Muru pöetakse aga kogu aeg. Muutus populaarseks 18.saj lõpus ka mandri-Euroopas, sh Tartu toomemäe inglise park. William Hogarth inglise maalikunsti rajaja. Elas 18.saj esimesel poolel. Eeskujuks hollandi ja flandria olustikumaal. Tegi ka arvukalt portreid. Tema olustikumaalidele iseloomulik see, et maalitud seeriatena. Samad tegelased, nende seikluste areng, enamasti 6- 12 maali. Tuntuim ,,Moodne abielu", raha pärast sõlmitud abielu . Oma õlimaalid viis graafikasse oforditehnikasse, levitas sellega ka lihtrahva hulgas. Moraliseeriv, humoristlik. ,,Äge muusikamees". ,,Krabimüüjatar"- tuntuim portreemaal krabimüüjatarist. ,,Autoportree koeraga". Joshua Reynolds - Paraadportree esindaja, eeskujuks van Dyck. ,,Joseph Baretti portree", taustal van Dyckile iseloomulik draperii. Reynoldsi ei peeta praegu silmapaistvaks. Inglise Akadeemia rektor
tegelaste dialoogina, ilma autoripoolse jutustamiseta. Enamasti on draamateosed mõeldud laval esitamiseks, kuid on ka lugemisdraamasid. Remark e autoripoolne märkus Tragöödia kurbmäng; komöödia lõbusasisuline draamateos; draama tõsise sisuga näidend; tragikomöödia draamateos, milles on nii traagilisi kui ka koomilisi elemente; farss jant. 2. Ühe XX sajandi väliskirjanduse teose analüüs (näiteks suveraamat, aga võib ka muu) ehk Vonnegut 3. S.Oksanen ,,Puhastus" Pilet 2 1. Antiikkirjanduse mõiste Antiikirjanduse mõiste- Vana-Kreeka ja Vana-Rooma orjandusliku ühiskonna kirjandus. Hõlmab ajavahemikku I aastatuhat. 5 saj eKr- 6. saj pKr. Ei ole kõige vanem kirjandus(esimesed teosed sumeritelt) aga see on Euroopa kultuuri kõige rohkem mõjutanud. Antiikkirjandus on inimesekeskne, käsitleb tolleaja inimesele arusaadavaid teemasid
Faehlmann oli. ÕES oli esimene eesti keele ja rahvaluule ning eestlaste ajaloo uurimiseks asutatud teaduslik ühing. Nagu mujal Euroopas, oli ka siinsete haritlaste hulgas tekkinud sügavam huvi rahvaluule mütoloogiliste ja kangelaseepiliste ainete vastu. Lootuses üles ehitada omarahvuskultuur asuti rahvaluule alusel looma uut kirjandust, mis pidi tõendama rahva kultuurivõimelisust. Eesti kirjanduses oli Faehlmann esimene, kes hakkas rahvaluulet kasutama kirjandusteoste alg materjalina kindlatel rahvuspoliitilistel eesmärkidel. Arsti, eesti keele uurijat ja kauaaegset Õpetatud Eesti Seltsi esimeest Fr. R. Faehlmanni ei saa pidada kirjanikuks selle sõna otseses tähenduses. Tema looming luuletused, jutud ja kunst muistendid on napp ja juhuslikku laadi, see sünnib eeskätt praktilistel vajadustel ning seostub
Raamat algab sellega, et üheksateistkümneaastane peategelane saksa sõdur Ernst Graeber sõdib Nõukogude Liidu territooriumil. Ta on Wehrmachti ridades sõdinud juba kaks aastat. Ernst on mitmest kohustuslikust sõjapuhkusest rindeolukorra halvenemise tõttu ilma jäänud. Lõpuks saab ta endale 14-päevase puhkuse. Saksamaal vanematekodu otsides näeb ta pommitatud Saksa linnu, samuti on hävinud tema kodumaja ning vanemad on teadmata kadunud. Ernsti tungiv soov leida oma vanemaid viib ta otsingute käigus kokku mitme rindekaaslase ja klassivennaga, ta kohtub ka Elisabethiga, kelle isa on koonduslaagris. Ernst armub tüdrukusse ja toimub kiire sõjalaulatus. Ernsti päevad tsiviilisikuna kutsuvad temas esile kehtiva korra vihkamise (mis tegelikult on juba hoopis varem tekkinud) ja veendumise jätkuva sõja mõttetuses, mis juba on praktiliselt kaotatud. Ernst ei saagi oma vanematest midagi kindlat teada. 15 päeva möödudes (ühe päeva on ta
kriminaal-, armastus-, seiklus-, autobiograafiline, sümbolistlik romaan jne. jutustus - kujutab romaaniga võrreldes väiksemat elunähtuste ringi, teose kangelase elu kujutatakse põhiliselt mingil ühel perioodil. (Vilde, Bunin) novell - eepilise kirjanduse väikevorm, tegelasi vähe, keskendutakse ühele tähtsamale sündmusele, lõpeb puändiga. (Boccaccio, Maupassant, Tsehhov, Valton) Eepika päritolu viib tagasi Vana-Kreekasse heroiliste eeposte "Ilias" ja "Odüsseia" juurde. Islandi vanade eepiliste laulude kuulsaim kogumik on "Vanem Edda". DRAAMA: Laiemas tähenduses nimetatakse draamaks iga niisugust teost, mis on antud tegelaste dialoogina, ilma autoripoolse jutustamiseta. Enamasti on draamateosed mõeldud laval esitamiseks, kuid on ka lugemisdraamasid. Remark e autoripoolne märkus Tragöödia kurbmäng; Komöödia lõbusasisuline draamateos; Draama tõsise sisuga näidend;
lõdisesid juba koidust saadik Palee suure trepi ees; mõned kinnitasid isegi, nad olevat kogu öö peaukse ees maas valvanud, et esimestena sisse pääseda. Rahvahulk kasvas vahetpidamata ja hakkas üle kallaste ajava veena piki seinu kõrgemale kerkima, sammaste ümber paisuma, simssi-dele, aknalaudadele, kõigile eenditele, raidkujude müga-rustele tõusma. Juba kaua enne suursaadikute kohaleilmumist andsid trügimine, kärsitus, tüdimus, pilamisja narruspäeva vabadus, tülitsused, mis tõusid pisemastki küünarnuki või rautatud saapakontsa puudutusest, väsimus kauasest ootamisest kibeda ja mõru maigu selle suletud, muljutud, kokkupigistatud, tallatud, lämbuva rahvahulga kärale ja mürale. Kuuldi vaid nurinat ja kirumist flaamlaste, kaupmeeste vanema, Bourboni kardinali, paleefoogti, Austria Marguerite'i, nuutidega seersantide kohta; külma, kuumuse, halva ilma, Pariisi,piiskopi,
LOENGUD MAASTIKUARHITEKTUURI AJALOOST 2010 Õppematerjal maastikuarhitektuuri ning maastikukaitse ja hoolduse üliõpilastele Koostanud Kadi Karro AEGADE ALGUS NING VARAJANE MAASTIKUKUJUNDUS. Esimesed maastikud, nende areng. Varajased tsivilisatsioonid: Egiptuse ning Mesopotaamia (Babüloonia, Assüüria ja Pärsia) kultuurid ja maastikukujundus. VANA-KREEKAST KESKAJANI: Antiik-Kreeka linnaplaneerimine ja aiad. Antiik-Rooma linnaplaneerimine ja aiad. Vitruvius "De Architectura". Islami aiad. Euroopa läbi keskaja: kloostriaiad, religioosne sümboolika; botaanikaaiad, linnakodanike aiad. RENESSANSS: Vararenessanss Itaalias 14. saj. Renessanss Itaalias 15.- 16. saj. Manerism ja barokk Itaalias 16.-18. saj. Linnaruum Itaalias: piazzad keskajast barokini. BAROKK: Barokk Prantsusmaal 17. saj. Prantsusmaa naabermaad 16.-18. saj: regulaarstiil Inglismaal, Hispaanias, Austrias, Saksamaal, Madalmaades, Venemaal, Rootsis, Taanis. EESTI VANEMAD MÕISAAIAD JA -PARGID. Kuni 18. sajandi kesk
Alexandre Dumas _ «Kolm musketäri» EESSÕNA, milles selgitatakse, et is- ja os-lõpuliste nimedega kangelastel, kelledest meil on au oma lugejatele jutustada, ei ole midagi ühist mütoloogiaga. Umbes aasta tagasi, kogudes kuninglikus raamatukogus materjali «Louis XIV ajaloo» jaoks, sattusin ma juhuslikult «Härra d'Artagnani memuaaridele», mis oli trükitud -- nagu suurem osa selle ajajärgu töid, kus autorid püüdsid kõnelda tõtt nii, et nad ei satuks selle eest pikemaks või lühemaks ajaks Bastille'sse -- Pierre Rouge'i juures Amsterdamis. Pealkiri võlus mind: võtsin memuaarid koju kaasa, muidugi raamatukoguhoidja loal, ja lugesin nad ühe hingetõmbega läbi. Mul ei ole kavatsust hakata analüüsima seda huvitavat teost, piirduksin ainult tema soovitamisega neile lugejatele, kes tahavad saada pilti ajastust. Nad leiavad sealt meistrikäega joonistatud portreid, ja kuigi need visandid on enamuses tehtud kasarmuustele ja kõrtsiseintele, võib neis siiski niisama tõep?
Kõik kommentaarid