ühte sulatanud hilisbütsantsi ikoonimaali traditsioonid, maneristliku vormikäsitluse ja veneetsia koloriidi. Ta lõi äärmiselt ilmeka vormikõne, millel on palju ühist moodsa ekspressionismiga. El Greco maalilaadi iseloomulikumad jooned: irratsionaalsus, omane nägemuslikkus ja viirastuslikkus rahutu, süngelt ekstaatiline ja pidulik meeleolu portreed, figuraalsed kompositsioonid usuteemadel. (Sageli sügav usu- ja leinatunde väljendus) vertikaalsusetaotlus – figuurid pikaks venitatud, väikeste peadega, teatav ebakindlus poosides julgelt karakteriseeritud inimtüübid □ kompositsioon tundub katkendlik, ruumikujundus ebamäärane □ omane külmade toonide domineerimine, leegitsevad värvid – külm kollane ja sinine, punane ja roheline; rahutu valgus □ pintslilöök pastoosne ja vaba
Tegelaste tabavad kõned, mis on antud eri stiilides ja toovad esile midagi iseloomulikku tegelase olemusest. Tuntud valmid on ,,Rohutirts ja sipelgas", ,,Hunt ja lambatall", ,,Rebane ja viinamarjad" jne. Iroonia vaheldub leebe huumoriga, millega kirjanik jälgib inimeste nõrkusi ja hädasid. Talle on sügavalt vastumeelne võimude omavoli, silmakirjalikkus ja demagoogia. TIRSO DE MOLINA- (1571-1648) hispaania. Ta kirjutas terve rea näidendeid tõsistel usuteemadel ntks ,,Kahtluse pärast hukka mõistetud", kuid nende kõrval hulganisti ilmalikke mineviku ja kaasajaainelisi teoseid, nagu mõõga ja mantli komöödiaid ntks ,,Vaga Marta". Teosed paistavad silma psühhologiseeritusega, tegelaste mõtte- ja tundevarjundite oskusliku edasiandmisega. Maailmakuulus näidend ,,Sevilla pilkaja ja kivist külaline", milles ta pani aluse don Juani kujule uusaegses kultuuris. CALDERON DE LA BARCA- (1600-1681) hispaania. Teda on sageli kõrvutatud Shakespearega.
Aleksander Suur (1665) Andromache (1667) Britannicus (1669) Iphigeneia Aulises ( 1674) Phaidra (1677) Vormiliselt on näidendid kooskõlas klassitsistlike normidega. Ta toob teatirsse uuenenud vaatepunkti, tegelas ja olukorrad. Ei idealiseeri oma tegelasi. Möllavadkires, elu reaalsed tungid ja tõukejõud. Tegelaste hingeelu kujutamine on peen ja tundlik; tegelaste eneseanalüüs laieneb rohketes monoloogides. Tirso de Moline (1571-1648) Kirjutas näidendeid usuteemadel, oli munk ja vaimulik. ,,Kahtluse pärast hukka mõistetud" (1635) ,,Vaga Marta" (1636) ilmalik, mineviku ja kaasaajaaineline teos. Tema teosed on psühholigiseeritud, tegelaste mõtte- ja tundevarjundid on oskuslikult edasi antud. Tuntuim näidend ,,Sevilla pilkaja ja kivist külaline" (1618-1621, avald 1630) Selles pani ta aluse Don Juani kujule uusaegses kultuuris, ainestik hispaania folkloorist (kuju loomiseks) Tegevuspaigad vahelduvad selles teoses väga tihti.
Püüab leida erinevaid hele-tumeduse astmeid. Manerism. On leitud et maneristid püüdsid väljendada mõne suurmeistri loomingut. Välist vormi ja maali käekirja. Kuid nad jäid nõrgaks suurmeistrite sisulise poolt. Vormi suutsid aga sisu mitte. Oli teistsuguse taotlusega kunst kui kõrgrenessanss. Ei hinda enam kunsti juures selliseid väärtusi nagu kõrgrenessanssis. Ei otsita harmooniat. Kunstnikud hakkavad otsima isksuse omapära Kunstnikud jäävad kaugeks natuke usuteemadel maalimisel. See tundub teisejärgulisena. Sest neil on vaba voli joonistada mida nad tahavad ja usk ei tõmba. Maneristid on niivõrd erinevad ja kunstiperioodiks on seda raske nimetada. See on selline ajajärk kus eemaldutakse senistest ideaalidest. Küllaltki ebatavaline ruumi kujutamine. Eelistatakse külmi värvitooni. Kõige tähtsaim neil maalidel on seletamatu päritoluga valgus. Kompositsioon on kolmnurkkompositisioon, aga kui kõrgrenes. On võrdhaarne. Maneristid
silmakirjalikkus. 17.Barokk-draama (XVII saj.): Calderón (Elu on unenägu, Suur maailmateater; valimikus „Hispaania pärand“ komöödiad Nähtamatu daam, Armastusega ei tehta nalja); Tirso de Molina Sevilla pilkaja ja kivist külaline) Usuteema süvenemine draamas. Lava tulvil liikumist, mida ei ahista aja- ega kohapiirangud. Tõsine seguneb lõbusaga. Sümboolika ja allegooria jõuline laienemine. Tirso de Molina: kirjanikunimi. Näidendid tõsisetel usuteemadel, ilmalikud mineviku- ja kaasajaainelised teosed (mõõga ja mantli komöödiad). Psühhologiseeritus, tegelaste mõtte- ja tundevarjundite oskuslik edasiandmine. „Sevilla pilkaja ja kivist külaline“- alus don Juani kujule uusaegses kultuuris. Näidendil puudub ajalooline täpsus, filmilikult vahelduvad tegevuspaigad. Don Juan – vastuoluline karakter. Pealiskaudne, häbitu naistekütt, kuid mitte jõhkard. Calderon: Euroopa baroki suurim dramaturg. Esindab küpset barokki.
Suureneb ilmalike hoonete osakaal Hakati rajama plaanipäraselt väljakuid, linna keskuseid Uus kaitsesüsteem seoses tulirelvadega Maal ja skulptuur ei sõltu enam ainult arhitektuurist Õlivärvid(tahvelmaal) Moodi lähevad portreed Realistlik looduslähedane laad Kunstnikud signeerivad oma teoseid Muusikas ilmalikud laulud Kunsti eesmärk oli luua ilusaid teoseid reeglitele toetudes Usk oli endiselt tugev, lõputud vaidlused usuteemadel. Paavstil oli väga suur võim. Rajati ja kaunistati kirikuid, kloostreid, ristimiskabeleid jne. Renessanss Itaalias Rooma eeskujul võeti taas kasutusele ümarkaar, silindervõlv, sambad, friis, väänisornament e. grotesk. Ehitati uhkeid palazzosid. Olid tavaliselt 4-nurkse põhiplaaniga, keskosas kaarkäikudega ümbritsetud siseõu. Gootikale omane vertikaalsus asendus horisontaalsusega, hoonete korruste vahesid tähistati garniisiga, katus valmistati madal ja lame.
Ideed kooskõlas vastureformatsiooni vaimuga. · Tema peateema mis kõiki näidendeid läbib: inimene on seesmiselt vaba, ettemääratust ei ole, hingelise armastuse üleolek maisest; usus väljendub inimese hingesuurus. · Tirso de Molina 22 Maailmakirjandus II Keskajast klassitsismini · Munk, vaimulik. · Hulk näidendeid tõsistel usuteemadel; samas ka arvestatav osa maiseid näidendeid, suur rõhk on tegelaste psühologiseerimisel. · Maailmakuulsus näidendiga ,,Sevilla pilkaja ja kivist külaline", milles pani aluse don Juani kujule uusaja kultuuris. · Tõukeid sellele elupõletaja rolli loolisele sai hispaania folkloorist; seiklus on algusest peale pealiskaudne, ta on kehastunud materialist keda ajendab ainult maine iha.
poolest. Püüeldakse suurte üldistuste poole. Näitlejad on sisemiselt keerulised, tihti püüab autor nende kaudu näidata mõnda vastuolu. Tegelased peegeldavad kriisiaja ühiskonna inimese allakäiku. Barokkdraamas toimub ka vastandamist. Kuna sel ajastul on palju usulisi konflikte, ajendavad need usukonfliktide süvenemist barokkdraamasse. Tirso de Molina Tirso de Molina oli vaimulik näitekirjanik. Ta kirjutas näidendeid tõsistel usuteemadel nagu valikuvabadus ja ettemääratus. Lisaks usulistele näidenditele kirjutas Molina ka mineviku- ja kaasajaainelisi teoseid nagu mõõga või mantlikomöödiad. Tema tegelased on äärmiselt psühhologiseeritud. Ta annab oskuslikult tegelaste mõtteid ja tundeid edasi. Tirso de Molina sai kuulsaks näidendiga „Sevilla pilkaja ja kivist külaline“, kus ta pani aluse don Juani kujule uusaegses kultuuris. Tirso de Molina on
et ennustus poleks täide läinud, aga kuna kasvas metsikuna, siis läheb ennustus täide. Segismundo ei taha isa tappa ikkagi. Kuningas ütleb, et nüüd on Segismundo võitnud. Astolfol keelatakse Estrellaga abiellumast. Estrellale lubatakse ka vääriline mees leida. Loo lõpus on Segismundo vapper ja arukas mees, kes taevaseid ennustusi täide ei viinud ei tapnud isa ega viinud kuningriiki hukatusse. Tirso de Molina oli munk ja vaimulik. Ta kirjutas näidendeid tõsistel usuteemadel, nagu valikuvabadus ja ettemääratus, ja ilmalikke mineviku- ja kaasajaainelisi teoseid, nagu mõõga ja mandli komöödiad (,,Vaga Marta"). Molina teostes on silmapaistev tegelaste psühhologiseeritus, nende mõtte- ja tundevarjundite oskuslik edasiandmine. Maailmakuulsuse tõi Molinale näidend ,,Sevilla pilkaja ja kivist külaline", milles ta pani aluse don Juani kujule uusaegses kultuuris. Tõukeid elupõletajast naistevõrgutaja tegelase loomiseks sai ta hispaania folkloorist
annaabi.ee 
