2.osa Autoriga juhtus Sahhaara kõrbes lennuõnnetus. Tema lennuk kukkus alla ja mootor oli rikkis. Tal oli ainult pudel vett, millega ta oleks suutnud elada ainult nädal. Ta hakkas lennukit parandama, ning ühel päeval ta märkas enda kõrval ühte Väikest printsi. Ta palus endale lamba joonistada, autor joonistas. Lammas tuli jube välja ning ta joonistas lamba, kes on kastis. Seega polnud teda näha, aga ikkagi oli seal lammas. 3.osa Väike prints rääkis, et ta on pärilt teiselt asteroidilt. Autorit huvitas see, milline ta planeet välja näeb ja kus see asub. 4.osa Väikse printsi planeet oli väiksem kui maja. Autoril oli tõsine põhjus arvata ,et prints tuli asteroidilt B612. Autor rääkis, et ta ei saaks seda lugu sõpradele rääkida, kuna nad ei usuks teda. Nad arvaksid, et nad on lapsestunud. Ta arvas, et ta on vanaks jäänud, kuna ta ei oskanud näha lammast seal väikses kastis. 5.osa
Asteroid B612 on väikese printsi koduplaneet ning loo käigus külastab ta veel kuut asteroidi ning lõpuks Maad. Loo teiseks peategelaseks on autori mina-tegelane, kes on Sahara kõrbes lennuõnnetusse sattunud. Teisteks tegelasteks on aga väikese printsi külastatavatel asteroididel elavad erinevad täiskasvanud inimesed, kellest igaüks on väikese printsi jaoks omal moel kummaline, väikese printsi roos tema koduplaneedil ning rebane, keda prints kõrbes kohtab. Väike prints elab asteroidil B612, mis on vaevu maja suurune. Seal on kolm vulkaani, ahvileivapuud, mida tuleb välja juurida, et nad planeeti lõhki ei ajaks ning roos, millesse väike prints armub. Tahtes leida midagi paremat, läheb ta reisima. Ta kohtub teistel planeetidel erinevate tegelastega. Ta kohtub kuningaga, kes usub end kõiki ja kõike valitsevat, ent nõuab oma alamatelt vaid seda, mis ka loomuliku asjade käigu puhul juhtuks. Ta kohtub uhkeldajaga, kes näib elavat vaid selleks,
Asteroid B612 on väikese printsi koduplaneet ning loo käigus külastab ta veel kuut asteroidi ning lõpuks Maad. Loo teiseks peategelaseks on autori mina-tegelane, kes on Sahara kõrbes lennuõnnetusse sattunud. Teisteks tegelasteks on aga väikese printsi külastatavatel asteroididel elavad erinevad täiskasvanud inimesed, kellest igaüks on väikese printsi jaoks omal moel kummaline, väikese printsi roos tema koduplaneedil ning rebane, keda prints kõrbes kohtab. Väike prints elab asteroidil B612, mis on vaevu maja suurune. Seal on kolm vulkaani, ahvileivapuud, mida tuleb välja juurida, et nad planeeti lõhki ei ajaks ning roos, millesse väike prints armub. Tahtes leida midagi paremat, läheb ta reisima. Ta kohtub teistel planeetidel erinevate tegelastega. Ta kohtub kuningaga, kes usub end kõiki ja kõike valitsevat, ent nõuab oma alamatelt vaid seda, mis ka loomuliku asjade käigu puhul juhtuks. Ta kohtub uhkeldajaga,
Uinuv 7 H said hiilgavad sööginõud ja rubiinide ning teenantidega Kui 11 olid soovi öelnud, saabus 13. Kauni- kaunistatud kuldtoosi, milles olid puhtast kullast nuga- Kedervarred kokku koguda ja põletada. tar kahvel-lusikas Kogu õukond jäi koos O magama. 7. H peitis end eesriide varju, et viimasena oma soov Kibuvitsahekk lausuda Riiki sattus prints. Kedervarre omanikud langevad surmanuhtluse alla H võlus kogu õukonna magama, v.a kuninga-kuninganna Vana mees rääkis magavast O-st. Lossi ümber kasvas palju suuri ja väikeseid puid, Andis neiule suud. põldmarja- ja kibuvitsapõõsaid Elasid õnnelikult oma elupäevade Prints teisest suguvõsast sattus sinna jahile lõpuni.
Illustreerinud Regina Lukk-Toompere Ahjualune on eesti rahvaluules pisike habemega mehike, kes elab põranda all. Ta võib tohutu palju toitu ühe hetkega ära süüa. Kui ahjualusele anda pisutki toitu maitsta, on kohe kogu roog ära söödud. Mõisahärra käskis kokka head sööki keeta. Seisis ka suur katel tulel, kus kes teab mitme talle liha sees varises. Kokk istus kolde ees ja õhutas tuld. Korraga tuleb ahju alt põranda seest väike mehike välja ja küsib: "Armas sõber, anna ka mulle natuke hüva rooga maitsta! Kõht mul tühi ja süda vesine nagu kalapüüdjal." "Ei tohi anda, vastas kokk, "isegi suur pere ootamas." "Anna tilgake leentki! palus väike mehike uuesti. 16 "Noh, võta siis peale," ütles kokk ja andis mehikesele kulbitäie leent kätte. Aga niipea kui kulp mehikese käes oli, sõi ta silmapilk terve paja tühjaks ja
Pärast Jepatsinite juurest lahkumist vürsti plaanid muutusid ta otsustas hoopis minna Ganja Ivolgini korterisse elama. Viimasel oli seal tuba üürida ja nii sai asi otsustatud. Seal tutvus vürst veel Ganja ema, isa, õe, venna ja teise üürilise Ferdõstsenkoga. Kõik väga erinevad inimesed, kellega ka hiljem tuli palju tegemist teha. Õhtul läks vürst kutsumata Nastasja Filippovna korterisse (nad olid muide päeval juba Ganja juures tutvunud). Seal oli väike kinnise ringiga kohtumine, kust kogu lugu hargnema hakkas, nimelt pidi sellel õhtul Nastasja otsustama, kas ta abiellub Ganjaga või mitte. Pärast segaseid ja pööraseid sündmusi otsustas Nastasja, et ta ei abiellu Ganjaga ega ka vürstiga, kes tegi talle sealsamas ootamatu abieluettepaneku (vürst nimelt armus temasse esimesest silmapilgust, nagu paljud mehed), vaid hoopis põgeneb Rogoziniga, et temaga hiljem ehk abielluda
paljastavaile avaldustele ahvatleda. Nagu paljud teised lihtsameelsed hinged, nii oli ka tädi Polly endast sel meelitaval arvamusel, et tal on annet peeneks, salapäraseks diplomaatiaks, ja ta armastas oma kõige läbipaistvamaid sepitsusi sügava kavaluse imedeks pidada. «Tom, koolis oli kaunis palav, eks olnud?» «M-j ah.» «Väga palav, eks?» «M-jah.» «Kas sul ei tulnud tuju suplema minna, Tom?» Tomi läbistas väike kartus, mingisugune ebameeldiv kahtlus. Ta uuris tädi Polly nägu, kuid see ei öelnud talle midagi. Niisiis ütles ta: 11 «Ei, hm -- noh, mitte just väga.» Vana daam sirutas käe, katsus Tomi särki ja sõnas: «Aga praegu sul polegi liiga soe.» Ja tal oli hea meel, et ta oli avastanud, et särk oli kuiv, ilma et keegi oleks aru saanud, et ta just seda oligi teada tahtnud. Kuid Tomil oli nüüd selge, kustpoolt tuul puhub. Niisiis ennetas ta tädi arvatava järgmise käigu.
pärast kokku puutunud teises kohas, teistel oludel. Siis kustus see mälestuses alal hoidunud imeline naeratus ja ta ei leidnud teda enam kogu linnas. Niisugune oli see linna naise esimene naeratus. ,,Mis on, noormees?" küsis punase habemega mees, kes lamas rõõtsakil letil ja ajas paari talumehega juttu, kel olid leivakotid lahti ja sõid. ,,Soovite tuba?" ,,Oleks palunud küll, kui võimalik," vastas Indrek ja tundis äkki nälga. ,,See väike," ütles punahabe tüdrukule, kes jällegi Indrekule otsa vaadates naeratas ja ta ühes kastiga enesega kaasa vedas. ,,Kolmkümmend ööpäev!" hüüdis punahabe kastitalujaile järele. See oli määratud Indrekule, aga tema kõrvust lipsasid sõnad tähelepanematult mööda. Üksi jäänud, võttis Indrek kasti ümbert nööri, avas kaane ja otsis ligivõetud söögipoolise välja, et keha kinnitada. Kõike seda tegi ta nagu poolunes ja ülepeakaela, sest teda valdasid mõtted
Kõik kommentaarid