Uus sajand, vanad probleemid (0)

Uus sajand, vanad probleemid
Mõnikord öeldakse, et andestada on võimalik, aga unustada mitte. Võib-olla ongi see põhjuseks, miks osa probleeme ei lahene lõplikult kunagi, püsides inimeste mõtetes ning tõustes vahetevahel ikka ja jälle aktuaalseks. Kõik, mis on tehtud, on jätnud endast maha jälje.
Maailmas eksisteerib koos väga palju erinevaid kultuure, rahvusi, riike ja religioone. Kõigil neil on oma ajalugu, mis on suuremal või väiksemal määral mõjutanud ka tänapäeva. Inimesed on juba loomu poolest sellised, kes hindavad oma tõekspidamisi ja kuuluvust kõige tähtsamaks ning seetõttu ei suudeta sageli unustada halba, mida nende vastu minevikus on tehtud. Näiteks ei suuda paljud riigid andestada Saksamaale, sest viimane oli üks maailmasõja alustaja ning põhjustas oma suure võimuahnusega väga paljudele kannatusi. Samuti ei unune juutidel kunagi need kuriteod, mis nende vastu on toime pandud. Suured probleemid lihtsalt jätavad meie hinge jälje ja kanduvad edasi põlvest põlve.
On ka probleeme, mis on seotud rohkem inimeste eneste kui nendevaheliste sündmustega, sest enne muutub aeg kui inimene. Juba vanades kirjandusteostes räägiti reetmisest, laiskusest, kavalusest, võimujanust, kadedusest, armastusest jne, mis kõik on igas ühes meist mingil määral olemas. Seda märgati juba keskajal, näiteks Dante Alighieri oma teoses ,,Jumalik komöödia“ . Olgugi, et armastus oma ilusamais tähenduses ei ole midagi halba, toob see sageli ikkagi kaasa pisaraid ja lahkhelisid. Nii oli see sajandeid tagasi ja pole kuhugi kadunud ka nüüdisajal. Seega kõik, mis on humaanne , ei saagi kuskile kaduda ja käib inimeste elude juurde ükskõik mis sajand ka ei kestaks.
Meie igapäevaelule paneb aga aluse loodus, mis pakub püsivat elukeskkonda, mida aga paljud väärtustada ei oska. Juba 18.saj algas maailmas industrialiseerimine , mille käigus tööstus laialt arenes, tuues kaasa maavarade massilise kasutamise ning keskkonnasaastamise. See probleem on üha süvenev ning annab endast pidevalt märku, sest muutused, mis looduses esinevad, on järjest tõsisemad. Sellepärast ongi tähtis, et ühiskond ei unustaks end ümbritsevat ning tegeleks aktiivselt kestvate probleemidega, otsides neile lahendusi, et vältida nende kasvamist. Nagu ütleb M. Bulgakov oma teoses „Meister ja Margarita“, et ka tühiseid asju ei tohi unustada.
Konfliktid on sageli vältimatud, aga inimesed peaksid oskama nendest õppida ning olla järgnevatel kordadel ettenägelikumad. Kui taotleda rahu, siis on tähtis, et suudetaks asju mõistusega analüüsida. Näiteks on loodud mitmeid rahvusvahelisi liite, mis kindlustaks stabiilsema elu ning suurendaks riikide julgeolekut. Ilmselt on need liidud hoidunud ära mitmete uute sõdade puhkemise. Samuti töötatakse välja uusi plaane , mis vähendaks keskkonnaprobleeme. On tülisid, mis vääriksid unustamist, aga samas on nende koleduste meenutamine vahel just see, mis sunnib pingutama selle nimel, et need ei korduks.
Samas on ka palju lahendamata jäänud küsimusi, mis segavad inimeste igapäevaelu ning tagajärgi sellele veerevale lumepallile, mis pingeid aina kasvatab, on raske ette ennustada. Näiteks eestlaste ja venelaste vahelised mittesallivad suhted, mis said alguse juba eelmisel sajandil, kui suur Nõukogude Liit otsustas oma võimu kasvatada väga julmade võtetega. Nüüd aga elavad need kaks rahvust ühel väiksel territooriumil koos ning peaksid alles nii värsked mälestused unustama . Sellistele probleemidele on raske lahendusi leida, aga on kindel, et see oleks vajalik, sest vastasel korral võib tulevik tulla veel suuremate tülidega.
„Kõik läheb nii nagu on õige, selle peal püsib maailm.“ (M.Bulgakov) Ilmselt kõik, mis on toimunud, omab mingit tähendust, sellel on olnud oma põhjus ja tagajärg. Kui kõik probleemid pole oma lahendust leidnud, on nad siiski jätnud endast jälje. Eks aeg näitab, milline saatus mingit probleemi ootab.