Mitmedki filosoofid on andnud soovitusi, kuidas luua täiuslikku riiki, aga ainult Lycurgos suutis selle teoks teha. Ajapikku aga tulid kuld ja hõbe taas spartalaste ellu ning koos sellega kasvas ka raha- ning luksusehimuhimu. Ateenas aastatuhandete jooksul, järjepidevalt arenenud demokraatlik ühiskonnakorraldus lõi aluse tänapäeval kehtiva demokraatiale. Olgugi, et ka tänapäeval esineb nii türannistlikku, aristokraatlikku kui ka vanale kreekale tundmatuid valitsemisviise, peavad enamus tänapäeva ühiskkonnaliikmetest demokraatiat siiski parimaks teadaolevaks valitsusviisiks.
Näiteks Eesti Vabariigis saavad riigikokku peale valimisi enim hääli kogunud parteid, ülejäänud aga jäävad oma väheste häälte tõttu valitsemisest kõrvale. Mina arvan, et demokraatliku riigi üheks negatiivseks tunnuseks on see, et inimestel on tohutult palju erinevaid valiku võimalusi. Nad seisavad tihti erinevate valikute ees ja ei suuda otsustada, milline neist on kõige sobivam. Kuigi on katsetatud erinevaid valitsemisviise on demokraatlik valitsemiskord oma positiivsete ja negatiivsete külgedega tõestanud ennast siiamaani edukaimana. Mina pean siiski demokraatia suurimaks tugevuseks seda, et kodanikuõigused on põhiseadusega kaitstud ning võimud on üksteisest eraldatud.
Uus kuningas pidi maid vallutama, kui tahtis midagi suurt omada, sest poeg ei pärinud isalt ei lossi ega tema varandust, vaid see läks sugulastele. Kogu maa kuulus templitele ja riigile. Lihtrahval oli töökohustus mida suurem maatükk, seda suurem töökohustus määrati sõlmkirjaga. Ka sõjaväekohustus oli noormeestel kohustuslik. Erinevad tsivilisatsioonid, erinevad valitsemisviisid, samas võib olla ka sarnaseid ja siis jällegi täiesti vastupidiseid valitsemisviise, kuid see tegigi iga tsivilisatsiooni omamoodi eripäraseks, kasvõi natukenegi.
Pelopennesose poolsaarel. Peamisteks sarnasusteks kahe valisteva riigi puhul olid tugeva sõjaväe omamine, välismaalaste mitte kodanikeks pidamine ning kummaski riigis ei puudunud oma seadused ja kodanike rahvakoosolekud. Olid olemas ametnikud ja nõukogud, kes rahvakoosolekule kuuletusid ja niiöelda eeltööd tegid. Tänu välismaalaste mittetolereerimisele levis laialdaselt orjus, mille tõttu riigid funktsioneerisid eriti hästi. Kõige suuremaks erinevuseks riikide vahel loetakse riikide valitsemisviise. Ateenas oli alates 507. aastat eKr demokraatlik riigikord, enne seda valitses diktaktuur. Spartas valistes aga aristokraatlik oligarhia, ehk sõjaväeline valitsus. Tänu Ateena demokraatiale langetati otsused läbi rahvakoosolekute, milles osalesid kodanikud, kelleks olid vabad meessoost Atika põliselanikud. Ateena naisel ei olnud mingit sõnaõigust, samuti ei tohtinud nad kaasa rääkida perekonda hõlmavatel teemadel. Riietus oli naistel sarnane
Kreeka polised ja Kreeka-Pärsia sõjad [Õpik ptk 29; 31-33] KORDAMISKÜSIMÜSED Mis on „polis“ – kreeka keeles linn, selle sõnaga tähistasid kreeklased linnriiki 1. Mida tähendab mõiste „poliitika“? – poliitikaks nimetasid kreeklased „polise“ valitsemist. Tänapäeval nimetatakse nii riigi ja ühiskonna juhtimist 2. 2. Milliseid erinevaid valitsemisviise rakendati Kreeka polistes? Iseloomusta 1) demokraatiat; 2) aristokraatiat; 3) türanniat. a) Demokraatlik valitsemisviis „rahva võim“ võim kuulus rahvakoosolekule, kus kõigi kodanike poolt valiti riigiametnikud ja riiki valitseva nõukogu liikmed ning hääletati läbi kõik tähtsamad riigielu küsimused. (Eesti) b) Aristokraatlik valitsemisviis- „parimate valitsemine „võim oli polise
Kolooniates lõhuti rahvaste harjumuspäraseid süsteeme ja ühiskonnakorraldust. Tekkis klassivõitlus ja sellega kaasnesid meeleavaldused, streigid ja sotsialistliku avaldusega töölisajalehed ning tahe asendada demokraatia sotsialismiga. 4. Mis määras 20. sajandi algul mandrite ja riikide arengu iseärasused? Euroopa oli maailmas juhtival positsioonil ja peale Euroopa olid maailmas veel 2 iseseisvat suurriiki- USA ja Jaapan. USAs elasid eurooplased ja Jaapan hakkas ruttu läänelikke valitsemisviise üle võtma. Aasia ja Aafrika olid jagatud kolooniateks. Euroopa tsivilisatsiooni, mille aluseks on isikuvabadus ja inimestevõrdsus, eraomand ja turumajandus ning demokraatia loeti ainuõigeks valitsemise viisiks. 5. Iseloomustage mõne riigi arengu iseärasusi 20. sajandi algul. Inglismaa- tüüpiline koloniaalsuurriik, turumajanduslikud põhimõtted olid juba väga ammu. Võimule tulid leiboristid, kes suunasid oma energia vaesuse vähendamisse ja rahastasid mitmeid sotsiaalprogramme
mägedes kui tasandikel; soojas kliimas on inimesed pelglikumad, külmemas aga julgemad. Väikese pindalaga riik soib vabariigiks, sest selle esindajatel on võimalik igal ajal kokku tulla; suurem territoorium nõuab aga juba monarhiat. Väga suure territooriumiga riike nagu Venemaa, sai Monterquieu arvates valitseda ainult despootia abil. Montesquieu pidas despootiat kõigist valitsemisvormidest halvimaks ning Euroopa jaoks täiesti sobimatuks. Teisi valitsemisviise analüüsides pidas Montesquieu esmatähtsaks, et need ei kasvaks üle despootiaks. Seepärast pidi Montesquiei meelest hoidma aristokraatia pigem demokraatia kui monarhia poole, monarhia seevastu aga aristokraatia poole, et vältida türanniaks muutumist. Inglismaad eeskujuks võttes toetas Montesquieu võimude lahususe põhimõtet, kus seadusandlik võim annaks seadusi, aga ei viiks neid ellu; täidesaatev võim täidaks seadusi, omamata samas seadusandlikku õigust
Reimer 1.4. Kreeka poliste valitsemisviisid: Poliste erinevate ühiskonnakihtide omavahelised vastuolud põhjustasid tihti ägedaid sisevõitlusi, mis mõnikord kasvasid üle relvastatud kokkupõrgeteks. Lihtrahva ja aristokraatide vastandlikud huvid (kartus vaesuda või soov suurendada oma ülemvõimu) või poliitiline võitlus erinevate aristokraatlike sõpruskondade vahel, tõi enesega kaasa erinevaid valitsemisviise: a) Aristokraatlik valitsemisviis- võim oli koondunud ülikutest suurmaaomanike kätte. Aristokraadid kuulusid riiigiametisse ja riiki valitsevasse nõukogusse ning lihtrahvale jäi õigus osaleda rahvakoosolekul, millel oli õigus heaks kiita või tagasi lükata nõukogu otsuseid. b) Oligarhiline valitsemisviis- võim oli koondunud osade aristokraatlike suguvõsade kätte.
Reimer 1.4. Kreeka poliste valitsemisviisid: Poliste erinevate ühiskonnakihtide omavahelised vastuolud põhjustasid tihti ägedaid sisevõitlusi, mis mõnikord kasvasid üle relvastatud kokkupõrgeteks. Lihtrahva ja aristokraatide vastandlikud huvid (kartus vaesuda või soov suurendada oma ülemvõimu) või poliitiline võitlus erinevate aristokraatlike sõpruskondade vahel, tõi enesega kaasa erinevaid valitsemisviise: a) Aristokraatlik valitsemisviis- võim oli koondunud ülikutest suurmaaomanike kätte. Aristokraadid kuulusid riiigiametisse ja riiki valitsevasse nõukogusse ning lihtrahvale jäi õigus osaleda rahvakoosolekul, millel oli õigus heaks kiita või tagasi lükata nõukogu otsuseid. b) Oligarhiline valitsemisviis- võim oli koondunud osade aristokraatlike suguvõsade kätte.
õigluse ja õnnelikkuse jaoks ideaalsed lõppsihid, mille saavutamise nimel kogu poliitika pingutab. Kuna ideed on inimtegevusest sõltumatud, kuid sellele siiski eeskujuks, saab Platonit vaadelda loomuõigusliku traditsiooni ettevalmistajana õigusfilosoofias. Valitsemisviiside võrdlus. Seni oleme vaadanud seda, kuidas üks riik oma idee kohaselt ideaalsena peaks olema. Selle alusel saab sarnasuse ja erinevuse järgi hinnata reaalselt olemasolevaid ühiskonnakorraldusi, valitsemisviise, valitsejate hingelaade, mida Platon ka tegi. Kõige lähedasem ideaalsele on tema järgi aristokraatia. Aristokraatia ,,parimate võim" hävitab end sellega, et piirab selle ringi, kellele kuulub võim, väga kitsaks. Sõjakangelaste võim timokraatia on naabritega pidevalt sõjajalal. Oligarhia ,,rikka vähemuse valitsus" töötab endale vastu kiire rikastumise pürgimusega, st liialt domineeriva ihaleva hingeosa alluvuses tekib kaks teineteisega mitteläbisaavat ,,riiki"
sajandil kasvas kõvasti, kuna tiitlit oli lihtne omandada- piisas teatud summast. 18 saj II poolel 25 000 aadliperekonda, Inglismaal paartuhat. ideoloogilised (valgustuslik kriitika, ,,despotism" (Montesquieu) Levis valgustusest tingitud despootia ja riigi juhtimisega halvasti hakkama saava absoluutse monarhia kriitika. Despootiat pidas Montesquieu kõigist valitsemisvormidest halvimaks ning Euroopale täiesti sobimatuks. valgustajate seisukohad Vana Korra kohta). Ka kõiki teisi valitsemisviise analüüsides pidas Montesquieu esmatähtsaks, et need ei kasvaks teatud tingimustes üle despootiaks. Seepärast pidi aristokraatia Montesquieu meelest hoiduma pigem demokraatia kui monarhia suunas, monarhia seevastu aga aristokraatia suunas, et vältida türanniaks muutumist. Radikaalset demokraatiat, mis tagaks inimestele ka majandusliku võrdsuse, pidas Montesquieu ohtlikuks, kuna see tooks kaasa kaose ja edasi juba diktatuuri. Inglismaa eeskujul toetas Montesquieu võimude
Montesquieu ei pidanud vajalikuks kogu inimkonnale ühesuguste universaalsete seaduste kehtestamist, vaid eelistas seadusi, mis vastasid võimalikult rohkem iga konkreetse ühiskonna loomusele. Vabadust tõlgendas Montesquieu õigusena teha kõike, mida seadused lubavad. Just seaduslikkus eristab ühiskonda anarhiast või despootiast. Viimast pidas Montesquieu kõigist valitsemisvormidest halvimaks ning Euroopa jaoks täiesti sobimatuks. Ka kõiki teisi valitsemisviise analüüsides pidas Montesquieu esmatähtsaks, et need ei kasvaks teatud tingimustes üle despootiaks. Seepärast pidi Montesquieu meelest hoiduma aristokraatia pigem demokraatia kui monarhia suunas, monarhia seevastu aga aristokraatia suunas, et vältida türanniaks muutumist. Radikaalset demokraatiat, mis tagaks inimestele ka majandusliku võrdsuse, pidas Montesquieu ohtlikuks, kuna see tooks kaasa kaose ja edasi juba diktatuuri
annaabi.ee 
