Kombeks oli ka alleshoitud jõululeiba vastlapäeval või karja väljalaskmisel loomadele jagada (Kalvik). Vanasti peeti vajalikuks tuhkapäeval ahjule ikka labidat näidata. Tuli midagi küpsetada, siis ei läinud leib suvel hallitama. Nii küpsetatigi tuhkapäeval mitmesuguseid kakukesi ja tehti tuhapätsi ehk tuha all küpsetatud odrajahust leiba, mille sisse pandi vahel ka liha. Jakobipäev on laiemalt tuntud kui lõikusaja alguse tähis. Seetõttu küpsetati jakobipäeval uudseleiba või vähemalt odrakaraskit. Kui talus küpsetati esimest korda uudseleiba, anti igaühele, kes juhtus majja tulema, tükk leiba. Uudseleiva päev oli pere pidupäev. Lauritsapäevaks oli uudseleib juba kõigil laual ja selle kohta oli vanarahval ka vastav ütlemine: „Laurits toob laia leiva”. Kagu-Eestis küpsetasid perenaised kevadel karjalaste meeleheaks ja karjale õnneks väikese leivakaku, mille keskele vajutatud lohku suruti poolest saadik terve muna.
Kõige pealt olid meistrid, kes tegid leiba . Nende leival pidi peal olema leivategija nimi ja märgistus. Hiljem hakkasid tegema leiba väikeettevõtted ning alles nüüd on tulnud suuremad ettevõtted, kes on eest lükanud väikeettevõtted kui juba ka keskmised. Praegust on ühtedeks suuremateks leiva tegijateks Tartu Mill 28. Leib rahvakalendri tähtpäevadel. Leival oli tähtis roll rahvakalendris, loomadele anti leiba. jüripäeval küpsetati leivakakk; jaanipäeval- uudseleiba, 29. Jõululeivad. Jõulupull, jõuluorikas, jõululeib, jõulukakk. Tehti hapendatud rukkijahust, erinesid tavaleibadest oma kuju poolest. Jõululaual pidi olema lahtilõikamata. Nende järgi ennustati 30. Leib pulmakombestikus. Ennustati, seisis laual ja keegi ei puutunud seda, erineva kujuga kui muidu, pandi pruudile kodust kaasa, kingituseks.
hoiule pandud leib. Igale loomale anti tükk leiba, et loomad oleksid aasta läbi söönud ja sigiksid hästi. 23. aprill (jüripäev) Uuemal ajal lasti kari välja tavaliselt jüripäeval. Nii tähtsal päeval küpsetasid perenaised karjalapsele tema meeleheaks ja karjale õnneks väikese leivakaku. Kaku keskele vajutatud lohku suruti poolest saadik terve muna. 25. juuli (jaagupipäev) Tähistab heinateo lõppu ja rukkilõikuse algust. Lõikusaja alguse tõttu küpsetati jaagupipäeval uudseleiba. Esimesest lõigatud viljavihust tehtud uudseleiba hoiti viljasalves alles. Sellest jagati tükikesi nääride ajal loomadele ja kevadel kündjale. 29. Jõululeivad Jõululeib kogub enesesse erilise kaitsva ja tervistava jõu, mis kandub hiljem edasi selle sööjatele. Traditsioonilised jõululeivad tehti enamasti hapendatud rukkijahust. Jõululeib võis olla mõne looma kujuline, kuhikuga (imiteerides viljakuhja) või auguga, millesse võis hiljem asetada küünla.
Tervet leivapätsi ei lõigatud õhtul lahti, sest õhtune leib pidi kahanema, hommikune aga kasvama. Kohati hoiti esimesest või viimasest lõigatud viljavihust küpsetatud leib alles jõulu ja näärini ning sellest loodeti maagilist abi, et kindlustada head ja viljakat aastat. Jõulude ajal küpsetati ka erilist leiba (see oli tihti seakujuline ja kandis jõuluorika nime), mis jäi lauale pühadeaja lõpuni, viidi siis viljasalve hoiule ning jagati kevadel loomadele. Uudseleiba söödi jaagupipäeva või rukkimaarjapäeva paiku. Linnastumise ja tööstusühiskonna arengu käigus on kodune leivategu üldiselt unustusse jäänud. Tööstuslikult valmistatakse tänapäeval suures valikus erinevate lisanditega (linnasejahu, siirup, terad, seemned, erinevad maitseained) leibu. Tume rukkileib on eestlaste armastatumaid ja tüüpilisemaid toite, millest pikemat aega võõrsil elades tihti puudust tuntakse. Matsa Matsa on leiva aseaine paasapühade kaheksal päeval
noaga lõikama. Tervet leivapätsi ei lõigatud õhtul lahti, sest õhtune leib pidi kahanema, hommikune aga kasvama. Kohati hoiti esimesest või viimasest lõigatud viljavihust küpsetatud leib alles jõulu ja näärini ning sellest loodeti maagilist abi, et kindlustada head ja viljakat aastat. Jõulude ajal küpsetati ka erilist leiba (see oli tihti seakujuline ja kandis jõuluorika nime), mis jäi lauale pühadeaja lõpuni, viidi siis viljasalve hoiule ning jagati kevadel loomadele. Uudseleiba söödi jaagupipäeva või rukkimaarjapäeva paiku. Leivaga olid seotud mitmed uskumused ja kombed. · Austa leiba, leib on vanem kui meie. · Leiba on alati pühaks peetud. Leiba ei tohtinud pilduda ega leivaraasule peale astuda. · Kui laps juhtumisi leivatüki maha pillas, pidi ta leivale suud andma. · Pätsi ei pandud lahtilõigatud otsaga köögiukse poole, et leib majast välja ei läheks. · Leivapäts seisis laual peremehe ligiduses, sest just peremees jagas perele leiva kätte.
RAHVAKALENDRI TÄHTPÄEVAD MIHKLIPÄEV, 29. SEPTEMBER Suvehooaja lõpp ning talviste tegevuste algus. Töölepingute lõppemise aeg, mistõttu peeti pidusid. ,,Igal oinal oma ,,mihklipäev"- kombeks oli tappa lammas või oinas, et mihklipäeva tähistada maitsva praega. Veel pruuliti õlut, küpsetati uudseleiba, mõnel pool tehti karjamaale lõket. Väga vana tähtpäev, millest ristiusust võeti üle vaid peaingel Miikaeli nimi (Mihkel). HINGEDEPÄEV, 2. NOVEMBER Päris talv pole veel alanud, ollakse parema meelega kodus. Valmistutakse pikaks talveks. Muinasjuttude, muistendite jutustamise aeg. Rohkem kui muidu peeti meeles lahkunud esivanemaid, usuti, et hing tuleb koju vaatama, kuidas nende töid jätkatakse. Hinged ei tähendanud midagi halba või hirmuäratavat, aga et mitte neid pahandada, tuli
Viimases salmis aga on ära toodud tõde, et lapsepõlv saab kunagi läbi ja tuleb hakata elama tõelist elu. Arvan, et luuletus on romantiline ning sisu on otseütlev. 7 6. Õhtu lakas Täna tüdrukute seltsi lähen lakka magama, kõrvale ma võtan neitsi vagamastgi vagama. Vagamastgi vagama: epiteet Kes seal kauges nurgas nõnda kauges: epiteet kihistab ja kudistab? Kes seal kallist uudseleiba kallist: epiteet peppredess pudistab? Kellelegi, näe, kogemata ümber kukub koorekirn aga juba rõõmsaid kilkeid rõõmsaid: epiteet täis on kogu heinavirn! Piigakesed! Üldse pole väsinud te mõisateost! väsinud: epiteet Nii kui leevikesi tahaks toitta teid ma oma peost! Tulge kõikk te minu juurde, lapsukesed rahutud! rahutud: epiteet Laottan üle teie käed, mis aastatest on tahutud
Tervet leivapätsi ei lõigatud õhtul lahti, sest õhtune leib pidi kahanema, hommikune aga kasvama. Kohati hoiti esimesest või viimasest lõigatud viljavihust küpsetatud leib alles jõulu ja näärini ning sellest loodeti maagilist abi, et kindlustada head ja viljakat aastat. Jõulude ajal küpsetati ka erilist leiba (see oli tihti seakujuline ja kandis jõuluorika nime), mis jäi lauale pühadeaja lõpuni, viidi siis viljasalve hoiule ning jagati kevadel loomadele. Uudseleiba söödi jaagupipäeva või rukkimaarjapäeva paiku. Eesti rukkileiva valmistamine 5 l sooja vett 100 g juuretist 6–7 kg rukkijahu 1 sl soola 2 sl köömneid Juuretise valmistamine: 2–3 tahket leivaviilu leotada vees, peenestada, lisada natuke rukkijahu, suhkrut ja petipiima, segada vedela pudru taoliseks, hästi läbi kloppida, riputada peale natuke
Kui jaanipäeval vihma sajab, tuleb märg rukkilõikus ja talvel palju lund. Jaanikuu vihm puistab põllule kulda ja rammutab mulda. Ennejaanine vihm on suureks kosutuseks põlluviljale, pärastjaanine aga kaotuseks heinatööle. Ennejaanine vihm on rohkem väärt kui Riia linn. Kui rukis enne jaanipäeva õitseb, tähendab see head saaki. Jaanipäeval peabki rukkipeas juba teraalgus sees olema, tähendab ivitsemine peab olema alanud, et jaagupipäevaks (25. juuliks) uudseleiba saada ./6/ Töökeelud Tegemist oli nii olulise pühaga, et anti vaba päev karjasele, teenijarahvale ja muidugi noortele. Toimetati üksnes hädavajalikke toiminguid, välditi karja sattumist võõra silma ette, et seda ei saaks ära nõiduda ega kahjustada. Töökeeld kehtis eriti umbrohu kitkumise kohta (ei saa saaki). /2/ Jaanipäeva on rukki õitsemise aeg. Talumees käis siis ümber põllu ja pistis pihlakaoksi iga põllunurga sisse, siis ei pidanud umbrohi viljapõllu sisse tulema
Üldiselt oli eestlastel kombeks näärileibu kaunistada ja anda nendele mitmesugust erikuju. Küpsetati rukkileivataignast kuhikukujulisi leibu (pätsi läbimõõt umbes 30 cm), millele vajutati pühademärgid sisse. Näärileib pidi kogu pühade aja laual olema ja söödi ära kas viimasel pühal või hoiti kevadeni alles. Pulmaleivad olid hapendamata leivataignast ümmargused pätsikesed, mida kaunistasid kodara moodi jooksvad jooned. Esimesest lõigatud viljavihust tehtud uudseleiba hoiti viljasalves alles ja sellest jagati tükikesi nääride ajal loomadele ja kevadel kündjale. 3.1.4.Kaer Kaerast ( Avena stativa L. ) sai kultuurtaim umbes 3000 a. tagasi Kesk-Euroopas. Vanas Egiptuses kaera toiduteraviljana veel ei tuntud, seda kasutati vaid loomasöödaks või näljahäda ajal. Euroopas oli kaer aga rukki kõrval kaua põhiline toiduteravili. Praegu hõlmab kaer 2-3% kogu maailma teraviljatoodangust, millest suurem osa kasutatakse kariloomade toiduks
annaabi.ee 
