kroonikast näeme (näit. X, 5). Kaugemas mõttes võiksime ju nende ,,paganate" alla arvata ka teisi paganausulisi rahvaid, nagu leedulasi, kes ka liivlaste maale tungisid, kuid ei võiks siiski nendest ütelda, et nad omale peasihiks oleksid seadnud just vastristituid hävitada. Võiks mõtelda ka eestlaste peale, aga nendega ei olnud ristiusulistel võitlused veel alanud. Kõigest, mis öeldud, peame järeldama, et nende ,,ümberkaudu asuvate paganate" all tuleb arvata peaasjalikult vastristitute paganausulisi suguvendi. Nüüd vaatleme vastavaid kirjutusi, mis käivad eestlaste või eestlaste maa kohta. Oma kirjas 19. III. 1220 (U. B. 49) nimetab paavst Honorius III Tallinnamaa eestlasi ,, Eestimaa paganaiks" (pagani Estoniae), ehk küll Tallinna eestlased juba 1219. a. alistusid taanlastele. Kuid see nimetus kordub veel kaua. Võtame ,,Livonica" (H. Hildebrand, 1887) nr. 21. See Gregorius IX kiri on kirjutatud 20. XI
välistada, et kroonikateksti tekkis aja jooksul viga ning esialgne vendade saabumise aasta oli sootuks 1239. Aastal 1234 saatis paavst Gregorius IX Riia piiskopile Nicolausele ning mõõgavendadele ja Riia kodanikele tsitatsiooni, mis käsitles piiskopi ja mõõgavendade õigusrikkumisi, tuginedes ilmselt legaat Alna Balduini andmetele. Tsitatsioon kritiseerib mõõgavendade veriseid akte Rooma kiriku vasallide vastu, ning Ojamaa kaupmeeste Eestisse toomist ja seega kohalike vastristitute maade ärajagamist. Tähelepanu väärib tsitatsioonis lõik, kus mainitakse, et mõõgavennad röövisid kodanike majakraami. Järelikult pidid Tallinnas olema mingid kodanikud ning see ongi ainus käesolevas dokumendis leiduv tõsine tõend linnalisest asulast Tallinnas. See aga tõendab, et Tallinnas oli kodanikkond enne Ojamaa kaupmeeste saabumist. Aastal 1236 andis Gregorius IX Modena Wilhelmile legaadivolitused Rävalas, Harjus, Virus
aedselt ristirahva sõjalist teenimist oma sihiks seadnud koroporatsioonist omamoodi hoolekandeasutus, mis pakkus seisusekohast äraelamist ja võimete ning õnne korral ka poliitilise karjääri võimalust Saksamaa mõisnike noorematele, kodusest pärandusest ilma jäänud poegadele. Saksa ordu langus kuni tänapäev 14. sajandi algul süüdistati ordut ketserluses, jumalateotamises, vastristituile kirikute ehitamise takistamises, koostöös venelaste ja paganatega, kuritegudes vastristitute ja vaimulike vastu ja reetmises. Ordu pandi korduvalt kirikuvande alla. Ainult suure vaevaga suutis ordu oma seisundi säilitada Saksa ordu languse alguseks loetakse 1410. aastal Poola-Leedu ühisväele kaotatud Tannenbergi lahingut. 15. sajandil toimunud Kolmeteistaastase sõja (1454–1467) tagajärjel kaotas Saksa ordu Lääne-Preisimaa ja selle Preisimaa haru. 1562. aasta järel, kui ka Liivimaa ordu sekulariseeriti, jäigi ordust alles vaid selle Saksa haru. 1809
kohtunike autoriteedile. 9. Mida otsustati Stensby lepinguga? 1p Stensby lepinguga otsustati Põhja-Eesti saatust.( Saksa ordu pidi tagastama Taani kuningale Tallinna,Rävala,Harjumaa,Järvamaa ja Virumaa). 10. -Milles seisnes taanlaste ja sakslaste vaheline võistlus, nn ,,võidujooks"? 1p Võidujooks, et eestlasi ristida, sest ristija omandas ka poliitilise ülemvõimu. Teise poole vastristitute suhtes kasutati vägivaldagi (neid hukati). 11. Mis/kes peatab ristisõdijate tungi itta Vene aladele? 1p Aleksandr Nevski 12. Millisest 5-st väikeriigist koosnes Vana-Liivimaa? 5p Saare-Lääne piiskopkond, Tartu piiskopkond, Taani kuninga Eestimaa hertsogkond, Kuramaa piiskopkond ja Riia peapiiskopkond 13. Nimeta 4 seisuslikku gruppi, kes valitses Vana-Liivimaal? 4p Vaimulikud eesotsas Riia peapiiskopiga, ordumeister koos käsknikega, vasallkonnad ja linnad. 14
Templiordut tabas peatselt ( 1305 – 1312 ) hukk ning hospitaliidid olid sunnitud algselt Rhodose ja 16. sajandil Malta saarele ümber asuma. 14. sajandi algul pääses Saksa ordu napilt Templiordu saatusest. Franciscus de Moliano korraldas inkvisitsiooni ja kuulas üle orduvaenulikke Liivimaa vaimulikke. Ordut süüdistati ketserluses, jumalateotamises, vastristituile kirikute ehitamise takistamises, koostöös venelaste ja paganatega, kuritegudes vastristitute ja vaimulike vastu ja reetmises. Ordu pandi korduvalt kirikuvande alla. Ainult suure vaevaga suutis ordu oma seisundi säilitada. ( Anti Selart. Liivimaa ja Vene 13. sajandil. Tartu 2002. Lk. 248–250. ) Saksa ordu jaoks oli 14. sajand õitseaeg. Preisimaal arenes kaubandus, mis võimaldas ehitada võimsaid ordulinnuseid ja õitsvaid kaubalinnu. Samas toimus pidevaid sõjakäike leedulaste vastu, millest lisaks ordurüütlitele võtsid osa
need ei kahjusta otseselt kristlasi), sellega, et Ameerika olla Jumala kingitus Hispaaniale (seda ei saa kuidagi tõestada) või ka indiaanlaste vabatahtliku alistumisega (sest tõenäolisemalt sundisid hispaania konkistadoorid selle ikkagi vägivaldselt peale). Tema välja toodud õiglasteks vallutuse põhjendusteks olid aga: vaba reisimise ja kaubandusõiguse rikkumine, ristiusu rahumeelse levitamise tõkestamine, vastristitute kaitse, ristitud inimeste üle valitseva paganliku valitseja kukutamise legitiimsus (sest kristlikud inimesed vajavad mõistagi kristlikku valitsejat), rahva kaitsmisega türanni eest (isegi kui rahvas seda kaitset ja abi ei taha), liitlaste kaitsmise vajaduse ja ka indiaanlaste suutmatusega end korralikult valitseda. Viimast argumenti ei pidanud ta väga kindlaks, kuna ei teadnud täpselt, milline Ameerika riikide valitsussüsteem oli.
Tulemusena Tartu sõda, saksa ordu okupeeris tartu. "Jüriöö ülestõus": allikate ja käsitlusviiside küsimus. Poliitiline, rahvuslik, usuline või sotsiaalne võitlus? Sündmustiku ülevaade. Põhjused ja taust suurel määral ebaselged. 16. sajandi Renneri kroonika kajastab seda talupoegade mässuna, kuid selleks ajaks "eestlane" ja "talupoeg" tähenduselt pmst võrdsustunud. Peaaegu kaasaegne Wartberge Hermanni kroonika nimetab seda vastristitute usutaganemiseks, aga kroonika on kirjutatud saksa ordu huvisid esindavate dokumentide põhjal. Talupoeglikuks raske pidada. Vastuhakk eelnevalt korraldatud, juhid võtsid ühendust ja sõlmisid kokkuleppeid rootsi ja pihkva võimukandjatega ning olid ühenduses taani kuningaga. Vaevalt tegu ka paganate võitlusega kristlaste vastu: vastast nimetati liivimaal tavapäraselt uskmatuiks, apostaatideks jne. Ülestõus algas harjumaal ööl vastu jüripäeva 23. aprillil 1343
kirikuelu ja kiriku poolt korraldatud eluvaldkondi (abielu) hõlmav normistik. Keelustati ära põletusmatused. Talupoegade tsiviilõiguslikud vahekorrad jäid esialgu muutumatuks. Kui puudusid pärimisõiguslikud isikud siis pärand läks maahärrale/mõisnikule. Kohtuõigus läks uute isandate kätte või toimus nende mõõtuandval osalusel. Alistumine tähendas tulude uut jaotust (Trahvisumma jaotamine kannatanu ja kohtuvõimu vahel). Vähe on teada muutustest usuelus. Säilinud on vastristitute paganlike kommete harrastamise kohta tehtud etteheited. Võimalik ristiusu levik enne vallutusi- Siin elasid rahvad ja hõimud, kelle hulgas võis olla ka ristituid üksikisikuid, kuid tervikuna piirkond ei kuulunud ühegi kirikuorganisatsiooni võimu alla. Ristimine võis aset leida nii lääne- kui idapoolsete naabrite juures. Milline see usk oli? Kas katoliiklus või õigeusk. Osa eesti keele kristlikust põhiterminoloogiast on vanavene laensõnad: rist, ristima, paast. Idapoolsed
Reaalses elus neid elemente vastandada ei saa ja kui me räägime sellest, mis toimus Liivimaa talupoja peas, kas see vastab kristtlikule doktriinile, siis tuleb arvestada, et enamus inimesi tollel ajal ei näinud selles asjas vastandumist. Kui me küsime, kas keskaegne Liivimaa talupoeg oli õige kristlane on see moderne küsimus, talupoegade tegevus ei vastanud kõrgteoloogilisele doktriinile. Enamasti just seda vastandlikkuse küsimust ei tekkinud. Vastristitute usust taganemine e apostaat on samuti poliitiline mõiste - skeem, mille kaudu õigustatakse usulisi fraktsioone. Kas seda keskaegset usukombestikku saab nimetada sünkretismiks, kahtlemata seda saab. Keskaegse Venemaa kontekstis kasutatakse mõistet kaheusulised. Ristimotiivid tõenäoliselt väljendasid mingisugust ideoloogiat, Venemaal kaelarist ilmub arheoloogilise materjali 13. sajandil ja hiljem see komme kaob. Hiliskeskajal seda ei ole
annaabi.ee 
