määrima. Winston kosus aga teadis, et millalgi teda ikka tapetakse ja see käib väga ruttu. Winstonile anti ka ,,Võidu" dzinni. Kui Winston oli kosunud siis äkki hakkati teda piinama maski ja puuri rottidega. Ja kui O`Brien vajutaks teisele hoovale, tõuseb puuriuks üles ja näljased rotid lendavad Winstonile näkku ja söövad ta elusalt. Õnneks ei läinud puur lahti ja mask ei puutunud ta nägu, sest ta oli kogu süü Julia peale veeretanud. Ta ütles, et tehke seda Juliaga, mitte minuga. Winston sai veel Juliaga kokku ja nad said rääkida. Nad ei tundnud üksteise vastu enam seda sama, mis varem. Nad olid üksteise reetnud. Winstonile oli kõik andeks antud, tema süda oli puhas nagu lumi, Ta oli süüpingis ja võtis kõik omaks ja andis kõik üles. Ta astus mööda valget kahhelkividest koridori. Tal oli tunne nagu jalutaks ta päikese paistel ja ta seljataga tuli relvastatud valvur. Kauaigatsetud kuul tungis ta ajju
Anna endale mõista, et mitte kriitika ei ole see, mis ärevaks teeb, vaid uskumus. (Ma ei tohi anda teistele põhjust ennast kritiseerida! Kui ma teen seda siis hakatakse mind põlgama ja tobuks pidama ja seda omavahel arutama. See on hirmus ja ma ei ela seda üle.) Tunne ära oma irratsionaalsed uskumused ja vaidlusta need. Ärevuse ohjeldamine probleemlahenduse meetodi abil Enamasti muutud ärevaks siis, kui elu on veeretanud su teele raskeid probleeme ja pingeid ning sa ei oska neid lahendada. Kui sa ütled endale, et pead kiiresti ja kergelt lahenduse leidma on tagajärjeks paanika. Sinu ärevus on seda väiksem mida vähem sa 11 endalt nõuad ning mida rohkem sa keskendud võimalikele lahendusvariantide rahulikule kaalumisele, et leida nende hulgast parim. · Analüüsi probleemset olukorda
kahvatu. Öösel proua shildi juures voodis olles ta rääkis, et ta ei suuda lõpetada mõtlemast Elenest ja Elene ja Erlendi lastest. Samuti kartis ta, et mis neid ees võib oodata nad olid ju nii palju patustanud ning ükskord pidi ju tulema tagasilöök. Mõne päeva pärast ta aga suutis need mõtted peast välja heita ja rõõmu tunda pulmadest. Laulatuse ajal, kui noorpaar teineteise kõrval põlvitamas, nägi Kristiina Elinet. Eline oli justkui veeretanud kõik kivid, mille alla Kristiina ta nii püüdlikult matnud oli. Ta tuli ja ütles, et see pole veel läbi, Kristiina ja Erlend saavad oma karistuse, mida nad väärivad. Kristiina tundis, nagu nad põlvitaksid külmal kivil. Kristiina palus püha Olavit, et tema laps olest patust puhas, et kogu karistus langeks Kristiinale, ainult mitte tema lapsele. Seepeale ütles Eline, et ka tema lapsed pole milleski süüdi, kuid siiski nad peavad kannatama. Kui laulatus
toimus ta ümber, tema aga lömitas kirstu all, koledusest värisedes. Mis oli juhtunud? Ta ei teadnud seda isegi. Kuid midagi õudset, midagi arusaamatut oli liikvel. Kunas ja kuidas oli see juhtunud? Popi katsus meelde tuletada: Isand oli kodunt ära läinud, ta oli istunud ja Isandat oodanud. Siis läks päike ära, tuul tõusis, tuba oli kollane, Huhuu hüppas puuris --. Kuid mis oli siis sündinud? Mis oli sündinud kollases hämaruses? Kes oli rullinud purpurset vaipa, kes veeretanud kõrvitsat põrandal ? Kus oli Huhuu? Oli see Huhuu, kes istus baldahhiini all, kollane kuub seljas ja punane müts peas? Toas oli kottpime, väljas niisama. Tuul lõõtsus vastu aknaid ja seinu. Siis hakkas vihma rabisema, esiti harva ja siis tihedalt, mitu tundi. Kus oli Isand nüüd? mõtles Popi. Kuhu on ta läinud? Kuhu on ta jäänud? Kas ta tuleb? Ja kogu öö läbi valvas Popi külma seina ääres, vabisedes külma ja hirmu pärast. Ta kuulas vihma kurba rabinat ning ootas Isandat
värisedes. Mis oli juhtunud? Ta ei teadnud seda isegi. Kuid midagi õudset, midagi arusaamatut oli liikvel. Kunas ja kuidas oli see juhtunud? Popi katsus meelde tuletada: Isand oli kodunt ära läinud, ta oli istunud ja Isandat oodanud. Siis läks päike ära, tuul tõusis, tuba oli kollane, Huhuu hüppas puuris —. Kuid mis oli siis sündinud? Mis oli sündinud kollases hämaruses? Kes oli rullinud purpurset vaipa, kes veeretanud kõrvitsat põrandal? Kus oli Huhuu? Oli see Huhuu, kes istus baldahhiini all, kollane kuub seljas ja punane müts peas?Toas oli kottpime, väljas niisama. Tuul lõõtsus vastu aknaid ja seinu. Siis hakkas vihma rabisema, esiti harva ja siis tihedalt, mitu tundi. Kus oli Isand nüüd? mõtles Popi. Kuhu on ta läinud? Kuhu on ta jäänud? Kas ta tuleb? Ja kogu öö läbi valvas Popi külma seina ääres, vabisedes külma ja hirmu pärast. Ta kuulas vihma kurba rabinat ning
kodunt ära läinud, ta oli istunud ja Isandat oodanud. Siis läks päike ära, tuul ning ta küüned kriiksatasid kivil. Nöör pidi ta pea otsast kaksama. tõusis, tuba oli kollane, Huhuu hüppas puuris -. Siis käänas eesmineja esimest korda pead ja vaatas taha, ning Popi nägi tema Kuid mis oli siis sündinud? Mis oli sündinud kollases hämaruses? Kes oli nägu -. rullinud purpurset vaipa, kes veeretanud kõrvitsat põrandal? Hädaldava kisaga kargas Popi astjakirstu alt keset tuba, üleni vabisedes. Ja Kus oli Huhuu? Oli see Huhuu, kes istus baldahhiini all, kollane kuub seljas ja samal hetkel nägi ta Isandal seisvat tagatoa lävel, käega uksepiidast kinni hoides, punane müts peas? argikuub seljas ja öömüts peas. Toas oli kottpime, väljas niisama
kodunt ära läinud, ta oli istunud ja Isandat oodanud. Siis läks päike ära, tuul ning ta küüned kriiksatasid kivil. Nöör pidi ta pea otsast kaksama. tõusis, tuba oli kollane, Huhuu hüppas puuris -. Siis käänas eesmineja esimest korda pead ja vaatas taha, ning Popi nägi tema Kuid mis oli siis sündinud? Mis oli sündinud kollases hämaruses? Kes oli nägu -. rullinud purpurset vaipa, kes veeretanud kõrvitsat põrandal? Hädaldava kisaga kargas Popi astjakirstu alt keset tuba, üleni vabisedes. Ja Kus oli Huhuu? Oli see Huhuu, kes istus baldahhiini all, kollane kuub seljas ja samal hetkel nägi ta Isandal seisvat tagatoa lävel, käega uksepiidast kinni hoides, punane müts peas? argikuub seljas ja öömüts peas. Toas oli kottpime, väljas niisama
Rahustamist kasutavad sageli inimesed, kes tahavad olla abivalmid, kuid ei soovi kanda sellega kaasnevat emotsionaalset taaka (Bolton 2007: 45). 20 Kolmeteistkümnes teesulg- Kui inimesed teesulgudega tutvust teevad, on kaunis tüüpiline reaktsioon selline: "Just seda on mu mees kõik need aastad teinud! Oodake ainult, kuni ma räägin talle kõigist neist teesulgudest, mida ta me teele on veeretanud." See ongi kolmeteistkümnes teesulg: rääkida inimestele, et nad kasutavad neid. See kuulub kohtumõistmise kategooriasse. Kui te soovite oma suhtlemist parandada, on näpuga näitamine viletsaks stardipakuks (Bolton 2007: 45-46). Süütunne, süümepiin, kahetsus- Kuulnud teesulgudest, haarab paljused süümepiin. Nad saavd äkitselt teadlikuks sellest, et osa nende kasutatavaid suhtlusmustreid
Sündmuste tulipunktis on raske, väga raske otsustada, mida me võiksime vihastades teha või oma õpetaja juurde ja ütlevad: „Teate, mul on kahju, õpetaja. Ma olen seda juhtumit oma öelda. Abi võib olla eelnevast mõtestamisest ja üldteadmistest viha talitsemises. peas veeretanud – teate küll, kui ma oma viha teie peale välja valasin ja ütlesin... nii... ma • Enne kui püüate teisele isikule selgeks teha, mille pärast te vihane olete ja miks, rahusta- sooviksin teiega asjad jälle korda ajada ja meie töösuhte taastada...“ ge põgusalt iseennast. See kõlab petlikult lihtsana; see pole nii. Hingake mõned korrad
di südame jälle tööle panna. Järgmisel päeval ( kui patsient oli juba kontaktivõimelisem ) suutis ta detailselt kirjeldada peaaegu kõike seda, mis oli elustamisruumis toimunud. Arst oli väga üllatunud. Kuid veelgi rohkem hämmastas teda patsiendi ilmekas kirjeldus kiirabiõest, kes arstile oli appi tõta- nud. Patsient kirjeldas teda väga detailselt, kaasa arvatud soeng ja perekonnanimi. Ta kirjeldas, kui- das naine oli veeretanud läbi koridori käru koos elektrisoki aparaadiga ( see on ju põhiline elusta- misvahend ). Kui arst temalt küsis, kuidas ta sai teada õe nime ja seda, mis õde tema südameataki ajal tegi, ütles patsient, et oli väljunud oma kehast ja läbinud õe keha siis kui ta oli läinud oote- ruumi oma naist vaatama. Õe keha läbides oli ta lugenud tema nimesilti ning jätnud selle meelde, et hiljem teda tänada. Arst oli patsiendi jutu üle väga hämmeldunud. Ta ütles, et kohalolek oli ainus
di südame jälle tööle panna. Järgmisel päeval ( kui patsient oli juba kontaktivõimelisem ) suutis ta detailselt kirjeldada peaaegu kõike seda, mis oli elustamisruumis toimunud. Arst oli väga üllatunud. Kuid veelgi rohkem hämmastas teda patsiendi ilmekas kirjeldus kiirabiõest, kes arstile oli appi tõta- nud. Patsient kirjeldas teda väga detailselt, kaasa arvatud soeng ja perekonnanimi. Ta kirjeldas, kui- das naine oli veeretanud läbi koridori käru koos elektrisoki aparaadiga ( see on ju põhiline elusta- misvahend ). Kui arst temalt küsis, kuidas ta sai teada õe nime ja seda, mis õde tema südameataki ajal tegi, ütles patsient, et oli väljunud oma kehast ja läbinud õe keha siis kui ta oli läinud oote- ruumi oma naist vaatama. Õe keha läbides oli ta lugenud tema nimesilti ning jätnud selle meelde, et hiljem teda tänada. Arst oli patsiendi jutu üle väga hämmeldunud. Ta ütles, et kohalolek oli ainus
di südame jälle tööle panna. Järgmisel päeval ( kui patsient oli juba kontaktivõimelisem ) suutis ta detailselt kirjeldada peaaegu kõike seda, mis oli elustamisruumis toimunud. Arst oli väga üllatunud. Kuid veelgi rohkem hämmastas teda patsiendi ilmekas kirjeldus kiirabiõest, kes arstile oli appi tõta- nud. Patsient kirjeldas teda väga detailselt, kaasa arvatud soeng ja perekonnanimi. Ta kirjeldas, kui- das naine oli veeretanud läbi koridori käru koos elektrišoki aparaadiga ( see on ju põhiline elusta- misvahend ). Kui arst temalt küsis, kuidas ta sai teada õe nime ja seda, mis õde tema südameataki 76 ajal tegi, ütles patsient, et oli väljunud oma kehast ja läbinud õe keha – siis kui ta oli läinud oote- ruumi oma naist vaatama. Õe keha läbides oli ta lugenud tema nimesilti ning jätnud selle meelde, et hiljem teda tänada
annaabi.ee 
