Vana-Kreeka ajaloo perioodid ning nende iseloomustus (2)

Vana-Kreeka ajaloo perioodid ning nende iseloomustus
Kreeta -Mükeene 2000-1100 aastat eKr
2000 aastat eKr tekkisid Kreeta saarel lossid ja neid ümbritsesid linnad, kujunes kiri. Alguses sai omanäoline ja kõrgetasemeline minoiline tsivilisatsioon , mille tähtsamaiks keskuseks kujunes Knossos. Kreetalased olid tihedates sidemetes nii Egiptuse kui ka Ees- Aasia rahvastega. 1600 aastat eKr arenes tsivilisatsioon ka kreeklaste asustatud Mandri-Kreekas. Tähtsamaiks keskuseks kujunes Mükeene. U 1500 a eKr vallutasid kreeklased ka Kreeta saare ja hakkasid selle üle valitsema .1200 eKr lossid purjustati ja järgnes tsivilisatsiooni allakäik.
Tume ajajärk 1100-800 eKr
Lossid olid hüljatud, kiri ununenud, elanike arvukus vähenes ja Kreeka langenud peaaegu tsivilisatsioonieelsele tasemele . Relvi ja tööriistu hakati valmistama rauast, kuid see ei toonud esialgu kaasa ühiskonna arengu märgatavat muutust.
Arhailine periood 800-500 eKr
Kreekas hakkas elanikkonna arvukus kasvama, kujunesid linnad ning rikas ja suursugust päritolu ülekiht. Tihenesid sidemed välismaailmaga. U 800 eKr võeti kasutusele kiri. 776 aastal eKr hakati korraldama usu- ja spordipidustusi ehk olümpiamänge. ( iga nelja aasta järel ). Kaubanduse areng tekitas vajaduse kindla väärtuse järele, hakati raha müntima. Kujunes linnriiklik korraldus. Tähtsamad linnriigid olid Sparta , Korintos ja Ateena . Kirjutati üles seadusi. Linnriikide omavahelised suhted olid sageli vaenulikud.
Klassikaline periood 500-338 eKr
Hellenismi periood 338-30 eKr
Aleksander Suur vallutas Pärsia riigi ja jõudis vägedega Indiani. Pärast Aleksander Suure surma kujunes mitu sõltumatut nn hellenistlikku kuningriiki. Aleksandri sõjaretk vallandas kreeklaste massilise rände Idamaadesse. Tekkinud Kreeka linnadest tähtsamaiks sai Egiptuse pealinn Aleksandria. 30.aastal eKr langes Rooma võimu alla viimane hellenistlik riik- Egiptus .
Kreeklaste esimesed eeposed olid ,,Odüsseia” ja „ Ilias ” , nende autor oli Homeros . Homerost peeti pimedaks laulikuks. Kreeklaste arvates on nende parim ja kuulsaim poeet Homeros. Mõlemad eeposed jutustavad Trooja sõjast. „Iliases” saab lugu alguse Achilleuse ja Agamemnoni tülist sõjasaagi pärast ja lõpeb Hektori tapmisega. „Odüsseia” keskendub ühe kangelase raevukale käitumisele. Peakangelane on kaval ja vastupidav Odysseus , kes pikkade eksirännakute järel sõjast koju jõudes leiab eest jõugu majas omavolitsevaid noormehi. Athena abiga tapab Odysseus nad halastamatult.
Enamik kreeklasi teenis elatist põlluharimisega. Jõukamad said oma majapidamisega ise hakkama, aga oli ka vaeseid põllumehi ja kerjuseid, kes olid sunnitud halbadel aegadel laenu võtma. Võla tagatiseks oli sageli maatükk, miks maksmata jätmisel läks võla katmiseks võlausaldajale. Nii muutusid vaesed maa omanikud maa rentnikeks. Linnaelanikest osad olid põlluharijad, kelle maatükid paiknesid linna ümbruses. Suuremates linnades olid ülekaalus käsitöölised. Käsitöölisi hinnati põlluharijatest madalamateks. Ülemkihi moodustasid aristokraadid (suurmaaomanikud), kelle põlde harisid orjad ja sõltlased. Riigimehed ja vaimuinimesed pärinesid aristokraatide seast. Aristokraatlike sõpruskondi hoidis kokku pidusöök ehk sümpoosion. Aristokraatiat iseloomustas konkurentsivaim, igaüks püüdis olla parim. Orjatööd kasutati laialdaselt ja orjade arv kasvas aja jooksul. Enamik orje olid võõrsilt sisse ostetud. Orjuses leidus hulgaliselt ka võlgade katteks vabaduse kaotanud kreeklasi. Nendesse suhtuti kui varandusse, millega omanik võis suva järgi ümber käia. Nende tapmine oli paljudes riikides keelatud. Orje kasutati peaaegu kõigis eluvaldkondades, kuna nad tegid kurnavama töö ära võisid lihtkodanikud elada vabade ja täieõiguslike kodanikena.