aga tõmmati rihmaga kõvasti kinni Kitsaste pükste asemel tulid meestel moodi liibuvad sukad, niudepiirkond aga leidis rõhutamist mitmesuguste dekoratiivsete rõivaelementidega kui ka erilise kubemekotiga Teravaninaliste jalatsite asemel tulid moodi väga laia ja poolkerakujulise ninaosaga jalavarjud, mida nimetati lehmaninadeks Veneetsia ülikutele meeldis kanda liibuvaid sukki, mida kinnitati haakide või kahekordsete kinnitusnõeltega vammuse külge. Vammuse peal oli neil põlvini ulatuv nööbitav tuunika ehk zipoone, kostüümi täiendas laiade varrukatega ja keskelt vööga kokku tõmmatav ülerõivas zornea Meestel oli maskikandmise eesmärgiks enamasti oma isiku varjamine VÄRVID TÜPOGRAAFIA MUSTRID - ITAALIA RENESSANSS ITAALIA RENESSANSS MUSTRID - PRANTSUSE RENESSANSS PRANTSUSE RENESSANSS SAKSAMAA RENESSANSS RUUMIKUJUNDUS JA MÖÖBEL KASSOON e. CASSONE - "kirst". 15.-16.saj. Suur, harilikult vo i maalidega
Kiiver ise oli suhteliselt umbne. Koerakoonkiiver kujunes välja 14. sajandi lõpul. Algul sel kiivril puudus näokaitse, kuid metall katiis kukalt ja pea külgi. Sõjakübarat kasutasid jalaväenlased. Kujult sarnanes see kübarale, kuid oli valmistatud metallist. Selline kiiver säilis läbi kogu keskaja, kuid tegi läbi ka mõned muutused. Kaitserüü Kaitserüü jaguneb viieks: soomusrüü, plaatrüü, raudrüü, lamellrüü ja brigandiin. Soomusrüü puhul on mehel seljas nahkvammus ja vammuse välispinnale on kahe neediga kinnitatud soomuskujulised väiksed rauast liistakad. Plaatrüü koosneb üksikutest plaatides ja need on kinnitatud kaitserüü siseküljele. Väljaspoolt on näha ainult neete. Raudtüü koosneb turvistest. Eraldi on jala-,käe-, rinnaturvised jne. Lamellrüü puhul on plaadid kokkutõmmatud nahknööridega. Algselt kasutati seda tehnikat, et kaitsta end nootle eest, kuna plaadid olid luudeks. Brigandiin on tehtud raudplaadi ribadest ja ühel küljel on needid.
laskekehade eest. Saller ette tekkinud vaateava, istub peas suhteliselt sügavalt, tagaosa küllaltki pikk ja kaitseb kaela hästi. Suletud kiiver klassikaline rüütlikiiver, ülestõstetav näokaitse, lõug kaitstud kahelt poolt. Sturmhaube on kergeratsaväekiiver, ühisjooned suletud kiivriga. Zisäge Idamaade iiver, iseloomustas kaelakaitse, kõrvadepeal raudlapid ja torukujuline ninakaitse, mis oli torukujuline. Kaitserüüd. Soomusrüü puhul on mehel seljas nahkvammus ja vammuse välispinnale kahe neediga kinnitatud soomusekujulised väikesed rauast liistakad. Plaatrüü koosneb üksikutest plaatidest ja need on kinnitatud kaitserüü siseküljele, väljastpoolt on näha ainult needid.. Lamellrüü on idapoolsetel aladel levinud kaitserüüde tüüp, plaatidel augud sees, plaadid kokku tõmmatud nahknööriga. Brigandiin on tehtud raudplaadiribadest, ühel küljel needid. Rõngasrüü on omavahel ühendatud,
Valge linane särk muutus renessaansi ajal oluliseks jõukuse märgiks. Särgi lõige oli lopsakas ja dekoltee suur. Hiljem lisandus särgi kaelusesse pisike kroogitud krae, mis aegade jooksul muutus olulisemalt suuremaks ja kroogete poolest rikkalikumaks. Krookkrae oli tärgeldatud, tugevast materjalist ja hoidsid pead võimalikult püsti. Tekitas mulje enesekindlast mehest. Sama kraed kasutasid ka naised aga vähe väiksemana. Vanemad mehed kandsid rohkem kinnisemat riietust, dekolteeritud vammuse all särki ja pikka kuube, mis oli kuni vööni avatud 2 ja käiste reväärid olid kontrastset tooni. 1500 aastal keelati Veneetsias noortel meestel kanda liibuvaid ja suure kaelusega vammuseid, mis samal ajal olid moes Saksamaal. Peakateteks olid enamjaolt sametist, vildist või brokaadist barettid. Olid ka ümmarkuse lamadapõhjaline müts, mida siis kaunistati kas sulega, küljelt langeva tutiga
" Ja ronib jälle üles. Tulevad Aadu, Peeter ja Anne. Peeter seletab et tema mulke ei salli. Aadu räägib head Märdist, et too päriskohta otsib. Anne kostitab lahkelt Aadut, pakkudes talle süüa ja juua. Anne üritab Peetrile selgeks teha et Märt hea poiss on. Peeter mainib et Erastu Enn on ikka parem kosilane. Anne räägib et Maiele on kavas kaasa anda 50 vakka rukkeid ja teist niipalju otri, nisu. Aadul kõht täis ja läheb ära. Peeter kutsub Jütsi, et ta talle musta vammuse parsilt alla tooks, ta hakkab Erastu poole minema. Kui Jüts üles jõuab, näeb Erastu Ennu. Enn hakkab Peetrit moosima ikka teietades ja teda ülistades. Peeter ütleb Jütsile et kui too hea laps on ja sõna kuulab ja maja valvab seni kuni isa ära on siis saab Jüts pärast uued pastlad jalga. Emale ei lubanud isa rääkida et Enn parsil end peitnud oli, Jüts on kahtlev, sest ta lubas õde aidata aga emale seda ennuasja rääkida ei või, otsustab et Maiele rääkida isa ei keelanud.
" Ja ronib jälle üles. Tulevad Aadu, Peeter ja Anne. Peeter seletab et tema mulke ei salli. Aadu räägib head Märdist, et too päriskohta otsib. Anne kostitab lahkelt Aadut, pakkudes talle süüa ja juua. Anne üritab Peetrile selgeks teha et Märt hea poiss on. Peeter mainib et Erastu Enn on ikka parem kosilane. Anne räägib et Maiele on kavas kaasa anda 50 vakka rukkeid ja teist niipalju otri, nisu. Aadul kõht täis ja läheb ära. Peeter kutsub Jütsi, et ta talle musta vammuse parsilt alla tooks, ta hakkab Erastu poole minema. Kui Jüts üles jõuab, näeb Erastu Ennu. Enn hakkab Peetrit moosima ikka teietades ja teda ülistades. Peeter ütleb Jütsile et kui too hea laps on ja sõna kuulab ja maja valvab seni kuni isa ära on siis saab Jüts pärast uued pastlad jalga. Emale ei lubanud isa rääkida et Enn parsil end peitnud oli, Jüts on kahtlev, sest ta lubas õde aidata aga emale seda ennuasja rääkida ei või, otsustab et Maiele rääkida isa ei keelanud
35 lõige oli lopsakas ja kaeluse väljalõige sügav; pikapeale ilmus kaelusesse väike tavaline krae või musta, punase või kuldse tikandiga rüüs; viimasest sai lõpuks uhke kroogitud krae. · Vammus. Vammus oli kuni 16.sajandini põhiliseks riietusesemeks, mida pruukisid kõik mehed oma ülakeha katmiseks riiete all. Aegade möödumisel sai vammusest lõpuks vest. Vammuse moekas kuju saavutati jäiga kanga kasutamisega, volüümi aga lisas polster, mis tolleaegse moeideaali kohaselt rõhutas mehelikkust, kadus aga uuesti moest 17.sajandil. Pihani ulatuva vammuse alläärel olid tavaliselt teravad nurgad. Varrukad olid tagant lõhestatud ja paelutatud, jättes küünarnuki, õlavarre tagakülje ja õla paistma.
35 lõige oli lopsakas ja kaeluse väljalõige sügav; pikapeale ilmus kaelusesse väike tavaline krae või musta, punase või kuldse tikandiga rüüs; viimasest sai lõpuks uhke kroogitud krae. · Vammus. Vammus oli kuni 16.sajandini põhiliseks riietusesemeks, mida pruukisid kõik mehed oma ülakeha katmiseks riiete all. Aegade möödumisel sai vammusest lõpuks vest. Vammuse moekas kuju saavutati jäiga kanga kasutamisega, volüümi aga lisas polster, mis tolleaegse moeideaali kohaselt rõhutas mehelikkust, kadus aga uuesti moest 17.sajandil. Pihani ulatuva vammuse alläärel olid tavaliselt teravad nurgad. Varrukad olid tagant lõhestatud ja paelutatud, jättes küünarnuki, õlavarre tagakülje ja õla paistma.
Mõnikord aitab väikesest takistusest, et suurt kavatsust nurja ajada.» Ja tundmatu vajus mõneks minutiks mõttesse. «Kuulge, peremees,» ütles ta, «kas te ei saaks mind sellest märatsejast vabastada? Minu südametunnistus ei luba teda tappa. Kuid siiski,» lisas ta julmalt ähvardaval toonil, «ta on mul jalus. Kus ta praegu asub?» «Teisel korrusel, minu naise toas, kus ta haavu seotakse.» «Kas ta kompsud ja kott on tema juures? Kas ta on oma vammuse seljast võtnud?» «Seda küll, aga kõik on veel all köögis. Aga kui see hull noormees on teil jalus ...» «Kindlasti. Ta põhjustab teie võõrastemajas niisugust pahandust, et peletab kõik korralikud inimesed eemale. Minge üles, tehke arve ja andke mu teenri kätte!» «Kuidas? Härra tahab meilt juba lahkuda?» «Te teadsite seda juba enne, sest ma andsin käsu saduldada mu hobune. Kas mu käsku pole veel täidetud?» «On küll
proloog oli publikule seks ajaks juba veidi igavaks läinud, kui tema eminents sisse astus ja nii koledal kombel tähelepanu enesele tõmbas. Pealegi pakkus poodium sama vaatepilti, mis marmorlaudki: konflikti Põllutöö ja Vaimuliku Seisuse, Aadli ja Kaubanduse vahel. Ja suuremale hulgale meeldis enam näha seda otse palgest palgesse, elavana, hingavana, liikuvana, tõuklevana, lihast ja verest koosnevana, selle Flaami suursaatkonna, selle vaimuliku õukonna näol, kardinalikuue, Coppenole'i vammuse all, kui mingituna, mukituna, värssides kõnelevana ja niiöelda topistena kollastes ja valgetes riietes, millesse neid Gringoire oli munserdanud. Kuid kui meie poeet nägi, et lärm on veidi vaiksemaks jäänud, haudus ta sõjaplaani, mis võis kõike veel päästa. «Mu härra,» ütles ta, pöördudes oma naabri, paksu, kannatliku näoga mehe poole, «mis õige oleks, kui uuesti alustame?» «Mida?» küsis naaber. «Noh, müsteeriumi,» vastas Gringoire.
esimest korda silmitsenud, järgmisel ööl niisugust unenägu näinud, et kui ta seda oma pihiisale üles tunnistanud, see auline isand väga tõsiselt pead olevat raputanud. Kui lõpuks veel nimetame, et sepp Villu poissmees või koguni vanapoiss oli -- kui kolmekümne kähe aastast meest nõnda võib nimetada --, siis on lugejal tema täielik pilt käes. 2 Oli südatalve aeg, kui Villu ühel päeval pärast lõunat töö sellide hooleks jättis, näo puhtaks pesi, oma kõige parema vammuse selga tõmbas,,ankru-kese kõige kallimat prantsuse marjaviina kaen-lasse ja tee jalge alla võttis. Tee viis põlisest metsast läbi ja ei olnud muud kui kitsas, sügava lume sisse tallatud rada. Tallajate jälgi Võis kergesti üksteisest lahutada; neid oli kõigest kõiki kolme sugu. Ühed olid määratu suured ja sügavad, neid võis tervel Sakalamaal üksainuke mees teinud olla, ja see oli sepp Villu ise. Temast öeldi, et kui tema korra üle välja kõnnib, siis on maantee valmis
annaabi.ee 
