Vabadusrist (0)

Vabadusrist (algne ametlik nimetus Vabaduse Rist; lühend VR) on Eesti Vabariigi sõjaline autasu , mis asutati Ajutise Valitsuse otsusega 24. veebruaril 1919. Vabadusristil on kolm liiki:
Eesti Vabadusrist

• sõjateenete eest (I liik)
  
• isikliku vapruse eest (II liik)
  
• tsiviilteenete eest (III liik).
  

Iga liik jaguneb omakorda kolmeks järguks. Vabadusristi saamisega kaasnes rahaline autasu ning paljudel juhtudel ka tasuta maa ning õppursõduritel tasuta hariduse omandamise võimalus, hilisematel aastatel lisandusid veel mitmed eesõigused, mis olid seotud töö saamisega riigiameteis. See oli Eestis ainus teenetemärk, mis andis selle kavalerile ja tema perekonnaliikmeile seaduslikke privileege. Reeglina anti Vabadusrist isikutele teenete eest Vabadussõjas. Erandiks on 10 autasu, mis anti 1924. a. 1. detsembri kommunistliku mässukatse mahasurumise eest. Hannes Walteri artikli "Põlvkonnad vabadusvõitluses" kohaselt sai Vabadussõja jooksul Eesti sõjaväest Vabadusristi keskmiselt üks viiekümnest sõdurist, üliõpilastest iga kolmas ja õpilastest iga kaheksas. Umbes 2000 Eesti kodanikele annetatud Vabadusristist said kooliõpilased 600 ning üliõpilased 150 autasu.[1]
1919. aasta Eesti Vabariigi valitsemise ajutise korra jõustudes muutus Vabadusristi III liigi annetamine eraisikuile ebaseaduslikuks, kuigi seda jätkati. Vabadusristi väljaandmine lõpetati Riigikogu seadusega 19. juunil 1925. Tekkinud olukord, kus puudus võimalus annetada Eesti Vabariigi nimel riiklikke teenetemärke, tekitas piinlikke momente rahvusvahelises suhtlemises. Tekkinud lünga täitsid poolriiklikud Kotkaristi teenetemärk ja Eesti Punase Risti teenetemärk. Alles 1. jaanuaril 1938 kehtima hakanud uus Eesti Vabariigi Põhiseadus seadustas riiklike teenetemärkide andmise. Vabadusristi võib uuesti välja anda Eesti iseseisvuse kaitsmiseks peetava sõja puhul, alates sõjaseisukorra väljakuulutamisest.
Kokku anti välja 3224 vabadusristi. Kuna osadele isikutele anti ka mitu vabadusristi on autasu tegelikke kavalere vähem, 3130. Lisaks anti autasu ka Verdun 'i linnale Prantsusmaal ning Inglise, Prantsuse ja Itaalia Tundmatule Sõdurile. Välja antud vabadusristide hulgas anti I liigi esimest järku 43 ja III liigi esimest järku 111 autasu. Isikliku vapruse eest esimest järku Vabadusristi välja ei antud. I liigi esimese järgu Vabadusristi on teiste seas saanud Belgia kuningas Albert I, Taani kuningas Christian X ja Suurbritannia kuningas George V. Itaalia peaminister Benito Mussolini sai III liigi 1. järgu Vabadusristi. Lisaks Eesti kodanikele anti Vabadusriste veel 17 riigi kodanikele.
Riik
I/1
II/1
III/1
I/2
II/2
III/2
I/3
II/3
III/3
Kokku
Eesti
11
18
51
29
8
339
1672
22
2150
Soome
5
13
30
7
128
495
678
Suurbritannia
14
18
19
10
45
21
2
129
Läti
1
6
12
2
5
21
3
50
Taani
1
1
1
1
17
27
48
Poola
1
11
13
4
15
1
45
USA
1
2
8
2
27
3
43
Prantsusmaa
6
20
1
3
5
35
Rootsi
3
1
1
11
2
18
Itaalia
2
10
1
13
Bulgaaria
1
1
1
3
Jaapan
2
1
3
Ungari
1
1
2
Leedu
1
1
2
Argentiina
1
1
2
Portugal
1
1
Kolumbia
1
1
India
1
1
Kokku
43
111
136
29
41
582
2247
35
3224
Tabeli allikas: Eesti tänab, 1919-2001, Riigikantselei , koostajad: Kalev Uustalu, Ivo-Manfred Rebane, Tallinn, 2001, [1]
Karkristi kujulised teenetemärgid on kujundanud kunstnik Nikolai Triik. Eeskujuks oli Soome Vabadusrist ja Saksa Ordu kõrgmeistri rist. Ristid erinevad mõõtmete, värvi, lindi ja kandmisviisi poolest. Kujunduses on kasutatud rahvusvärvide (sinine, must, valge) kombinatsioone, ainult II liigi autasude südamik on punane ("vererist").
23. veebruaril 1923. aastal asutati Tartu Vabaduseristi Vendade Ühendus. See oli esimene Vabadusristi kavaleride piirkondlik ühendus, mis järgnevatel aastatel kujunes üleriigiliseks organistatsiooniks: 1925. aasta suvel asutati üleriigiline Vabaduse Risti Vendade Ühendus (VRVÜ), millega järgnevatel aastatel liitusid teised tekkinud piirkondlikud organisatsioonid. Vabadusristi kavaleride esindaja Rahvuskogu Teises Kojas oli Jaan Soots.
Vabadusristi kavaleride austamiseks tähistati Vabadusristi päeva. Algselt langes see kokku autasu asutamise kuupäevaga, kuid kuna 24. veebruar oli ka Vabariigi aastapäev otsustati Vabadusristi aastapäeva alates 1931. aastast tähistada 3. jaanuaril (Vabadussõja lõpu päeval). Alates 1934. aastast võeti Vabadusristi aastapäevaks Taevaminemispüha, mis on liikuv püha maikuus.
Viimane elusolev Vabadusristi kavaler oli Karl Jaanus, kes suri 6. oktoobril 2000.