Uus sajand vanad probleemid (0)

• Uus sajand, vanad probleemid

Uus sajand, aga vanad probleemid? Miks ei ole keegi midagi ette võtnud nende probleemidega? Kas neid on üldse võimalik lahendada või likvideerida ? Need on ainult mõned küsimused, mis on vähemalt korra igast tuleviku peale mõtlevast inimesest läbi käinud. Muidugi on meie seas ka inimesi, kes ei mõtle ei kellegi ega millegi muu peale kui nende enese heaolule ja rahale. Heaks näiteks on siinkohal süsihappegaasi saastenormide eiramine.
Esmapilgul võib süsihappegaasi saastenormide eiramine tunduda võimatu, aga maailmas on olemas sadu ja isegi tuhandeid inimesi, kelle ülesandeks on otsida seadustest erinevaid „auke“, et neid hiljem kasumi saamise eesmärgil kasutada. Üldjuhul ei kasuta neid seaduse aukude leidjad ise ära, vaid müüakse suurte tehaste omanikele, kes ei viitsi ise mõelda, kuna neil on raha. Teadupärast saab tänapäeval raha eest kõike osta, kuna igal asjal või inimesel on olemas oma ind. Näiteks kui Euroopas muudeti õhu saastaisega seotud seadusi rangemaks, kolisid suurfirmad riikidesse, kus need seadused kas puudusid, polnud veel jõustunud või olid lihtsalt leebemad . Näiteks Kongo Demokraatlik Vabariik on maailmas kahekümne vaeseima riigi seas ning selle riigi riigijuhid on nõus materiaalse jõukuse tõstmiseks ohverdama peaaegu kõik, mis neil olemas on. Mõnes mõttes saan ma neist aru, kuna neil on tõepoolest üsna lootusetu seis. Teisest küljest on olemas ka muid viise oma materiaalse rikkuse tõstmiseks, näiteks teha koostööd mõne majanduslikult eduka Euroopa riigiga. Minu arvates on kõige hullem see, et riigijuhid teavad, et see, millega nad tegelevad, on ebaseaduslik ja lõppkokkuvõttes seavad ohtu üle 7 miljardi inimese, kes võib-olla pole saastenormide eiramises üldsegi süüdi.
Siinkohal oleks tarvilik luua automatiseeritud süsteem, mis iga teatud aja tagant kontrolliks CO2 sisaldust õhus. Antud süsteem ei tohiks paikneda ainult põhilistes riskikolletes, kuna saastenormide eiramine tekitaks ülemaailmse probleemi. Selle tagajärjel on võimalik, et maailm, nagu me seda täna tunneme , lõpetab eksisteerimise. Kuid miks ei ole antud probleemi püütud lahendada? Iga keskkoolis õppinud nooruk teab, et probleemi püütakse pidevalt lahendada, aga kuna probleem muutub päevast päeva järjest hullemaks, on seda üha raskem ja raskem peatada.
Probleemi peamise raskuse taga üeitub väga lihtne vastus. Nimelt sõltume järjest rohkem fossiilsetest kütustest. Väga heaks näiteks on siinkohal meie enese armas elupaik Eesti, kes toodab peaaegu kogu elektrienergia põlevkivist, mis on tekkinud aastatuhandete jooksul ega ole taastuv maavara. Kuid kas meil on võimalik likvideerida kahjustused, mis on tänase päevani tekitatud meie endi poolt? Ma arvan, et on, kui üsna tõenäoliselt ei suudeta inimesi riigipeade poolt mõtlema panna ja asuda koos maailma päästma. Kui me seda ei suuda, ei pruugi meie lapsed pensioniiga nähagi. Kõige selle põhjuseks on osoonikiht , mis hävib üha kiiremini ning selle asemele tekib uus kiht, mis laseb läbi pika lainepikkusega kiired, ent ei lase maalt lahkuda lühikese lainepikkusega kiirtel. Selle tagajärjel tõuseb teadlaste ennustustel maakera keskmine temperatuur sajandi jooksul kolme kuni kümne kraadi võrra.
Võib öelda, et kui me ei sooviks tagasi kiviaega elama minna, oleks meil viimane aeg hakata mõtlema ka teiste peale, sest me pole maailma nabaks.