esmakordselt mainitud 1242. aastal. Pärnu esimeseks itsenguks vib lugeda perioodi alates 1318. aastast 15. sajandi lpuni, kui
miinimumrekord 121 sentimeetrit sama aasta 16. septembrist. (Järvet, 2002, Saar, 2005) Madal veetase ja selle tagajärjed Võrtsjärve kalastikku mõjutavatest looduslikest tingimustest on üks olulisemaid veetase. Erakordselt suured muutused veetasemes (keskmine amplituud 137 cm, absoluutne 314 cm) mõjutavad kalade arvukust kudemis- ja talvitumistingimuste ning toidubaasi kaudu. Kõige enam sõltuvad Võrtsjärves aasta keskmisest veetasemest haugisaagid. Kõrgema veeseisuga aastatel on reeglina latikasaak suurem kui madala veega Kõrgveeperioodidel suurenevad ka põhjapoolse päritoluga ja jahedamat vett eelistavate lutsu ja peipsi tindi arvukus. Koha kudemine õnnestub sagedamini madalaveelistel aastatel. Tindi ja samasuvise koha põlvkonna arvukus on esimesel eluaastal väga tugevas pöördvõrdelises sõltuvuses Koha rännet Väikesse Emajõkke pidurdab madala veeseisu ajal kõrgema veetaimestiku massiline levik. 1996
Suurvee maksimum esineb tavaliselt jäämineku ajal. Pikemaks ajaks jääb vesi püsima Pääsma laande, kuna jõe kaldad on kõrgemad ja vee äravool takistatud. Halliste jõel on veepinna tõus ülemjooksul kuni 1 m üle keskmise madalvee seisu, Kanaküla ümbruses 2,5 m, Riisa küla juures kuni 5,0 m üle tavalise veeseisu. Veetaseme kõikumise absoluutne amplituud on siin 5,7 m. Suuremad kevadised üleujutused korduvad pikema perioodi järel. Kõrge kevadise veeseisuga aastad on olnud 1922, 1931, 1940, 1951, 1953, 1956, 1958, 1968, 1974, 1978, 1999 ja 2002.a. Veeseis taastub tavaliselt mai lõpul või juuni algul ja algab suvine madalveeperiood, mis kestab tavaliselt 3 kuud. Kuna jõed toituvad sel perioodil eelkõige põhjaveest ja sademetest, sõltub veeseis sama perioodi sademetehulgast. Viimaseist tingituna võib olla madalveeperiood 2-3 korral katkestatud lühiajaliste tulvadega. Viimased suuremad suvised üleujutused olid 1978. a. juulis ja 1997 a
Kesk- ja Lääne-Euroopas kerge talvise maksimumiga Talvistest sademetest toituvad jõed vahemerelise Suvel väga madal veeseis, talvel vihmasadude tõttu kõrge Tejo, Tiber, Sacramento kliimaga aladel veeseis Sademetest toituvad regulaarse lühiajalise kõrge Stepi-, poolkõrbe- ja kõrbevööndi jõed, mis saavad vett Seyhan, Argun veeseisuga ning ülejäänud aastast kuivad lühiajalistest sademetest kevadel ja sügisel või väga vähese veega jõed Taga- Kaukaasias, Väike-Aasias ja Mongoolias 7. Jõgede erosioon ja akumulatsioon. Akumulatsioon e. vooluvete kuhjav tegevus toimub vähenenud voolukiirusega jõeleõikudes. Esialgu settivad rasked osakesed, seejärel kerged osakesed. Jõgedesse kantud materjalist moodustub jõesete e. alluuvium. Erosioon e
pinnamoest muld-ja taimkattest maakasutusest Geograafiliselt kõrgmatel aladel paikneva jõe vooluhulk/äravooluhulk on kogu aasta vältel kõrgem, kui madalamatel kohtadel asuvatel jõgedel. Mäestikes toitub jõgi lumesulamisveest ning aastaringselt peamiselt sademetest. Kivine/ kaljune pińnamood soodustab äravoolu hulka mõõda jõge – imbumine maapinda on väike. Jõed, mis toituvad vaid talvistest sademetest on suvel väga madala veeseisuga. Samas võivad talvel vihmasadude ajal esineda üleujutused. Suure languga jõelõigul on vool kiire ning jõgi on tavaliselt sirgjooneline. Laugemal jõelõigul voolab vesi aeglasemalt. Alamjooksul on lang väike, vool aeglane, seetõttu on jõgi väga looklev. 16. Hüdrograaf Hüdrograaf – ajas muutuv vooluhulk, mis jaguneb pinna- ja pinnasevee äravooluks ja püsivooluks. Hüdrograafi komponendid – otse- ja baasäravool ning sademete resultatiivne summa = sademete kogu sadu –
et oleks paepealne muld. Rajoneerimine peeetakse sovetiseerimispärandiks, eelistatakse samaväärset valdkonda Geograafias on maa-ala liigendamine pinnaehituse, kliima, mullastiku, taimkatte jms alusel. Eesti on 8 mullastikuvaldkonda. Maastikuvaldkonnad jagunevad allvaldkondadeks. Eesti maastikulise jaotuse süteemis on eristatud 25 maastikurajooni Eesti kui metsavöönd · Metsavöönd, aga leidub kasvukohti, kus puud ei ole võimelised kasvama · Kõrge veeseisuga aladel: rannikumullad (ArG), rabamullad (R) · Kuivad toitainete vaesed mullad: väga õhuhesed loopealsed (Kh'), toitainetevaesed nõmmed (L) Nõmmemetsades liivad Mänd kasvab seal kus konkurentsi väga ei ole. Lehtpuumetsad kasvad soostunud aladel. Kuusk kasvab viljakamtel aladel ja kuusk on nõudlik mullaviljakse suhtes. Lehtpuudest on tamm. Headest metsadest ehk viljakates metsatüüpides (palu-, laane- ja saulumetsades) saadakse ½ riigimetsa tuludest.
annaabi.ee 
