Urmas Alender 60 (0)

Urmas Alender 60
Urmas Alender on olnud ja on ka praegu üks väljapaistvamaid isiksusi eesti muusikas. Ilma temata oleks võimatu kirjeldada Eesti rokkmuusikat ning selle teket. Alender andis kunstile oma hääle, Eestimaale ja eestlusele südame. Alender suutis kuulajate silme ette maalida pilte nende endi kurbustest ja rõõmudest, kujutades nii kogu eesti rahva hingevalu ja avanemise soovi. Tema tähtsust, mõju ja loomingu jõudu on tunnetada tänapäevani, mis tõttu tema 60 juubeli puhul anti kolm kontserti üle eesti. Käisin 24. novembril Pärnu Kontserdimajas Alenderi juubelikontsertil. Tema unustamatut loomingut esitasid: Ott Lepland , Sandra Nurmsalu , Taavi Peterson , Kärt Tomingas, Riho Sibul ning Tanel Padar .
Kuulajaid oli palju ning saal oli rahvast täis. Seda oli ka arvata, sest piletid olid välja müüdud ning nende saamisega tekkis raskusi. Kohale oli tulnud üllatavalt palju noori, mis selgelt näitab Alenderi loomingu kestvat mõju järgnevatele põlvkondadele. Esitamiseks oli välja valitud kakskümmend kaks pala Urmas Alenderi loomingust. Laule juhatasid sisse helikaadrid Tartu Raadio 1994-da aasta saatest „Laulud, mis mind on loonud“.
Üks meeldejäävamaid sissejuhatusi oli laulule „Solaarne“. Lindistusel rääkis Alender, et esinedes Varjudega koolipidudel, tulid enne kontserdi lõppu lava ette tihti tüdrukud, kes küsisid just seda laulu. See oli laul, mida ta neile alati laulis . Kontserdil esitas seda laulu Taavi Peterson. Minu arvates oli ta tabanud selle laulu olemuse ning kõige olulisemalt tähenduse Alenderile. Peterson esitas veel kolm laulu: „Inimese loom“, „Üksikutele“ ning „Mereigatsus“. Kuigi Peterson on tuntud kui omapärane ning huvitava isiksusega laulja, siis kahjuks kontsertil see välja ei paistnud. Tema esituste juures jäi mulje nagu ta imiteeriks Alenderit ning sellel põhjusel ei olnud ta mulle nii meeldiv nagu teised esinejad. See-eest suutis Ott Lepland muuta iga esituse maitsekalt leplandlikuks. Oma võimsa lauluhäälega pani ta saali endaga kaasa hingama ning suutis tekitada kuulajatel sideme Alenderiga. Ott Lepland esitas kontsertil kokku neli laulu: „Usaldus“, „Küll ma sind ootasin“, „Sa ütlesid, näkku ei lööda“ ning „Elame veel“. Kõige enam paistis oma esitusega silma vanameister Riho Sibul, kes suutis väga edukalt anda edasi Alenderi mõttemaailma, pannes sedasi ka kuulajad Alendrit ennast paremini mõistma. See, kuidas Sibul istus laval, kitarr käes, lava õrnalt valgustatud, muutis minu arvates Alenderi kuulajatele veelgi rohkem südamelähedaseks. Ma usun, et Riho Sibula kaasamine sellesse projekti oli suurepärane mõte, sest ta tundis isiklikult Alenderit ning suutis tänu sellele kontserdielamuse muuta veelgi erilisemaks. „Oma saar“, „Kevade“, „ Üks väike rõõm“ – need kolm pala esitas Riho Sibul. Minu arvates sobisid need palad ideaalselt Riho Sibula enda isiksuse ning häälega. Sandra Nurmsalu taaselustas neli laulu: „Kui kaua veel“, „Kui mind enam ei ole“, „Sügiselaul“, „Hüvasti kollane koer“. Nurmsalu on Eesti silmapaistev noor laulja ja viiuldaja. Kontsertil ei esinenud ta küll kahjuks viiuliga, aga kõikide rõõmuks sai imetleda tema lauluhäält. Laulu „Kui mind enam ei ole“ ajal oleksin soovinud veidike võimsamat häält, kuid kahjuks seda Nurmsalu pakkuda ei suutnud. Üldiselt suutis ta anda edasi Alenderi stiili ning mõttemaailma. Minu jaoks olid kõige suuremad pettumused Tanel Padari ja Kärt Tominga esinemised . Tanel Padari esinemisest oli aru saada, et ta polnud mõttega asja juures. Pidev publikule selja keeramine ning bändiga itsitamine rikkusid minu jaoks kontserdielamust. Tominga esitustest oli ainuke positiivne minu jaoks „Teisel pool vett“. Ülejäänud kolmel palal jäi tema hääl liiga nõrgaks ning seetõttu oli raske pooltest sõnadest aru saada.
Mulle väga meeldis lavakujundus, sest see sobis kontserdi olemusega. Samuti meeldis mulle, et juubelikontsert polnud laialivalguv ja pikaleveniv. See ei olnud kehv taasesitus millestki , mis kunagi oli olnud. Seekord oli lähenetud hoopis teise nurga alt – Urmas Alenderi loomingust oli loodud midagi tänapäevast, selles oli kvaliteeti ning elamust, mis sobib praegusesse ajahetke. Kontserti kava oli kujundatud Robert Jürjendali ja Aleksei Saksa loomingulise meeskonna juhtimisel. Lavastus oli koostatud Kärt Tominga, Emer Värgi, Yoko Alenderi ning Priit Juurmanni poolt.
Leian, et lähenemisviis oli suurepärane, erakordne ning mis kõige olulisem originaalne. Ainuke probleem tekkis sellest, et esitused jäid üldjoontes tavapärasteks. Nad ei andnud Alenderi suurepärasele loomingule midagi juurde ning pigem muutsid imelised lood igavapoolseteks. Kontserdikorraldajad oleksid pidanud kaaluma rohkem erineva taustaga esinejaid, sest mõnel artistil olid päris suured puudused. Üldiselt jäin kontserdiga rahule ning see tekitas minus suuremat huvi eesti ärkamisaja muusika kohta.