Väärtushinangud (1)

Väärtushinnangud
Tuntud saksa filosoof, Arthur Schopenhauer, on lausunud järgmise tarkusetera: „Me mõtleme harva sellest, mis meil on, ent muretseme kogu aeg selle pärast, mida meil pole.“ Need on väga õiged sõnad, kuna see ongi inimeste mõttemaailma üks suurimaid probleeme. Ei mõelda mitte sellele, mis on, vaid sellele, mis võiks olla.
Väga tihti on inimeste väärtushinnangud paigast ära. Muudkui unistatakse ja räägitakse sellest, mida oleks vaja, kus tahaks olla või kelleks tahaks saada. Kuna mõtted on koondunud vaid tulevikule, siis unustatakse see, mis on kõige tähtsam. Need on nimelt väärtused, mis on igapäevaselt meie ümber ja meie sees. Unustatakse väärtused, mis on juba olemas. Nendeks on lähedased inimesed, kodu, perekond, vabadus jne.
Väärtushinnangud on väga varieeruvad. Tuntud proosa- ja näitekirjanik Anton Hansen Tammsaare on oma teoses „ Elu ja armastus“ väitnud järgnevalt: „Noored tüdrukud armastavad ju nukke, koeri, kassegi , kui pole veel meest, keda armastada , ja kui naine jääb vanaks, nii et meeste armastust enam kuskilt võtta ei ole, siis hakkab ta jällegi koeri ja kasse armastama, sest et armastama peab.“ See on sisuliselt väga õige lause. Siit on näha, et elu jooksul väärtustavad erinevad inimesed erinevaid asju ning mõni väärtushinnang võib kohati kaduda või muutuda ning pärast uuesti taastuda . Neid tekib eluteed käies kindlasti ka juurde.
Ka minu väärtushinnangud on senise lühikese eluea juures mitmeti muutnud. Elu algusaastatel oli loomulikult kõige tähtsam ema ja isa. Mida aeg edasi, seda olulisemaks on muutnud sõbrad ja teised lähedased peale perekonna. Sammuti on kasvanud ka materiaalsete väärtuste tähtsus, kuid see hakkab taas taanduma. Kõige olulisemaks pean end ümbritsevaid inimesi ja vabadust.
Iiri kirjanik Oscar Wilde on oma teoses „ Dorian Gray portree“ kirjutanud järgnevalt: „Tänapäeval teavad inimesed kõigi asjade hinda ja ei millegi väärtust.“ Ta tahab sellega öelda, et inemste väärtushinnangud on aja jooksul kõvasti muutunud. Sealjuures aga mitte
positiivsuse poole. Mina nõustun temaga täielkult. Vanasti hindasid inimesed palju rohkem
asjade väärtust nii-öelda vaimses, mitte rahalises mõõtes. Nüüdsel ajal on enamikul inimestest tähtis aga hind.
Ka vanemate ja noortemate inimeste väärtushinnangud on erinevad. Enamjaolt on nii, et vanad inimesed laidavad maha noorte tegusid , teades samas, et nad on ise ka kunagi noored olnud ja teinud samu asju. Üritatakse elutee jooksul uuenenud väärtushinnanguid nooremale generatsioonile peale suruda, kuid see ei ole asjade loomulik käik. Iga inimene peaks asjad ise järele proovima ja ise oma väärtushinnangud ju selliseks kujundama, nagu temale endale sobilik on.
Lõppkokkuvõtteks võib öelda, et väärtushinnangud kujundab igaüks endale ise. Teised inimesed võivad nende kujunemisel suunda kätte näidata, kuid samas ei tohiks neid liialt palju mõjutada. Valiku, mis on tähtis, peab iga inimene ise tegema.
Kasutatud kirjandus:
„Aforismide raudvara ”
A .H. Tammsaare „Elu ja armastus“